Ilus tõbras. Christina Lauren

Tundsin, kuidas ta keelega üle mu huulte tõmbab, samal ajal kui mu sõrmeotsad riivasid tema püksikute sooja ja märga materjali. Tugevdasin riide ümber haaret ja sikutasin kõvasti.

      „Pane siis kirja, et on vaja veel üks paar tellida,“ sisistasin ja surusin talle keele suhu.

      Preili Mills oigas häälekalt, kui kaks sõrme tema sisse lükkasin, ja kui see üldse võimalik oli, tundus ta veelgi märjem kui eelmisel õhtul. Tõsiselt perses olukord ikka. Ta lõpetas mu suudlemise, kui teda sõrmedega nussisin, pöial kliitoril hoogsaid ringe tegemas.

      „Võta riist välja,“ käskis ta. „Tahan sind enda sees tunda. Kohe.“

      Kissitasin silmi, üritades varjata mõju, mida tema sõnad mulle avaldasid.

      „Ütle palun, preili Mills.“

      „Kohe,“ lausus ta kannatamatumalt.

      „Kamandad, või mis?“

      Ta saatis mu suunas pilgu, mis paneks viletsamal mehel riista krimpsu tõmbama ja ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Preili Mills oskas enesele kindlaks jääda. „Hea, et mul andmise tuju on.“

      Tegutsesin kiirelt vöö ja pükste kallal ning tõstsin ta üles ja sisenesin temasse jõuliselt. Jumal, kui imeline ta oli. Parem, kui ei midagi muud. See aitas selgitada, miks ma teda peast ei saanud ja hääl kusagil sügaval sisimas ütles, et mul ei pruugigi sellest küll saada.

      „Pagan,“ pomisesin.

      Preili Mills ahmis õhku ja ma tundsin, kuidas ta mu ümber klammerdus, hingamine katkendlik. Ta surus hambad mu pintsaku õlga ning ma tõmbasin ta jala enese ümber, hakates teda jõuliselt ja kiiresti vastu seina rammima. Iga hetk võis ükskõik kes trepikotta astuda ja tabada mu teda keppimast, kuid mul oli täiesti ükskõik. Mul oli vaja ta enesest välja saada.

      Ta tõstis pea mu õlalt ja liikus kaela näksates ülespoole, võttes seejärel mu alahuule hammaste vahele. „Lähedal,“ urises ta ja tugevdas jala haaret, et ma sügavamale siseneksin. „Olen nii lähedal.“

      Ideaalne.

      Surusin näo ta kaela ja juuste vahele, et summutada oiet, kui jõudsin ootamatult ja jõuliselt lõpuni, pigistades tema tagumikku. Tõmbasin riista välja, enne kui ta jõudis end veel minu vastu hõõruda ja asetasin ta maha, värisevatele jalgadele. Ta põrnitses mind ähvardaval pilgul. Trepikoda täitus rõhuva vaikusega.

      „Päriselt?“ küsis preili Mills valjult välja hingates. Tema pea vajus valju mütsatusega vastu seina.

      „Tänan, see oli imeline.“ Kobasin põlvede ümbert pükste järele.

      „Tõbras.“

      „Oled seda maininud,“ pomisesin, pilk all, kui lukku üles tõmbasin.

      Kui pilgu tõstsin, oli ta kleidi sirgu silunud, kuid näis ikka veel imeliselt õhevil, ja osa minust ihkas ettepoole sirutada ja käe alla libistada, ta lõpuni viia. Kuid suurem osa minust nautis tigedat rahuldamatust ta pilgus. „Öeldakse, et mida külvad, seda lõikad.“

      „Kehv lugu, et sa nii vilets oled,“ vastas ta rahulikult. Ta pööras ringi, et jätkata trepist laskumist, kuid peatus siis järsult ja pöördus mulle otsa vaatama. „Ja hea, et ma pille kasutan. Tänan küsimast, jobu.“

      Jälgisin, kuidas ta trepist laskudes vaatepildist kadus ja oiatasin, kui tagasi kabineti poole kõndisin. Maandusin valju mütsatusega toolile ja tõmbasin kätega läbi juuste, enne kui tema lõhkised aluspüksid taskust välja võtsin. Põrnitsesin hetkeks valget siidi oma sõrmede vahel, avasin siis lauasahtli ja lisasin need eelmise õhtu paari juurde.

      3

      Kuidas ma neist astmeist ennast tapmata alla jõudsin, ma ei tea. Jooksin sealt minema, tuli takus, jättes härra Ryani üksi trepikotta, suu lahti, riided sassis ja juuksed püsti, nagu oleks teda ära kasutatud.

      Kui olin neljateistkümnenda korruse kohvikust mööda tuisanud ja viimasest trepiplatvormist hüppega üle astunud – nende kingadega pole see lihtne ülesanne –, lükkasin metallist ukse lahti ja toetusin lõõtsutades seinale.

      Mis just juhtus? Kas ma keppisin trepikojas oma bossiga? Ahhetasin ja mu käed lendasid suule. Kas ma käskisin tal seda teha? Oh jumal. Mida põrgut küll minuga toimus?

      Olin hämmingus, koperdasin seina äärest eemale ja ronisin mõne korruse kõrgemale, lähimasse tualetti. Piilusin kõikide kabiinide alla, et üheski poleks kedagi, ja panin siis peaukse lukku. Peeglile lähenedes kirtsutasin nina. Nägin välja, nagu mind oleks ära kasutatud ja kuivale jäetud.

      Mu soeng oli täielik õudusunenägu. Kõik hoolikalt sätitud lained olid nüüd vaid hunnik sassis metsikuid salke. Ilmselgelt meeldis härra Ryanile, kui mu juuksed olid lahti. Pean selle meelde jätma.

      Oot. Mida? Kust see veel tuli? Ma ei kavatse seda kohe kindlasti meelde jätta. Lajatasin rusika vastu kapi tasapinda ja astusin lähemale, et kahjusid hinnata.

      Mu huuled olid paistes, meik laiali, kleit välja veninud ja vaat et rippus seljas ning mul polnud taas kord aluspükse.

      Tõbras. See oli juba teine paar. Pealegi, mida ta nendega üldse peale hakkas?

      „Oh jumal!“ ütlesin paanikasse sattudes. Need püksikud ei leba ju kusagil konverentsisaalis hunnikus, ega? Võib-olla korjas ta need üles ja viskas ära? Peaksin üle küsima, et kindel olla. Aga ei. Ma ei paku talle rahuldust, tunnistades seda … seda … mis see üldse oli?

      Vangutasin pead ja hõõrusin nägu. Jumal, ma olen niisuguse segaduse korraldanud. Kui hommikul tööle tulin, oli mul kindel plaan. Kavatsesin sisse marssida, tšeki vastu tema kena näolappi visata ja öelda, et pistku see endale perse. Aga ta nägi selles tumehallis Prada ülikonnas nii paganama seksikas välja, juuksed turris nagu neoonsilt, mis kisendab „Pane mind“, et ma lihtsalt kaotasin pea. Haletsusväärne. Mis oli temas sellist, mis muutis mu aju nii pehmeks ja aluspüksid niiskeks?

      Kehv lugu. Kuidas ma kavatsen temaga silmitsi seista, ilma et ei kujutleks teda alasti? Olgu, noh, mitte alasti. Ma polnud teda ju veel täiesti alasti näinud, aga see, mida nägin, tõi värinad ihule. Oh ei. Kas ma ütlesin just „veel“?

      Võiksin töölt ära minna. Mõtlesin sellele hetkeks, kuid mulle ei meeldinud, mis tunde see tekitas. Mulle meeldis mu töö ja härra Ryan võib küll olla maailma suurim mölakas, kuid olin sellega üheksa kuud toime tulnud ja – kui viimased kakskümmend neli tundi välja arvata – temast sotti saanud; tulin temaga toime nagu kõikide teistegagi. Ja ükskõik, kuidas ma ka püüdsin seda eitada, meeldis mulle teda töötamas jälgida. Ta on tõbras, sest on üheaegselt nii erakordselt kannatamatu kui ka kinnisideeline perfektsionist; ta seab kõigile samad tingimused nagu iseendale ja annab endast alati sada protsenti. Tuleb tunnistada, et olen kogu aeg hinnanud tema ootust, et esineksin paremini, töötaksin rohkem ja teeksin kõikvõimaliku, et ülesanne saaks täidetud – isegi kui tema meetodid pole mulle alati meelepärased. Ta on turunduses tõeline geenius; kogu tema perekond on seda.