Euroopa Liidu toetused on võimaldanud piirkonna jõukusel tõusta, ent hoolimata sellest, et saare valitsus soovib seda varjata, hulbib Madeira tegelikult majandusliku ebavõrdsuse ookeanil. Regiooni valitsus räägib turismi huvides vaid umbes 2 protsendist allpool vaesuspiiri elavatest inimestest, ent heategevusorganisatsioon União das IPSS asetab selle arvu 20 protsendile. Laialt levinud on töötus ja riigitoetused ei jõua sugugi kõigini. Rohkem kui 28 000 kodanikku on sunnitud kohalike võimude poolt subsideeritavale toidule.
Väga jõukad moodustavad samal ajal 10 % rahvastikust.
Sajandivahetus tõi kaasa huvitava muudatuse. Madeira on olnud Suurbritanniaga tihedalt seotud juba alates 17. sajandist, mil sellest sai peatuspaik briti kaupmeestele nende pikkadel üle-Atlandi reisidel. Napoleoni sõdade ajal hõivasid Madeira paaril korral isegi Briti sõdurid, et takistada prantslastel saare koloniseerimist. Mõned neist otsustasid Madeiral äri alustada, hakates arendama põllumajandust ja veinikaubandust.
Victoria ajastul veetsid saarel oma luksuslike villade salongides aega ilmselgelt briti perekonnanimesid nagu Bland ja Leacock kandvad daamid, juues ennelõunal madeira veini ja rüübates pärastlõunati teed.
Teine maailmasõda andis märku Briti mõjuvõimu ja sadama strateegilise tähtsuse lõpu algusest. Majanduslangusega silmitsi seisvad uued põlvkonnad müüsid maha oma eluasemed, mis olid olnud nende suguvõsale koduks juba sajandeid, ning pöördusid tagasi Ühendkuningriiki. Saarele on alles jäänud vaevalt 200 britti, ent Madeira elanike – või isegi portugallaste üldisemalt – seas on säilinud kujutlus, et briti elustiil kujutab endast kadestamisväärset ja paremat elulaadi.
Niisiis asendus pärast kolme sajandit Briti võimu all olemist koloniaalstiil uue põlvkonna ärimeestega. Need olid Lõuna-Aafrikas ja Venezuelas rikastunud Portugali väljarändajate järeltulijad. See rühm – nagu Pestana, Roque ja Berardo perekonnad – naasis, et kindlustada oma rikkust ning alustada saare infrastruktuuri parandamist ja ebakindla majanduse stabiliseerimist.
Künka tipust, millel asub mu hotell, on näha mitut uhket elamut, ent samuti mäejalamile ehitatud hütte, pooleldi valmisehitatud maju kuival tühermaal ja tänavatel vedelevat prügi.
Ning samuti paljusid väsinud olekuga, sihitult ringihulkuvaid vanemaid inimesi.
Reisi viimasel päeval kohtusin juhuslikult Ricardo Santose, Cristiano esimese klubi Andorinha presidendi pojaga. Ronaldoga samaealine Ricardo oli olnud tema meeskonnakaaslane, seda nii klubis kui tänavajalgpallis. Nad olid olnud lähedased sõbrad. Ent Ricardo rõhutas, näol häbelik ilme, et elu see periood ei tähenda talle enam kuigi palju.
Teel lennujaama helistasin Funchalis elavale tuntud sotsioloogile Fernando Egidiole. Ta keeldus Ronaldost rääkimast. Ja ta polnud ainus.
Mulle jäi mulje, et paljud madeiralased tunnevad Ronaldo suhtes ülemäärast austust, ning isegi, et suhtumine temasse jagab inimesed kaheks. Mõistagi tekitavad tema saavutused kadedust, ent esmapilgul oli üsna vähe tõendeid peaaegu religioossest pühendumusest, mida tunnevad paljud näiteks Lionel Messi suhtes Rosarios või Diego Maradona suhtes Buenos Aireses.
Võib-olla on tegemist lihtsalt peegeldusega sellest, kuidas suhtutakse jalgpalli erinevates riikides.
Cristiano hoolib Madeirast. Tema investeeringud on siiani vähe vilja kandnud, ent ta jätkab üritamist. Cristianol on maja rannikul ja ta on lasknud ehitada lähedusse teise oma ema jaoks. Ta annetas heldelt 2010. aasta üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks, mil tugevad üleujutused põhjustasid 40 inimese surma ja rohkem kui 100 vigastadasaamise. Selline kaasatus on aidanud Cristiano kodumaal tugevdada Madeira positsiooni turismisihtkohana (sealhulgas läbi tasuta reklaamikampaaniate).
2013. aasta detsembris avas Ronaldo muuseumi, kus saab näha 155 tema trofeed ja medalit, 27 jalgpalli, millele tema meeskonnakaaslased pärast hat-trick’i löömist autogrammi andsid, ning hästituntud fotosid, mis jutustavad Cristiano loo. Või vähemalt osa sellest. Daily Telegraph sõnastas asja 2014. aasta mais ilmunud artiklis nii: „Pelél, suurimal kõigist, läks vaja kolme maailmameistritiitlit, 1281 löödud väravat ja veel 31 aastat pärast tema karjääri lõppu, et keegi oleks pidanud vajalikuks avada temanimelist muuseumi.” Muuseumi sissepääs, mis uhkeldab kahe liuguksega, millest teisel pool jaguneb ootamatult kaheks üleelusuurune foto Ronaldost, juhatab külastaja „äärmiselt kaasaegsesse Aladdini imekoopasse,” mis sisaldab tõendusmaterjali Ronaldo suurimate saavutuste kohta.
Nagu on öelnud katalaani luuletaja Salvador Espriu, puruneb peeglis peituv tõde imepisikesteks kildudeks. Kõik tuhat külastajat, keda muuseum tüüpilisel nädalal võõrustab, ostavad rõõmuga ühe neist kildudest, selle, mis taasjutustab selle muinasloo, mida Ronaldo perekond soovib teid kuulvat. Espriu on veel öelnud, et igas killus helgib valguskiir. Ronaldo trofeed on kahtlemata ehtsad, ent täpselt sama ehtsad on ka need rasked olud, mida Santos Aveiro perekond taluma pidi ja millest lõpuks võitu sai.
Maria Dolores Aveiro sündis Madeiral Caniçalis, kus elu oli 1950ndatel aastatel raske. Tema vend oli näinud ilmavalgust aasta varem, ent seda ei registreeritud enne Dolorese sündi. Vaesuses elades on ametlikud dokumendid ühtaegu nii tundmatu keel kui paras tüütus.
Sellest alates iseloomustab Ronaldo ema lugu üks suur võitlus, nagu Madeiral tavaline. See oli lakkamatu heitlus kujundada oma saatust, kus võimalused olid tema vastu juba sünnist saadik.
Tema ema Matilde suri, kui Dolores oli vaid viieaastane, saades 37-aastaselt infarkti. Matildest jäi maha neli last. Toidu ja riiete jaoks oli raha vähe. Polnud enam ka emaarmastust, ning Dolores võttis vanima lapsena juba varakult enda kanda Matilde poolt vabaks jäetud rolli.
Tema isa José Viveiro saatis neli õde-venda lõpuks kahte erinevasse orbudekodusse. Maria Dolores nuttis iga päev. Nunnad hoidsid korda majas füüsiliste karistuste abil ning Dolorest nuheldi sageli väikeste pattude eest nagu õigekirjavead. Dolores põgenes orbudekodust mitu korda. Kui ta kätte saadi, oli karistus karm. Isa Dolorest ei külastanud. Tüdruku põhieesmärgiks ja motivaatoriks oli tagada, et tema õdedel-vendadel läheks hästi ja et nad kiiresti taasühineks.
Ükspäev ilmus välja José oma uue naise Ángelaga. Kasuemal oli viis omaenda last ning ta ootas juba kuuendat.
Kui Maria Dolores sai 9-aastaseks, otsustasid nunnad anda Joséle ultimaatumi tema vermetega kaetud tütre osas: isa pidi ta minema viima. Ja ta viiski.
Dolorese kasuema peksis teda palju kordi ning seetõttu jooksis tüdruk minema. José ja Ángela sidusid Dolorese lauajalgade külge kinni, et ta seda uuesti ei saaks teha. Koduvägivald Dolorese suhtes laienes ka tema õdedele-vendadele. José otsustas paigutada tütre vaimuhaiglasse, ent psühhiaater ütles talle, et tüdrukul pole midagi viga. Probleem polnud tütres.
Dolores mõtles ka endalt elu võtmisele.
José ja Ángela majas, kus elas 12 inimest, polnud ei vett ega elektrit. Ühes toas magas viis last. Kui Dolores oli 13-aastane, võttis isa ta koolist ära. Kool oli poiste jaoks. Dolores pidi asuma tööle ja hakkas punuma saagikoristuseks vajaminevaid korve. Töö algas kell pool kuus hommikul ning seda tuli teha kuuel päeval nädalas.
Kui Dolores oli 18-aastane, tutvus ta lõpuks kellegagi, kes oli tema poolel.
Doloresel tekkisid sõbralikud suhted endast kaks aastat vanema kohaliku poisi José Dinis Aveiroga, kes töötas ühe kalakaupmehe juures. Nad trehvasid teineteisega, kui tüdruk läks turule, või siis koduteel. Noormees pani Dolorese naerma. Ta oli tulvil elu ning pani tüdruku tundma end kütkestava ja lugupidamisväärsena. Dolores armus. Kui tema isa asjast teada sai, andis ta noortele aega kolm kuud, et selle jooksul abielluda – üks suu vähem toita, mõtles ta.
Noored