Mis perse teda närib? Kas uste prõmmimine teismelise kombel oli tõesti vajalik? Haarasin seljatoelt jaki ja võtsin suuna meie mõni maja eemal asuvasse harukontorisse.
Kui naasin, koputasin härra Ryani uksele, kuid vastust ei tulnud. Katsusin linki. Lukus. Ta tegi arvatavasti mõne arengufondi printsessikesega pärastlõunast kähkukat, kui mina hullumeelsena mööda Chicagot ringi tormasin. Surusin kausta läbi postipilu, lootes, et paberid lähevad laiali ja ta peab käpuli laskuma ja neid ise sorteerima. See oleks talle paras. Mulle päris meeldis kujutluspilt temast põlvili põrandal, laiali kukkunud dokumente kogumas. Samas, teda tundes, siis kutsuks ta hoopis mind sellesse steriilsesse põrgupõhja, et koristaksin samal ajal, kui tema pealt vaatab.
Neli tundi hiljem olid staatuse uuendused valmis, slaidid enam-vähem korras ja mina vaat et hüsteeriliselt naermas niisuguse kohutava päeva üle. Avastasin end koopiakeskuse kuti vägagi verist ja pikalevenivat mõrva planeerimas. Lihtne töö, muud ma ei palunud. Tee mõned koopiad, köida paar asja. See oleks pidanud olema käkitegu. Vups ja valmis. Aga ei. Selleks kulus kaks tundi.
Kiirustasin läbi nüüdseks inimtühja hoone hämara koridori, esitlusmaterjalid juhuti rinnule surutud, ja heitsin pilgu kellale. Kuus kakskümmend. Härra Ryan nülib mind elusast peast. Jään kakskümmend minutit hiljaks. Nagu hommikul näha võis, vihkas ta hilinemist. „Hilinemist“ polnud Bennett Ryani tõprasõnastikus. Sealt puudusid ka „süda“, „lahkus“, „kaastunne“, „lõunapaus“ ja „aitäh“.
Seega, seal ma olin, tormamas läbi tühjade koridoride, tikkkontsad all nagu kargud, kihutades hukkaja juurde.
Hinga, Chloe. Ta tunneb hirmu lõhnast ära.
Konverentsisaalile lähenedes püüdsin hingamist rahulikuks sundida ja aeglustasin sammu. Pehme valgus paistis suletud ukse alt. Ta oli ilmselgelt kohal, ootas mind. Püüdsin hoolikalt juukseid ja riideid siluda, seades samal ajal dokumente korda. Tõmmanud sügavalt hinge, koputasin uksele.
„Sisse.“
Astusin soojalt valgustatud ruumi. Konverentsisaal oli määratu; üht seina katsid maast laeni aknad, kust avanes imeline vaade Chicago linnale kaheksateistkümne korruse kõrguselt. Hämarik värvis taeva tumedaks ja pilvelõhkujad joonistasid oma säravate akendega horisondile täpikesi. Ruumi keskel asus suur rohmakas puidust konverentsilaud ja selle kaugeimas otsas, näoga minu poole, paistis härra Ryan.
Ta istus, pintsak tooli seljatoel rippumas, lips lõdvaks lastud, erevalged särgikäised küünarnukkideni üles keritud ja lõug kokku põimitud sõrmedele toetumas. Härra Ryani pilk tungis minu omasse, kuid ta ei lausunud sõnagi.
„Ma väga vabandan, härra Ryan,“ ütlesin, hääl hingeldamisest ebaühtlane, „printimisega kulus …“ Vakatasin. Vabandustest polnud minu olukorras kasu. Ja pealegi, ma ei kavatsenud lasta tal süüdistada end milleski, mille üle mul puudus kontroll. Käigu põrgu! Vast leitud julgus rinnus, tõstsin lõua ja kõndisin sinna, kus ta istus.
Tema pilgule vastamata sorteerisin dokumente ja asetasin esitluse koopia lauale. „Kas võin alustada?“
Härra Ryan ei vastanud, pilk mu vapruse rindest läbi tungimas. See oleks palju lihtsam, kui ta poleks nii nägus. Selle asemel osutas härra dokumentide poole ja kannustas mind jätkama.
Köhatasin ja alustasin esitlust. Kui tutvustasin töö erinevaid aspekte, põrnitses tema oma koopiat. Miks ta nii rahulik oli? Kannatan tujukuse ära. Aga niisugune kõhe vaikus? See tekitas rahutust.
Küünitasin üle laua ja osutasin joonistele, kui see juhtus.
„Nende ajaline plaan esimese verstapostini on pisut ambi…“ Jäin poole lause pealt vait, hingetuna. Härra Ryani käsi surus hellalt mu alaseljale, libisedes sealt alla, mu tagumiku kumerusele. Kogu temaga koos töötatud üheksa kuu jooksul polnud ta mind veel kordagi sihilikult puudutanud.
See oli kohe kindlasti sihilik.
Tema käe kuumus tulitas läbi mu seeliku ja vastu nahka. Mu lihased tõmbusid pingesse ja tundus, nagu muutuksin sisimas täiesti vedelaks. Mida põrgut ta tegi? Mu aju kisendas, et ma tema käe eemale tõukaksin ja käsiksin end enam mitte iialgi puudutada, kuid kehal olid muud mõtted.
Mu nibud läksid kõvaks ja ma surusin hambad vastuseks kokku. Reeturlikud nibud.
Südame pekseldes möödus vähemalt pool minutit ja kumbki meist ei öelnud midagi, kui tema käsi hellitavalt mu reiele vajus. Meie hingamine ja linna summutatud müra olid ainsad hääled konverentsisaali liikumatus õhus.
„Pöörake ümber, preili Mills.“ Tema vaikne hääl katkestas vaikuse ja ma ajasin selja sirgu, pilk otse enese ette suunatud. Pöörasin end aeglaselt ringi ning tema käsi libises minust üle, maandudes mu puusale. Tundsin alaseljal tema käe ja sõrmeotste kontuure kuni pöidlani, mis surutud mu puusakondi juures pehme naha vastu. Langetasin pilgu, et me silmad kohtuksid, tema omad mind tähelepanelikult vastu põrnitsemas.
Nägin tema rindkeret tõusmas ja langemas, iga hingetõmme sügavam kui eelmine. Üks lihas tõmbus tema teraval lõual hetkeks pingule, kui pöial alustas liikumist, libisedes aeglaselt edasi-tagasi, pilk ainiti minul. Ta ootas, et teda peataksin; mul oli küllalt aega teda minema tõrjuda või lihtsalt ringi pöörata ja minema marssida. Aga ma ei jõudnud reageerida, kuna oli liiga palju mõistmatuid tundeid, milles selgusele jõuda. Ma polnud veel iialgi varem niimoodi tundnud, ma polnud eales arvanud, et võiksin tema suhtes nii tunda. Tahtsin talle kõrvakiilu anda, siis tal särgi üles sikutada ja tema kaela lakkuda.
„Mida sa mõtled?“ sosistas ta, silmis üheaegselt justkui õrritav ja ärev pilk.
„Üritan sellest ikka veel aru saada.“
Silmad jätkuvalt ainiti minul, hakkas härra Ryan kätt allapoole libistama. Tema sõrmed liuglesid mu puusale, seeliku serva juurde. Ta tõstis seelikut ja tõmbas sõrmeotstega mööda sukapaela kinnitust, reiekõrguse suka siidist äärt. Pikk sõrm lipsas õhukese riide alla ja tõmbas seda pisut allapoole. Ahmisin järsult õhku, tundes, justkui mu sisemus sulaks.
Kuidas ma võisin lubada oma kehal nii reageerida? Tahtsin talle jätkuvalt kõrvakiilu anda, kuid nüüd soovisin sellest enam, et ta jätkaks. Painav iha muudkui suurenes mu jalge vahel. Ta jõudis mu püksikute servani ja libistas sõrmed riide alla. Tundsin teda naha vastas, seda, kuidas ta riivas kliitorit, enne kui surus sõrme mulle sisse, ja ma hammustasin huulde, üritades oma oiet edutult summutada. Kui pilgu tema suunas langetasin, märkasin ta kulmul pisikesi higipiisku kogunemas.
„Vittu,“ urises härra Ryan vaikselt. „Sa oled märg.“ Tema silmad vajusid kinni ja ta tundus heitlevat sisimas samamoodi nagu minagi. Heitsin pilgu ta pükstele ja nägin, kuidas pükste sile riie on pingul. Silmi avamata tõmbas ta sõrme välja ja haaras mu aluspükste õhukese riide suletud pihku. Ta värises, kui mulle otsa vaatas, ilmes vaieldamatu raevukus. Ta rebis püksikud ühe kiire liigutusega katki, riide ragin vaikuses kajamas.
Härra Ryan tõmbas järsult mu puusi ja tõstis mind külmale lauale, ajades mu jalad enese ees laiali. Tõin kuuldavale tahtmatu ohke, kui ta sõrmed naasid, lipsasid mu jalge vahele ja surusid taas minusse. Põlgasin seda meest eriti teravalt, kuid mu keha reetis mind; ihkasin seda, mida ta tegi. Pagan võtku, kui ta polnud selles hea. Tema puudutused polnud hellad ja armastavad, nagu harjunud olin. Siin oli mees, kes oli harjunud oma tahtmist saama ja tuli välja, et praegu tahtis ta mind. Mu pea vajus küljele, kui küünarnukkidele toetusin, ja ma tundsin, et olen lõpule lähedal.
Enesele täielikuks õuduseks ma lausa ägasin: „Oh palun …“
Ta lõpetas, tõmbas sõrmed ära ja hoidis neid enda ees rusikas. Ajasin end istukile, haarasin tal lipsust ja tõmbasin ta suu järsult enda suule. Tema huuled tundusid sama täiuslikud kui paistsid, jõulised ja pehmed. Mind polnud kunagi varem suudelnud keegi, kes teadis ilmselgelt iga nurka, kallet ja erutavat liigutust, et ma vaat et täielikult mõistuse kaotaksin.
Näksasin ta alahuult, samal ajal kui mu käed toimetasid rutuga ta pükste-esise kallal, napsasid vööd aasadest välja. „Parem