Ronaldo lähikondlased on mõistnud, et selleks, et staari õnnelikuna hoida ning ühtlasi toita seda võitluslembest elajat, kes ta on, tuleb talle anda täielik garantii, et tema teenistuses on igaüks ja absoluutselt kõik, sealhulgas spordiinstitutsioonid. Lähikondlased peavad Ronaldost eemal hoidma kriitika (või seda ohjeldama), looma narratiivi ja hoidma staari tema aujärjel. See aitab Ronaldol võita rohkem Ballon d’Or’e ja trofeesid. Ühtlasi on see kasulik ärile.
Vastuseta jäi üks küsimus. Mis juhtub siis, kui jääme mingis küsimuses eriarvamusele? „Siis arutame asja,” ütles Mendes.
Mõtlesin nii: „võtame näiteks Ronaldo ülemineku Madridi Reali. Mina tean, mis toimus, ma olen näinud lepinguid, ent mis siis, kui Mendes ei soovi selgitada kogu seda saagat, sealhulgas pakkumist, mille ta sai Manchester Citylt ja mida näis meeleldi kaaluvat? Kuidas me saame selgitada Ronaldo vaatevinklist lugu, kuidas ta võttis Manchester Unitedi riietusruumis endale ainsa riidekapi, mille vastas oli peegel? Kas sellesse suhtuda kui tühisesse pisiasja või tõendisse edevast iseloomust? Kas me võime arutada eneseimetlemist? Kas nad lubaks mul analüüsida alkohoolikust isa kohalolekut (ja äraolekut), kes keeldus oma elu lõpus abist?
„Lihtsalt et te teaks,” rõhutas Mendes, „see on täielikult minu vastutusel. Mõned inimesed minu leerist ütlevad mulle, et ma ei teeks teiega koostööd, ent ma saan aru, et te olete aus mees ja me hakkame koostööd tegema, me teeme seda üheskoos, ent te ei tohi mind tüssata.”
Sellest me kaugemale ei jõudnudki. Mendes ütles mulle, et ta ei tea, kuidas mind aidata, sest ta ei tea, kuidas mind ohjes hoida. Pakkusin talle osalist, ent mitte täielikku kontrollivõimalust.
Alates Facebooki-dispuudist pole ma Mendesega enam rääkinud.
Tegelikult tegi Mendes pärast Facebooki-postitust mitu telefonikõnet Hispaania meedia arvamusliidritele. Kui Ronaldo tunneb ärritust, siis Mendes suurendab selle kahekümnekordseks. Agent soovis, et tema sõbrad meedias eitaks kogu lugu ja seaks ühtlasi kahtluse alla minu usaldusväärsuse.
18. novembril 2014 kohtusid Old Traffordil sõprusmängus Portugal ja Argentina. Mängu eel keskenduti põhiliselt Ronaldo ja Messi vahelistele suhetele. Sellest kirjutati palju ning aeg-ajalt mainiti ka kurikuulsat sõna minu raamatust. See oli rebitud välja kontekstist, istutatud kuhugi mujale ja pandud kasvama.
Olin plaaninud sõita Manchesteri, ent ma ei soovinud trehvata ei Ronaldo ega Messiga. Võisin kujutada ette Ronaldot mind mu kolleegide ees ignoreerimas, samas kui varem oleks ta peatunud, et teretada ja pisut lobiseda. Võisin kujutada ette Messit mu kätt surumas ja minuga rääkimas, nagu ta mõnikord teeb. Sellest piisaks – arvasin ma – et keegi puhuks loo taas lõkkele. Milleks tekitada uusi probleeme?
Samas teadsin, et tõenäoliselt pole olukord niivõrd tõsine, ent mu tundlikkus oli suurenenud, ja paranoia samuti.
Facebooki-postitus lõpetas vaidluse Mendesega kontrolli üle raamatu sisu osas ja tundsin nüüd tõeliselt ülevoolavat vabadusetunnet.
Madridi Reali, Mendese või Ronaldo versiooni jaoks on olemas ametlikud raamatud ja need, mille kirjutamisel on nad abiks olnud.
Mulle meeldiks selle legendi loomises mitte osaleda. Ent tegelikult pole mul siiski teist valikut.
See, mida te siin loete, on minu versioon Ronaldo teekonnast, sellest, mis on teda mõjutanud, missugused Madeirale iseloomulikud jooned on temasse jäänud, kuidas ta arenes Manchester Unitedis ja mida on temaga teinud Madridi Real. Ma arutlen Ronaldo ülbuse ja edevuse teemal, mis toob kaasa vaidluse selle üle, kas tema võitlus maailma parimaks saamise nimel nõuab neid kaht joont. Miks tunneb Ronaldo vajadust olla tunnustatud kui maailma parim? Ja seda pidevalt? Mis teda ajendab? Miks ta näeb palju rohkem vaeva kui keegi teine?
Mõeldes Ronaldo sõltuvusele oma tööst ja enesearendamisest lugesin Marco Ruizi suurepärast intervjuud ajalehes AS Arrigo Sacchiga, AC Milani legendaarse peatreeneriga 80ndatest aastatest:
– Teie mängijad räägivad teist suure lugupidamisega, ent ütlevad: „Ta oli töönarkomaan.”
– Üks Itaalia luuletaja ütles: „Ilma kinnisideeta pole ka kunsti.” Kui sa ei panusta palju, siis ei saa ka palju tagasi. Carlo [Ancelotti] ütles oma raamatus: „Arrigo oli niivõrd otsusekindel ja veendunud, et me ütlesime: peame seda jätkama.” See oli peaaegu fanatism. Nägin seda omadust kõigis suurepärastes peatreenerites: Lobanovski, Michels, Guardiola, Kovacs… Nad andsid kõik, mis suutsid anda. Mina läksin erru pärast 20 aastat rasket tööd. Ma ei suutnud seda tempot välja kannatada. Olin täiesti tühjakspigistatud. Mind kihutas tagant vaid üks kindel veendumus: et alati saab teha paremini. Minu Milani meeskond võitis mõne kuu jooksul Euroopa meistrite karika, Euroopa Superkarika ja Maailmajagude karika. Baresi teatas mulle: „Nüüd me oleme maailma parimad.” Vastasin talle: „Jah, kuni täna keskööni.”
Need on ühtlasi ka omadused, mis teevad Ronaldost selle, kes ta on.
Cristianosid on rohkem kui vaid see kinnisideeline. Võtame näiteks ninaka ja helde Cristiano. Või selle, kes on kujunenud mänguväljakul, selle, kes on end ise üles töötanud, selle, kes oli teismelisena üksik. Selle, kes kaitseb oma perekonda, muutudes selle käigus kindlaks ja usaldatavaks. Selle, kes tähistab oma tööd vaidlusi tekitavatel viisidel. Selle, kes kingib ära oma preemiad.
Ma reisisin palju ja kaugele, et leida võimalikult palju vaatenurki. Ometi kohtasin Madeiral ja Portugalis üldiselt teatud usaldamatust, kui jutt puudutas Ronaldot või Mendest. Millest selline kartus? Miks on ainus võimalik suhe neisse mõlemasse alistuvussuhe?
Kas oleks olnud võimalik kõike seda uurida, kui raamatu lõppversiooni oleks pidanud heaks kiitma Jorge Mendes?
Avastasin, et Carringtoni treeningukeskuses Manchesteris oli aset leidnud põnev kultuurišokk. Paljud inimesed olid olnud osalised Ronaldo loomise juures (või nii nad väidavad) ja paljud teised soovisid teda muuta, kuna ei uskunud, et temast saab pooltki nii hea mängija, nagu ta on praegu. Mõned kaotasid isegi usu Ronaldosse, seda tema kinnisidee tõttu asetada individuaalne mäng ettepoole meeskonna vajadustest. Võib-olla nad lõpuks muutsidki Ronaldot, ent mitte kõik neist ei tunnista, et Cristiano kujundas ühtlasi ümber maailma ühes kõige kuulsamas jalgpalliinstitutsioonis valitseva kultuuri.
Nõudis omajagu kraapimist, et eemaldada värvikihid, mis katavad seda Ronaldot, keda tema lähikondlased püüavad tänapäeval maailmale maha müüa, jäädes samas teadlikuks inimlikest tugevustest ja nõrkustest. Kas minu versioon Ronaldost saab olema parem kui teiste omad? Tegelikult polegi see oluline. Üks on siiski kindel – üritan teha selle teistsuguseks.
Eiffeli tornist teevad fotosid kõik, ent asja tuum seisneb sellise foto tegemises, mida keegi pole varem näinud.
Võib-olla ei saa see olema see Ronaldo, keda te kõik näha soovite, või see Ronaldo, nagu tema soovib, et te teda näeks, või see Ronaldo, keda soovib kujutada Mendes, või isegi see Ronaldo, nagu ta päriselt on. Või see Ronaldo, keda tema kriitikud nii hästi tunnevad (nii-öelda). Järgnev põhineb uurimistööl, analüüsil, uuringutel, 25 aasta pikkusel ajakirjanduslikul kogemusel, vestlustel inimestega, kes teda tunnevad, psühholoogidega, sotsioloogidega, mängijatega, kellega ta on jaganud riietusruumi, klubide direktoritega, mõne tema peatreeneriga, ning samuti jutuajamistel, mis mul olid Ronaldo enda ja tema lähikondlastega enne intsidenti… Nii ametlikel kui mitteametlikel jutuajamistel.
Ronaldo on lubanud maailmal oma elu uurida. Ta annab sageli intervjuusid ja lubab auhindade üleandmistel kaamerad ka kulisside taha. 2012. aastal sai CNN vestluse jaoks Ronaldoga vaba sissepääsu tema koju, ja nii edasi. Just nii luuaksegi järk-järgult võitja kuvandit.
Ei saa olema lihtne üles leida reaalset inimest.
Muuseas – neile, kes on selle üle pead murdnud – ei, Ronaldo advokaadid pole mulle helistanud.
ESIMENE PEATÜKK
MADEIRA