„See võiks juba läbi olla. Ma ei talu enam seda pinget,” õhkas Prantsusmaa päevalehe Le Figaro noor reporter Sophie de Ravinel. Ta vajutas otsmiku meie uudisteagentuuri kabiini vastu ja ohkas sügavalt.
Kell oli kolm päeval. Oli teisipäev, konklaavi teine päev ja Vatikani pressikeskuses valitses ärev ja närviline õhkkond. Sixtuse kabeli korstnast oli eelmisel õhtul ja täna hommikul tulnud musta suitsu. Vatikani enesekindlusele ja suitsu värvivatele kemikaalidele vaatamata oli suits olnud pigem hall kui must. Seejärel muutus suits valgeks, siis mustaks ja siis jälle halliks.
Meie kabiini nurgas mängis televiisor, mis edastas otseülekannet Sixtuse kabeli korstnast. Kardinalid suundusid kabelisse neljandale hääletusele.
Nõjatusin vastu tooli seljatuge ja silmitsesin Sophie ängist vaevatud nägu. Viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul olid paljud magamatusest ja ületöötamisest kurnatud ajakirjanikud ootusärevusest kärsituks muutunud. Veider küll, aga mina nautisin olukorda. Ütlesin ka Sophiele, et ma ei saa sinna midagi parata, aga naudin iga minutit. „Teame ainult seda, et võime siin praadida veel tund aega või veel ühe nädala,” ütlesin talle. „Meil pole õrna aimugi, kaua me veel ootama peame ja kas ennustame tulemust õigesti või valesti. See on põnev. See on võrratu.”
Sixtuse kabeli suletud uste taga tehti ajalugu. Toimuv oli ebademokraatlik, salastatud, läbipaistmatu ja suurepärane. Pressikabinetis valitsev ebakindlus ja kartlik ootusärevus suurendas mu joovastust veelgi. Seda kõike kroonis Sixtuse kabeli korsten. Institutsioonis, mis edastas paavsti surmateate uudisteagentuuridele e-posti teel, aga tema mantlipärija valimisest teavitas maailma suitsusignaalidega, oli midagi nii meeldivalt ja käsitamatult irreaalset.
Samas teadsin, mida Sophie tundis. Tema toimetajad jälgisid korstnat samasuguse ärevusega nagu minu kolleegid Washingtoniski. Minult oodati, et teaksin, mida suitsusignaal tähendas. Nad leidsid, et kuna olen kakskümmend viis aastat Vatikani uudiseid kajastanud, peaksin mingi ime läbi oskama suitsu erinevaid toonivarjundeid neist paremini tõlgendada.
Tegelikult olen viibinud Roomas uue paavsti valimisel kahel korral. 1978. aasta konklaavi ajal, kui paavstiks valiti Johannes Paulus, tekitas Sixtuse kabeli korstnast tulev suits lõputult probleeme. Väljakule kogunenud inimesed olid mitmel korral kindlad, et suits on valge. Kõik ootasid hinge kinni pidades, et uus paavst ilmuks rahva ette. Kui seda ei juhtunud, mindi pahasena ja pettunult laiali. Kui Johannes Paulus II lõpuks valituks osutus, oli suits tume, aga kui rahvas end minekule seadis, kostus läbi Vatikani valjuhääldite ragina üleskutse paigale jääda. Suits olevat siiski valge. Tol korral tahtis ajalehe Rome Daily American toimetaja, et esilehel oleks suur foto Sixtuse kabeli korstnast tulevast suitsust. „See on ju hall,” ei olnud ta fotot nähes rahul ja värvis suitsu markeriga ise valgemaks.
Seekord olime kõik kindlad, et olukord kujuneb teistsuguseks. Paari päeva eest külastasin koos väikese reporterite grupiga Sixtuse kabelit, et näha, kus üks või teine konklaavi liige istub. Kabeli kõige suuremasse saali oli asetatud kaksteist pikka lauda, need olid kaetud beežides ja kirsipunastes toonides linadega ning iga koha peal oli nimekaart. Toolid olid laudade ääres nii lähestikku, et nägin vaimusilmas, kuidas kardinalid ülakeha ja kätega kõrvalistujate eest hääletussedelitele kirjutatud valikuid varjavad. Kaunitele marmorist põrandaplaatidele oli ehitatud ajutine võltspõrand. Kui Michelangelo viimset kohtupäeva kujutav fresko välja arvata, sarnanes ruum igas mõttes Holiday Inni konverentsiruumiga.
Tegelik põhjus, miks ajakirjanikud Sixtuse kabelisse kutsuti, oli ruumi tagaseinas asuv ahi. Ma sain kohe aru, et midagi on teisiti. Paremal seisis must malmsilinder, mida oli 1939. aastast saadik kasutatud hääletussedelite põletamiseks. Selle külge oli aga ühendatud uus ja väiksem punase start-nupuga elektriline seadeldis. Šveitsi kaardiväelane selgitas mulle, uhkusenoot hääles, et selles põletatakse keemilisi värvipakikesi, mis toonivad korstnast tõusvat suitsu. Ühtlasi pidi see malmist põletusahju eelsoojendama, et põlemist tõhustada. Läksin ahju lähemalt uurima. Leidsin eest Reutersi korrespondendi ja kroonilise nuhkija Phil Pullella, kes ahju kõrval olevat metallkasti uuris. Ta kergitas kastikaant ja nähtavale tulid veidrad elektrilised vidinad. Hetk hiljem olid kohal valvurid, kes ajasid meid eemale ja sulgesid kaane. Oli selge, et nad jätsid meile midagi rääkimata.
Pullella astus ühe teise valvuri juurde ja küsis, miks põrandat on peaaegu meetri võrra tõstetud. Kas selleks, et liikumispuudega kardinalid paremini ruumi pääseksid? Valvur oleks pidanud keele hammaste taga hoidma, aga mõnikord on värvikat uudist raske enda teada hoida. „Kuhu me siis teie meelest segajad pidime peitma?” teatas valvur uhkusega. Ilmselt ei taibanud ta, et oli meile selleks päevaks esikaane uudisloo ette söötnud. Salatsemismaaniast vaevatud Vatikan oli palganud spetsialistid, kes paigaldasid hääletusruumi elektroonilised seadmed, mis blokeerisid mobiiltelefonide ja raadiolainete levi ning muutsid pealtkuulamisseadmete kasutamise võimatuks. Ükski konklaavi liige ei saanud siit ruumist tekstisõnumeid saata ega neid vastu võtta.
Sixtuse kabelist mööda Scala Regia’t ehk Kuningatreppi välja jalutades mõtlesin endamisi, kas tehnoahi vähendab või suurendab apsakate tekkimise võimalust. Igatahes oli see kõik veidi anakronistlik, kuna Vatikani varuplaan oli teatada uue paavsti valimisest kellahelinaga. Kui paavst oli valitud, pidid Püha Peetri kiriku kellad lööma hakkama. Mitte kõik, vaid ainul campanone, võimsaim kirikukell. Kümme tonni kaaluv hiiglane pandi tööle ainult kõige tähtsamate kiriklike sündmuste puhul. Kui paavstlikke liturgiate korraldaja piiskop Piero Marini ütles, et uue paavsti ametisse määramist kinnitab campanone helin, olid paljud konklaavi veteranid pettunud. Nende meelest rikkus see kogu korstna jälgimisega seotud elevuse ära. Milleks siis üldse suitsuga jännata?
Kui hääletamine algas, oli ajakirjanikel hea meel, et otsuse kinnitajaks määrati campanone. See andis Püha Peetri väljakul olemisele mõtte. Vastasel juhul oleks võinud ju lihtsalt televiisorist korstnat jälgida. Kui sealt hakkas suitsupahvakuid tulema, oli kaval kohe kirikutornis liikumatult rippuvat kella jälgida. Enne esimesi madalaid noote hakkas kell aeglaselt ja hääletult kõikuma. Kui kell ei löö, paavsti ei ole. Campanone oli meedia turvavõrk.
Sixtuse kabeli lukustatud uste taga seisis Šveitsi kaardiväelane valveseisakus ja uuris saali põranda marmormustreid. Ruum oli tühi ja kõrvaltvaatajale oleks võinud jääda mulje, et ta seisab seal asjata, aga nii valvurid kui ka konklaavi juhid teadsid, et kuigi Vatikani peeti täiesti hermeetiliseks, oli see siiski üsna poorne – vahel isegi piinlikult poorne. Mõte paistis küll absurdse ja naeruväärsena, kuid kunagi ei saanud välistada, et keegi võib proovida konklaavi rünnata või lihtsalt muuseas hääletusruumist läbi jalutada. Palverändurid või turistid seda ei teeks, kuna nad ei pääseks läbi suurte pronksuste, mis asuvad kolm korrust allpool. Ei, ohtu kujutasid endast hoopis isikud, kellel oli sidemeid Vatikani personali või monsenjööridega, kes nad uhkelt läbi ruumide eskordiks, nagu kuuluks kogu hoone neile. Aastate jooksul olid valvurid korduvalt leidnud valitsuskabinettide koridoridest üksikuid uitajaid või lausa gruppe. Mõned neist uurisid freskodega kaunistatud lagesid, mõned olid eksinud otse paavsti eluruumide akende all paiknevale siseõuele. Igasuguste hulludega on tulnud samuti tegemist teha. Ükskord tungis hoonesse üks itaallane ja väitis, et ta on Johannes Pauluse ihuarst. Kuidagi oli tal õnnestunud kõikidest valvepostidest mööda ja paavsti eluruumidesse pääseda. Mees langes paavsti jalge ette. „Viige ta siit minema!” puristas kergesti ärrituv Albino Luciani. See juhtum avalikkuse ette ei jõudnud, kuna nii vähesed teadsid sellest, aga konklaaviga olid teised lood. Kui mõni kõrvaline isik Sixtuse kabeli ukseni pääseks, kuuleksid sellest kõik ja valvurid muutuks naerualusteks.
Sixtuse kabeli uks oli loomulikult lukus, aga mitte miski, mis väljas toimus, ei jäänud seesolijatel märkamata. Selles oli valvur kindel, kuna ta kuulis läbi ukse kardinalide jutukõminat, vahel oli võimalik isegi sõnu eristada. Eriti valjuks muutusid hääled siis, kui hakati hääli kokku lugema. Valvurile