Paljud ei saanud aru, miks monsenjöör Oderil lubati avaldada raamat, mis põhines konfidentsiaalsel tunnistusel, mida ta oleks pidanud saladuses hoidma. Poola vaimulik ja Johannes Pauluse kauaaegne nõunik Adam Boniecki oli maruvihane. „On üllatav ja kahetsusväärne, et sellise teksti autor on katoliku kiriku ametnik. Raamatus on avaldatud episoode, dokumente ja paljastusi paavst Johannes Pauluse eraelust, mis on piiskoplike kirikutavade järgi rangelt konfidentsiaalsed,” ütles ta. Monsenjöör Oder käsutati kiiremas korras Poola kardinal Stanislaw Dziwiszi jutule. Kardinal oli paavsti endine sekretär, kes oli raamatu ilmumisest samuti vapustatud. Rooma kirikupead olid määranud Oderi paavsti õndsaks kuulutamise vaimseks juhiks, mitte seda püha ettevõtmist Vatikani paljastava raamatuga õõnestama. Paljud uskusid, et Oder vabastatakse vaikselt ametist.
Mida rohkem ma Vatikani ringkondade ärrituse tagamaid uurisin, seda enam hakkasin taipama, et Oderi raamat oli klassikaline näide väidetavalt maailma kõige hierarhilisema organisatsiooni käsuliini lünklikkusest. Teoorias toimib Vatikan täiusliku võimuladvikuna, aga tegelikult koosneb katoliku kiriku süda osakondadest, kogukondadest ja üksikisikutest, kes kõik pingutavad ühise eesmärgi nimel, aga neil puudub nii kõikehõlmav juhatus kui ka terviklik pilt toimuvast. Pean tunnistama, et ajakirjanikuna see mulle muidugi meeldib. Mulle meeldib, et funktsionäärid pruugivad aeg-ajalt suud kohtades, kus peaks vaikima, et salajased dokumendid jõuavad avalikkuse ette ja et ka Vatikani iseloomustab inimlikkus ja eksimine, mitte ainult halastamatu efektiivsus. Mulle meeldib fakt, et isegi nii üllas ettevõtmine, nagu seda on kellegi õndsaks tunnistamine, võib mõne tegelase liigse agaruse tõttu ebaõnnestuda.
Paljude inimeste arusaamadesse kinnistunud nägemus Vatikanist on tegelikult müüt. Meedias ja meelelahutusäris on Vatikanist loodud pilt kui mingist müstilisest organisatsioonist – monumentaalsest, kõikvõimsast, saladuslikust ja hästi õlitatud masinavärgist, mis täidab vaikselt ja sihikindlalt kogu maailma puudutavat õilsat eesmärki.
Tegelikkuses on Vatikan hoopis midagi muud. See on paik, kus kardinalid viskavad nalja ja aeg-ajalt enesevalitsuse kaotavad, kus iga Rooma kuuria valitsuskabinet kiivalt oma võimupirukat valvab, kus väikeste ja suurte meeste teed kõige veidramal kombel ristuvad ja kus eksimine ning vääritimõistmine on tavalised asjad. See on koht, kus paavsti mütsivalik võib vallandada tuliseid vaidlusi, kus Ameerika kardinali jäärapäisus maa-alust parklat puudutavas vaidluses võib viia selleni, et maa pealt pühitakse 2000 aastat vana matmispaik, ja kus isegi peensusteni paika pandud liturgiad ning tseremooniad võivad vahel ebaõnnestuda. Vatikan on koht, kuhu Paolo Gabriele ja Sławomir Oder sobisid nagu valatult.
Aastate jooksul olen kohtunud paljude Vatikani töötajatega, kelle liigitaksin „ustavate teenrite“ kategooriasse. Nagu bürokraatlikus masinavärgis ikka, leidub ka Vatikanis tagasihoidlikke kangelasi, inimesi, kes märkamatult tegutsedes kiriku tegevust läbipaistvamaks ja usaldusväärsemaks püüavad muuta. Ehkki nende mõtteavaldused imbuvad meediasse haruharva, aitavad need hoida laeva õigel kursil.
Leidsin, et kõik see väärib kirja panemist ja edasi jutustamist. Püüan anda tõest pilti loosungite ja skandaalsete pealkirjade taga eksisteerivast kultuurist ja sellest, kuidas Vatikanis tegelikult asjad käivad. Ma ei tee seda paavsti kõnedele, tema avaldatud tekstidele või Vatikani poliitika analüüsidele tuginedes, vaid toon teieni pildi kuluaarides toimuvast. Otsustasin selle raamatu kirjutada, kuna olen veendunud, et see, mis toimub kulisside taga, on palju huvitavam kui meedia poolt loodud karikatuurne pilt Vatikani võimust ja autoritaarsusest.
Käesolev raamat põhineb faktidel, mitte väljamõeldistel. Sündmused, mida neil lehekülgedel kirjeldan, on tõesti aset leidnud. Teose aluseks on sajad intervjuud, kirjutised, heli- ja videosalvestised, tõesti aset leidnud vestlused ning eelkõige vaatlemine. Kõik tegelaskujud, nii väiksemad kui ka suuremad tegijad, on tõelised ja kuigi nende lood võivad tunduda kohati uskumatud, võite kindlad olla, et need ei ole ajakirjanduslikud liialdused ega väljamõeldised, vaid kõik, mis siia kirja olen pannud, on Vatikani pentsiku maailma ja sündmuste täpne kroonika.
ESIMENE PEATÜKK
Kirikukellad
Rooma lääneosas asuv Vatikani mägi on roomakatoliku kiriku alguspäevist saadik olnud kiriklike draamade ja intriigide sünnipaik. Usutakse, et just seal lasi Vana-Rooma keiser Nero püha Peetruse hukata – kohas, kus praegu asub Vatikani tollimaksuvaba kaubamaja. Kirikuajaloolaste sõnul korraldas Nero öiseid pidusid paigas, kus tänapäeval asuvad grottide ja purskkaevudega Vatikani aiad. Väidetavalt oli imperaator just selles kohas kristlasi postide külge sidudes ja neid põlema süüdates oma külalisi lõbustanud. Viimaks kristlaste tagakiusamised lõppesid ja kui püha Peetruse matmispaik populaarseks palverännakukohaks muutus, otsustas keiser Constatinus Suur 326. aastal sinna luksusliku basiilika rajada. Kohaliku legendi järgi oli keiser ettevõtmisest nii haaratud, et heitis kõrvale kuningliku rüü ja haaras labida, et oma kätega vundamendiauku kaevata.
Renessansiajastu paavstid lasid basiilika veelgi võimsamaks ehitada. Hoone meenutab arhitektuurilt teatrit ja selle seinte vahel toimuv draama jõuab haripunkti paavstide vahetumise ajal. Surnud paavst kantakse enne matuseid piduliku rongkäigu saatel basiilika võlvi alla, kus rahvas saab temaga hüvasti jätta. Kui paavst oli eluajal armastatud, nagu Johannes Paulus II, saabuvad tuhanded palverändurid kogu maailmast talle austust avaldama.
Paavstid ei ole alati nii populaarsed olnud. 1559. aastal, kui suri paavst Paulus IV, murdsid juubeldavad roomlased lahti inkvisitsiooni vangikonge; 1878. aastal ründas rahvas Pius IX matuserongkäiku ja tahtis tema säilmed Tiberi jõkke heita. Alles möödunud sajandil hakati paavste inimõiguste, rahu ja sotsiaalse õigluse eest võitlejaiks pidama ning austama. Tänapäeval põlvitavad nende matustel kuningad, kuningannad ja presidendid. Paavst maetakse tavaliselt Püha Peetri basiilika alla kabelisse. Mõni päev hiljem tõmmatakse kardinad kõrvale ja kiriku rõdule astub uus paavst, keda Püha Peetri väljakule kogunenud juubeldav rahvamass rõõmuhõisete saatel tervitab. Ring on jälle täis saanud – kurbus ja lein on muutunud elevuseks ja rõõmuks ning basiilika kellade surmakõla on asendunud õnnelike nootidega.
2005. aasta aprillis jälgis neid sündmusi televisiooni või interneti vahendusel umbes kaks miljardit inimest. Esmakordselt ajaloos oli paavstide vahetumine ülemaailmne sündmus. Püha Peetri basiilikas salvestati lugematu arv teleülekandeid, intervjueeriti palverändureid ja kommenteeriti jumalateenistust. Kui 115 kardinali hakkasid konklaaviks valmistuma, ennustasid ajakirjanikud, et uueks paavstiks valitakse Saksa kardinal Joseph Ratzinger. Traditsioonidega raamistatud ja tseremooniatega kaunistatud konklaavi otsuse „habemus papam” (meil on paavst) väljakuulutamise viimse detailini paika pandud etendus pidi tuhandeid sündmust jälgivaid inimesi veenma kiriku vaieldamatus hiilguses. See, mida maailm nägi, on üks asi, see aga, mis toimus Vatikani kaunistatud koridorides ja kabinettides, sootuks teine.
Katoliku kiriku Rooma uudistebüroo pressiesindajana teadsin, et konklaav on viimaste ja tulevate aastate parim uudissündmus, mida kajastada saan, aga isegi mitu kuud hiljem näris mind üks mõistatus. Ühel päeval, hulk aega pärast paavsti valimist, kui sõnad „paavst Benedictus” enam harjumatute ja veidratena ei tundunud, jalutasin Püha Peetri basiilikasse, et kohtuda Giuseppe-nimelise mehega. Minuni oli jõudnud kuuldus, et tal on üks huvitav lugu varuks.
Oli 2005. aasta 19. aprill ehk konklaavi teine päev ja hommikumissa ähmane viirukilõhn hõljus Püha Sakramendi kabelist suursuguse katedraali löövide alla, kus segunes uue ja veelgi tugevama aroomiga – väsinud ja higise inimmassi lõhnaga.
Erksinises rüüs Püha Peetri kiriku kohanäitaja Enrico oli ukse juures valveseisaku sisse võtnud ja silmitses külastajate horde. Tuttavat nägu märgates hõikas ta: „Ciao, Giuseppe. Järjekordne lõputu päev, mis? Paistab, et see ei lõpe iial.”
Giuseppe Fiorucci kehitas õlgu ja astus mööda katedraali mustrilisi põrandaplaate edasi. Enrico armastas rääkida, aga täna ei olnud Fioruccil aega temaga vestlusesse langeda. Väikest kasvu mees kõndis kindlameelselt edasi. Ta püüdis endale inimhulgas teed rajada ja oli õnnelik nagu alati, aga eriti suurt rõõmu tundis ta täna selle üle, et tema ei olnud kirikus kohanäitaja. Kellelgi teisel tuli vastata kümnes keeles sellistele