Ta urahtas; puudutus üha tugevam. Taipasin, et sellest võivad sinikad tekkida ja lootsin ühel haiglasel hetkel, et nii lähebki. Tahtsin midagi, mis aitaks seda tunnet meelde jätta, seda, kui olen läbinisti kindel selles, mida minu keha tahab, kui olen täielikult vaba.
Ta küünitas piisavalt lähedale, et mind õlast näksata, sosistades: „Kuradima õrritaja.“
Suutmata piisavalt lähedale pääseda, tõstsin luku kallal tempot ning lükkasin tema püksid ja bokserid põrandale. Pigistasin tema riista. Tundsin, kuidas see mul peos tuksles.
See, kuidas ta mu perekonnanime – „Mills“ – sisistas, oleks pidanud minus viha tekitama, kuid nüüd tundsin vaid üht: täielikku, piiritut iha. Ta lükkas mul seeliku üle reite ja tõstis mind konverentsilauale. Enne kui jõudsin sõnagi lausuda, võttis ta minust kinni, haaras oma riista pihku ja astus sammu ettepoole, sisenedes sügavale minu sisse.
Mind ei pelutanud isegi vali oiatus, mille kuuldavale tõin – ta tundus parem kui ei miski muu.
„Mis?“ sisistas ta läbi kokkusurutud hammaste, puusad vastu mu reisi põrkumas, end sügavale minu sisse lükkamas. „Sind pole kunagi niimoodi pandud, kas pole? Sa poleks niisugune kuradima õrritaja, kui keegi sind korralikult paneks.“
Kes ta enda arvates oli? Ja miks see mind nii väga erutas, et ta ei eksinud? Ma polnud mitte kunagi varem voodist väljaspool vahekorda astunud ja mitte kunagi polnud see niisugust tunnet tekitanud.
„Olen paremaidki saanud,“ nähvasin.
Ta naeris, tuues kuuldavale tasase õrritava hääle. „Vaata mind.“
„Ei.“
Ta tõmbas riista välja just hetk enne seda, kui hakkasin orgasmi saama. Alguses mõtlesin, et ta jätabki mind nii, kuni ta haaras mul käsivartest ja tõstis mind laualt maha, suudeldes mind.
„Vaata mind,“ kordas ta. Ja lõpuks, kuna ta polnud enam mu sees, suutsin seda ka teha. Ta pilgutas korra ja aeglaselt, pikad tumedad ripsmed põske riivamas, ja ütles siis: „Palu, et sind lõpuni viiksin.“
Tema hääletoon oli igati vale. See oli peaaegu küsimus, kuid sõnad kõlasid täpselt temalikult – tõpralikult. Tahtsin tõesti, et ta mind lõpuni viiks. Rohkem kui ei midagi muud. Aga olgu ma neetud, kui temalt kunagi midagi paluksin.
Alandasin häält ja põrnitsesin talle vastu. „Oled täielik tõbras, härra Ryan.“
Tema naeratus ütles, et ta saavutab kõik, mida iganes minult ka tahab. Soovisin talle põlvega keradesse lüüa, kuid siis ei saaks mina rohkem seda, mida ise päriselt tahan.
„Ütle palun, preili Mills.“
„Palun keri põrgu.“
Järgmisena tundsin rindade vastas külma akent ja oigasin tugevast kontrastist klaasi ja tema naha temperatuuride vahel. Ta lausa põles; iga osa minust tahtis tema jõulist puudutust tunda.
„Oled vähemalt järjekindel,“ urises ta mulle kõrva, enne kui mind õlast hammustas. Ta müksas mu jalgu. „Aja laiali.“
Ajasin jalad harki ning ta tõmbas mind hetkekski kõhklemata puusadest tahapoole ja sisenes minusse.
„Külm meeldib sulle?“
„Jah.“
„Sa üleannetu, nurjatu tüdruk. Sulle meeldib, kui sind pealt vaadatakse, jah?“ pomises ta, võttes mu kõrvalesta hammaste vahele. „Naudid, et kogu Chicago võib üles vaadata ja näha, kuidas sind kepitakse, sa naudid sellest iga minutit, ilusad rinnad vastu klaasi surutud.“
„Ära räägi, sa rikud kõik ära.“ Kuigi nii polnud. Kaugeltki mitte. Tema sügav hääl mõjus mulle pööraselt.
Aga ta vaid naeris mulle kõrva ja märkas arvatavasti, kuidas selle heli peale värisesin. „Tahad, et nad näeksid, kuidas sa tuled?“
Oigasin vastuseks, iga järjekordne tõuge võtmas viimsegi sõna suult, surudes mind üha rohkem klaasi vastu.
„Ütle seda. Tahad lõpuni jõuda, preili Mills? Vasta mulle või lõpetan ja lasen sul hoopis lahti imeda,“ sisistas ta, rammides iga tõukega üha sügavamale.
Osa minust, mis teda vihkas, lahustus nagu suhkur keelel, ja see osa, mis tahtis kõike seda, mida tal oli mulle pakkuda, aina paisus, kuum ja janune.
„Lihtsalt ütle mulle.“ Ta küünitas ettepoole, imes huulte vahel mu kõrvalesta ja näksas seda teravalt. „Luban, et viin su lõpuni.“
„Palun,“ ütlesin, sulgedes silmad, et kõik muu kaoks ja ma saaks vaid teda tunda. „Palun. Jah.“
Ta viis käe mu ette, masseerides mu kliitorit täiusliku surve ja rütmiga. Tundsin, kuidas tema naeratus puudutab mu kaela ja kui ta suu avas ja hambad mulle nahka surus, oligi kõik. Soojus levis üle selgroo, ümber puusade ja jalge vahele, tõugates mind tema sees tahapoole. Mu käed rammisid klaasi ja kogu keha värises orgasmist, mis minust läbi tungis, jättes mind õhku ahmima. Kui tunne viimaks taandus, tõmbas ta riista välja ja pööras mind endale otsa vaatama, viis pea alla, et mu kaela, lõuga, alahuult imeda.
„Ütle aitäh,“ sosistas ta.
Kündsin käed ta juustesse ja sikutasin kõvasti, lootes, et saan vastuseks mingigi reaktsiooni, soovides näha, kas ta omab olukorra üle kontrolli või ajab jama. Mida me ometi teeme?
Ta oiatas, vajus mu käte vahele ja suudles mu kaela ülalt alla, surudes oma erutunud riista mu kõhu vastu. „Nüüd tee minule head.“
Viisin käe alla ja hakkasin teda hellitama. Tema riist oli suur ja pikk, istus mulle täiuslikult pihku. Tahtsin talle seda öelda, aga olgu ma neetud, kui reedan kunagi, kui imeline ta tundub. Selle asemel lõpetasin suudlemise ja vaatasin teda varjutatud pilgul.
„Viin sind sellise lõpuni, et unustad isegi selle, et peaksid olema maailma suurim tõbras,“ urisesin, libisedes mööda klaasi allapoole ja võttes aeglaselt kogu tema riista suhu, otsaga vastu kõri. Ta tõmbus pingesse ja tõi kuuldavale sügava oige. Tõstsin pilgu ja nägin, kuidas ta toetab peopesade ja laubaga klaasile, silmad kõvasti kinni. Ta näis haavatav ja oma andumuses ülimalt nägus.
Aga ta polnud haavatav. Ta oli maailma suurim tõbras ja mina olin tema ees põlvili. Ei mingil kuradima juhul!
Nii et selle asemel, et anda talle seda, mida ta tahtis, tõusin püsti, tõmbasin seeliku alla ja vaatasin talle otsa. See oli lihtsam, nüüd kui ta ei puudutanud mind ega pannud tundma seda, mis polnud üldse tema asigi.
Sekundid möödusid, kumbki meist ei pööranud pilku ära.
„Mida põrgut sa enda arvates teed?“ torises ta. „Mine põlvili ja ava suu.“
„Ei tule kõne allagi.“
Tõmbasin nööpideta särki eest koomale ja astusin ruumist välja, palvetades, et värisevad jalad mind ei reeda.
Haaranud laualt koti, heitsin jaki selga ja üritasin nööpi värisevate sõrmedega meeleheitlikult läbi aasa pressida. Härra Ryan polnud ikka veel välja astunud ja ma jooksin liftini, paludes jumalat, et jõuan kohale enne, kui pean temaga taas kord silmitsi seisma.
Ma ei saanud juhtunule isegi mõelda, enne kui olin minema pääsenud. Olin lubanud ennast keppida, pakkuda endale elu imelisemat orgasmi ja jätnud ta siis sinnapaika, konverentsisaali, püksid rebadel ja kõige sinisemate keradega, mida inimkonna ajaloos eales nähtud. Kui see oleks kellegi teise elu, lööksin iga kell tunnustavalt patsu. Kahjuks nii polnud.
Persse.
Uksed avanesid ja ma astusin lifti. Vajutasin ruttu nuppu ja jälgisin, kuidas korrused mööduvad. Niipea kui lift jõudis alla fuajeesse, tormasin välja koridori. Seal oli turvamees, kes mainis midagi hilja töötamise kohta, ent ma vaid lehvitasin ja tuhisesin temast mööda.
Valu