Täiesti tegelik ja ühtlasi ka raske töö on selle mõtte selgitamine ja laialilaotamine. See töö on me esimene päevaülesanne. Suured demokraatlikud maad on tugevad omas demokratismis just seepärast, et neis mais demokratism on laiade masside hüüdsõnaks saanud, et see mõiste on tunginud iga kodaniku teadvusse ja talle omaseks saanud.
Rahvuskultuurilise vaba enesemääramise mõte peab tungima rahva teadvusse ka meil. See on tagatis, et me küllastame kord omi nõudeid. Seepärast on selle mõtte propageerimisel nii määratu tähtsus. Ühtlasi on see puhastegelik küsimus.
Ei pea aga selles propageerimistöös ära unustatama omi teisi rahvuskultuurilisi ettevõtteid. Meie teatrid võitlevad aineliste raskustega. Tõsi, et see on üleüldine nähtus, kuid arvan, et siin leidub ka korraldusel teatud osa süüd.
Meie oleme lootnud palju väliste abirahade pääle ja on vähe proovitud sissetulekut tõsta korralduse muutmisega paremale järjele. Demokraatlikud ollused ei või selle rahvuskultuurilise ettevõtte vastu külmaks jääda ja seda ainult tagurlike rahvuslaste hoolealuseks jätta.
Mujal on igatahes proovitud teatrit sisemiselt reorganiseerida ja otsida ka ta ainelise sisu paranduseks uusi teid. Need katsed pole ka Eestis enam täiesti võõrad. Tallinnas on nn. rahvaetendusiga katsutud ja tagajärjed on üllatavad: sissetulek on rahvaetendusil keskmiselt kõrgem kui harilikel etendusil, vaatamata, et viimasel on hinnad kõrgemad. Tartu seisab oma hinnaalandusega valeteel, alles jättes istekohtade järkudesse jaotust.
Oli hiljuti ajakirjanduses teade, et Pärnus rahva osavõtmatusest "Endla" teater on seisma jäänud. Kas olid kõik abinõud katsutud, et osavõtmist tõsta? Kahtlen.
Demokraatlikud elemendid peavad kõigevähemalt proovima, kas tõesti ei saa asja parandada. Põhjust on arvata, et asi pole nii lootuseta.
Ja me teised kultuurilised ettevõtted? Me ei või jätta nende korraldust ja juhtimist ainult tagurlikele rahvuslasile. Hariduslikud organisatsioonid võivad paljugi teha. Eestimaa Rahvahariduse Selts peab juba kaua neljaastmelist kursust täiskasvanuile, mis on ainuke emakeelne õpiasutus meie suuremas linnas. Osavõtmine on kaheksa-rublalise aastamaksu juures rahuloldav. Lootust on, et võib seda maksu vähendada ja selle tõttu osavõtjate arv suureneb. Peaks arvama, et seda ka mujal teha võiks, kui seame need ettevõtted demokraatlikule alusele.
Rahvaraamatukogude küsimust on juba õhutatud ja kiriklaste näägutused ei suuda seda algatust lämmatada, niisamuti ei suuda seda ka me "äärmised pahempoolsed". Huvitav aga on, et meie senised demokraatlikud rahvuskultuurilised algatused mõnitamist on leidnud niihästi ringkonnast, mis on seni end ainukeseks rahvalikuks vooluks pidanud, kui ka viimasel ajal avaldunud sotsiaaldemokraatlikust voolust. Neile nägematu edenev elu on need äärmised voolud ühisele võitlusrinnale surunud. Asjata oleks üksikult arutada kõiki me rahvuskultuuri töövõimalusi. Edu juhatab neid ise kätte, siinkohal on tahetud ainult sihtjooni seada.
Põhjuslauseks olgu:
me peame igast rahvuskultuurilisest ettevõttest osa võtma ja kaasa mõjuma selle ettevõtte demokratiseerimiseks.
Me ei lase endid heidutada päälekäimisist, mis meil oodata.
Ühelt poolt tullakse etteheitega, et meie rikume rahva iseloomu võõraste ettevõttetega ja saame talle kardetavaks. Seda etteheidet on korratud mitmel viisil. Meie vastus on lihtne. Esiteks Eesti rahvas pole enam ainult talupojarahvas, et kõike talupoja psüühika seisukohalt hinnata ja teiseks pole võõraste rahvuskultuuriliste võitude laenust ühtegi rahvusliku iseloomu tumenemist karta, vaid on oodata ümberpöördult selle süvenemist ja laienemist.
Teiselt poolt ähvardab meile proletaarlikke tüsedusi osaks saada. Kuid see asjaolu kohutab meid sama vähe. Me oleme liig hästi näinud, millisil juhtumisil inimesi ristitakse "viletsateks tööliste hingedega sahkerdajateks", et me seda tõsiselt võtaks. Me teame ka, et need inimesed räägivad edu nägemata, et nad vaevaks ei võta enam-edenenud maade poliitiliste erakondade võitlusi sel alal märgata.
Me saame jälle näha tagurlike rahvuslaste ja ühe osa sotsiaaldemokraatide ühist kõlblist viha. Uskuge, see pilt tuleb tragikoomiline.
Moodne demokraatlik rahvuspoliitika on meil kujunemas ja selle kujunemise kiirendusele on iga tõsise demokraadi kohus kaasa aidata.
EESTI RAHVUSPOLIITIKA
Käesoleva aasta "Vabas Sõnas" nr. 1 avaldasin kirja "Eesti naiivne kosmopolitism ja rahvuslus". Minu sääl avaldud soov, et see artikkel ("Eesti naiivne kosmopolitism ja rahvuslus") põhjustaks võtta arutusele Eesti rahvuskultuurilisi ja poliitilisi küsimusi, on läinud täide. Kogu Eesti ajakirjandus on võtnud sel puhul sõna. Kirjutades esimest artiklit, oli mul juba mõte seada rahvuspoliitika küsimus laiemale alusele, tähendades esimeses kirjas üleüldiseid kontuure. Lugedes vahepääl sel puhul avaldud kirju, kinnitusin ses mõttes.
Põhjusmõttelise vastuvaidluse tõstab õieti ainult artikkel, mis "Postimehes" nr. 46 ilmunud. Osalt aga siiski ka Ed. Laamani "Rahvuspoliitika rahvameelses eeskavas" ("Vaba Sõna" nr. 314). Arvustavaks artikliks tahab olla ka kirjutus "Tartu Päevalehes" nr. 50, kus hr. – n avaldab omi eriteadmisi "kaltsude õmbluse" alalt. Tema leiab, et põhjusmõtted olevat kergemad kokku sulatada kui kaltsudena õmmelda ja nimelt seepärast, et tema tahab sulatada ja mina tahtvat, nii kinnitab – n, "kaltsudena õmmelda". Ei taha selle erikutse üle vaielda. Olgu tähendud ainult niipalju, et siin õmblusvaim liig vabalt on lennanud, teised pole õmblusest jälgegi leidnud ja leida võinud. Pole ma tahtnud ka midagi kunstlikult siduda. Nagu näha, arvab ka – n tarvilikuks rahvuse ja demokratismi mõistete lähenduse. Aga milleks siis need "kaltsud" ja "mutiklubid"? Kas ei kipita – n-il midagi muud? Arvatavasti ei anna talle rahu need suuremad jõud, mis ta lubas panna Eestis liikuma "Ühiselu" lehtede liiduna ja mis sündisid surnult. Liikumisest ei saanud muud, kui et – n liikus ühest linnast teise õmblema kokku tagurlikku kapitali ja radikaalset mõtet. Tsiteerib ta ju ka sel puhul avaldud mõtteid.
Üleüldse peaks katsuma saada mööda sest lapselikust viisist, tõsise vastuvaidluse asemel saavutada tagajärgi mingisuguse kentsaka vigurdusega. Ka "Postimehe" Rahvuslane arvab tarvilikuks tantsida kentsakuse ja jämeduse piiril, pugedes alandliku sulasena oma varjunime taha.
Sääl aitas vist kaasa ka vana auväärt Anton Jürgenstein.
Temast pole seda aga imestada. Inimene teeb, mis ta võib. Kasvades talupoeglikus ümbruses, olles sarnase ideoloogia mõju all, ei saa ta olla, lisamata artiklisse mõnda talupoeglikku tüsedust. Ta on omale ideoloogiale truu. Noores – n-is rikub see aga stiili.
Teiselaadilisem on juba ülalmainitud Ed. Laamani "Rahvuspoliitika rahvameelses eeskavas" ("Vaba Sõna" nr. 3/4). Küsimus on võetud asjalikult. Usun, et selle asjaolu päämõju seisab ajakirja soliidsuses.