Oodates, et näha, mis kihutab tagant alles sündimata Cristiano Ronaldot – kellele peaks kuuluma esimesed leheküljed: tema emale, perekonnale või sünnikohale? Millest peaks me esimesena kirjutama?
Dolores Aveiro on ema, kes elab endiselt Cristiano kõrval ning kes hoolitseb tolle poja eest nii, nagu ta olekski poisi ema, mitte vanaema. Ühtlasi on tema see naine, kes lubas 12-aastasel pojal kodunt lahkuda, et see saaks järgida oma unelmat saada jalpalluriks. See oli valus, ent Dolores lubas tal ometi sedavõrd noorelt minna. Võib-olla seetõttu, et see oli parim valik, või isegi ainus. Või ehk seetõttu, et midagi taolist oli juhtunud ka tema endaga. Sageli öeldakse, et elu õppetundides korduvad voorused ja puudused põlvest põlve: ka Dolorese isa hülgas ta, kuigi tegi seda teisel viisil, ilma selle lahkuseta, mille Dolores pakkis Cristiano kohvrisse, kui poiss Lissaboni lendas. Mulle on jäänud mulje, et nende juhtumite vahel on nähtamatu side.
Igal juhul pole lihtsalt võimalik Ronaldot mõista, tundmata Dolorese elu.
Meil tuleb sättida paika lava, näidates ära selle koha, kus Dolores ja Cristiano sündisid, üles kasvasid ning kust nad lõpuks põgenesid. Me peame siirduma Funchali.
Funchal on…
Portugalile kuuluva, Aafrika looderanniku lähedal asuva Madeira saare pealinn.
See äärmiselt haljendav saar on tulvil sealt lahkunud inimeste ja lahkumise äärel olevate praeguste elanike vaimusid.
Ilma usteta vangla.
Risttee.
Hüppelaud.
Ning see avastati juhuse läbi.
Läheme ajas tagasi suurte maadeavastuste ajastu algusesse 15. sajandi alguses. Portugali prints ja Viseu hertsog Henrique Meresõitja oli Portugali kuninga õukonnas omainimene. Kuningate pojal, vennal ja onul Henriquel olid küll mongoli kurruga silmad, ent see-eest otsusekindel hääl, ning ta haaras osavalt enda kätte monopoli Aafrika ranniku uurimise osas. Henrique kogus kokku riigi – ning seega ka kogu tolleaegse maailma – parimad meresõitjad ja kartograafid. Ta saatis mehed välja, et nad avastaks uusi maid kolmemastiliste purjekate ja üsna piiratud vahenditega: astrolaab, liivakell ja kompass. Väga vähe muud.
Aafrika ranniku lähedal puhuvad tuuled olid noorte kaptenite João Gonçalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeira jaoks tundmatud ja reetlikud ning nad eksisid teelt. Möödus mitu päeva maad nägemata, enne kui avastati väike kuldsete randadega saar, mille mehed nimetasid Porto Santoks. Pärast selle ranniku kaardistamist pöördusid meresõitjad Portugali tagasi, et oma avastusest teada anda.
„Tänan teid,” tervitas neid prints Henrique, „nüüd minge tagasi ja koloniseerige saar. Ühtlasi jätkake ka uute maade otsimist.”
Oli aasta 1419.
Tagasi avastatud saare piirkonnas märkasid meresõitjad mitte väga kaugel Porto Santost lõunas tohutut pilvemassiivi, mille kohta iga Madeiral käinu teab, et see on saarele sama iseloomulik, nagu järsud teed ja vein.
Iga meremiil läbiuurimata vetesse oli samm tundmatusse, ebausu ja hirmu ületamine. Mehed pidid võitlema Atlandi ookeani lainete ja karmide ilmaoludega, et jõuda Porto Santolt Madeira väravasse, Machico lahte.
Lõpuks heitsid meresõitjad ankrusse suurimal vulkaanilise arhipelaagi neljast saarest, mis asub 400 km kaugusel Kanaaridest ning samal laiuskraadil, mis Casablanca Marokos. Väikesed ja asustamata Desertase ja Selvagensi saared, mis mõlemad kuuluvad praegu UNESCO Maailmapärandi nimekirja, jäid järgmisteks kordadeks.
Madeira oli avastatud.
Peagi saatis Henrique Meresõitja uusi maid koloniseerima põhiliselt talupojaperesid Algarvest. Tänapäeval elab Madeiral umbes 270 000 inimest.
Portugali koloniaalimpeerium lõpetas ametlikult eksisteerimise 1975. aastal. Madeira on jäänuk sellest kuldsest ajastust, ent ühtlasi ka kauge sugulane, kelle tunnustamisega on Portugalis elaval perekonnal raskusi.
Enne oma esimest reisi Funchali tegin peatuse Lissabonis. Õhtustasin koos sõpradega kohas nimega Clube de Jornalistas, mille kohta oleks võinud arvata, et seal on soodne pinnas intellektuaalse ja peenetundelise diskussiooni jaoks. Ent mitte juhul, kui jutuks tuli Madeira: „Madeira inimesed,” informeeriti meid, „pole mitte ainult veidra aktsendiga, vaid nad on ka ise veidrad. Kujutan ette, et olete kuulnud sealsest viimasest pedofiiliaskandaalist ja saart põhjakiskuvast vaesusest. Seal valitseb väike diktatuur, mille juht on püsinud võimul kõige kauem kogu riigis. See pole Portugal, see on midagi muud.”
Ja turismipiirkond?
„Inglise alamklassi jaoks,” teatas mees, kes jätkas meile sedalaadi üksikasjade edastamist hoolimata asjaolust, et polnud ise kunagi Madeiral käinud. Ning tal puudus selleks ka põhjus, ütles ta.
Pärast maandumist Funchali tillukesel lennuväljal märkasin, et linna südames kõrgub endiselt Zarco kuju, vaadates alla kuus sajandit tagasi tihedast vulkaanilisest kivimist saare koloniseerinud Algarve perekondade järeltulijatele. Ning, nagu olid avastanud ka maadeuurijad, tervitasid meid madalad, ülevoolavad ja täidlased, mõnd John Constable’i maali meenutavad pilved, mida võis peaaegu käega katsuda.
Kuna parasjagu oli mai ning lõppenud järjekordne kurnav jalgpallihooaeg, oli mu külaskäik Madeirale planeeritud lisaks mu uue raamatu peategelasega seotud inimestega kohtumisele ka puhkusereisina. Otsisin head hotelli ja rendiautot, teadmata täpselt, kui suure mootoriga autot läheb vaja, et rohkem kui 30-kraadise tõusunurgaga järskudest teedest raskusteta üles sõita.
Sukeldusin Funchali ja hakkasin jahtima oma esimesi infoallikaid. Küsitlesin mõnd tuntud kohalikku ajakirjanikku, kes maalisid mulle Ronaldost üllatava pildi, milles viimane paistis olevat Funchali taaskülastades alati tõrjuv, oli nende sõnul Madeira unustanud ning huvitus vähe sellest, mis temast sinna maha jäi. See tuletas mulle meelde, mida räägitakse biitlitest Liverpoolis: sealsetele inimestele teeb haiget, et John, Ringo, George ja Paul ei tundnud kunagi tänulikkust oma sünnilinna vastu.
Veel enam: Ronaldo oli hakanud ajama äri mitme väga jõuka inimesega, kes üritasid teda ära kasutada, küsides talt raha, ent samas pidamata lubadusi, mis nad jagasid. Samal ajal, öeldi mulle, olid Cristianol tekkinud väga sõbralikud suhted saare valitseva kildkonnaga, mis oli üks kindlaid mooduseid, kuidas saarel sinu eest hoolt kantaks.
Asetame selle konteksti. Madeira autonoomse piirkonna endine president Alberto João Jardim nautis võimu 37 aastat, enne kui andis 2015. aasta jaanuaris teada oma tagasiastumisest. Mõnede jaoks oli ta osav poliitik, heategija ja Madeira asja ajamise eestvedaja, teiste jaoks aga valitseva kildkonna suurepärane esindaja. Ametist lahkumise päeval ajakirjanikele peetud kõnes teatas Jardim: „Ma ei plaaninud teha kellelegi halba, ent kui keegi on minu suhtes ebaõiglane, siis ta ka maksab selle eest.”
Jardim, keda ümbritsesid kaaslased, kellel oli rohkem võimu kui mõistust, oli mees, kellega oli vaja hästi läbi saada.
Esmapilgul on olemas kaht tüüpi madeiralasi. Ühed, nagu Jardim, kelle jaoks Madeira on terve maailm, ning teised, nagu koloonia asutaja Zarco, kes lahkus vallutama uusi maailmu, ent jättis alles ka saarel olnud kodu. Tõsiasi on aga see, et ükski madeiralane ei lahku kunagi päriselt…
Esimesed asunikud tegelesid maaharimisega ning isegi tänapäeval on saare olulisim majandusharu maaviljelus väiketaludes. On aga olnud palju halbu põllumajandusaastaid ja maavaldusi on tulnud tükeldada, et tulla toime elanikkonna kasvuga, ning see on muutnud toimetuleku tunduvalt keerulisemaks. Inimesed on pidanud saarelt lahkuma, kuigi enamik on teinud seda lootuses kord tagasi pöörduda.
Euroopa, Ameerika ja Aafrika vahelisel ristteel asuval tillukesel saarel olles suured kontinendid mõistagi meelitavad. Seetõttu ongi suured kogukonnad Madeira päritolu inimesi kasvanud üles sedavõrd kaugetes paikades nagu Lõuna-Aafrika ja Venezuela, kus enamikust neist said varsti pärast uutele territooriumidele saabumist juhtkujud oma elualal: ehitajad, tehasetöölised, juristid, hotellindus- ja toitlustusettevõtjad. Pole mingit mõtet