Giuseppe jõudis kiriku teise otsa, kohendas prille ja vaatas tagasi. Päikesekiired küünitasid pingiridade vahelise käiguni, valgustades seda ummistavate inimeste seljakottide külge kinnitatud Poola lippude punaseid ja valgeid laike. Nii palju poolakaid. Kõigepealt tahtsid inimesed kirstu näha ja nüüd katakombi külastada. Uudistes oli öeldud, et kümne päevaga külastas katedraali neli miljonit inimest. Enrico sõnul ei olnud Püha Peetri kirikust veel kunagi nii palju inimesi läbi käinud. Enrico oli muidugi kõigest kohanäitaja, aga ta oli mõned korrad koos piiskop Lanzaniga kohvi joonud ja see mees teadis basiilika kohta absoluutselt kõike. Vähemasti nii räägiti.
„Palun tähelepanu!” Paolo, kelle ülesanne oli valvata peaaltari vasakut tiiba, hiilis Giuseppe selja taha, põimis oma suured käed talle kaela ümber ja jätkas veidi vigases inglise keeles naljatamist: „Tuletame teile meelde, et palume teil olla vaikselt.”
Paolo noogutas peaga väikese küljeukse poole ja tegi žesti, nagu tõmbaks sigaretti. Fiorucci raputas pead, aga Paolo haaras tal varrukast ja vedas ukse juurde. Ukse ette oli veetud jäme köis, mis kinnitus messingist konksude külge, ja kaks Vatikani sandarmit seisid valvel. Sigaret pidi ootama.
„Olin unustanud. Kardinalid,” pomises Paolo hingeldades.
Püha Peetri basiilika tagauks viib Domus Sanctae Marthae hoone ees asuvale parkimisplatsile. 20 miljonit dollarit maksma läinud külalistemajja olid majutatud paavsti valivad kardinalid. Külalistemaja paikneb katedraalist lõuna pool ja Sixtuse kabel, kus hääletamine toimub, asub põhja pool. Enamik kardinale soovis Sixtuse kabelisse sõita läbi Vatikani aedade bussiga, aga alati leidus ka neid, kes tahtsid sinna ilmtingimata jalutada. Eelmisel päeval oli seda teinud Saksa kardinal Walter Kasper, kes kõndis kabelisse Vatikani aedade kaudu. Sel hommikul otsustas jalutada üks Ladina-Ameerika kardinal, kes tegi tiiru ümber Peetri kiriku. Vatikani turvamehed ja kirikutöötajad pidid tagama, et uks oleks ülejäänud inimestele blokeeritud ja et mitte keegi – mitte ükski lipuga palverändur, valjuhäälne laps ega isegi piiskop isiklikult – inimestest mööduvate kardinalidega ei suhtleks. Ega keegi ei üritanudki.
Katedraalis tunglevad palverändurid ei ilmutanud Sixtuse kabelis toimuva vastu peaaegu mingit huvi, vaid suundusid katakombi, kuhu Johannes Paulus II oli maetud. Kui nad mitmetunnise ootamise järel lõpuks tema hauani jõudsid, tabas neid ebameeldiv üllatus: neil ei lubatud palvetamiseks peatuda. Nad olid sattunud konveierilindile, mis ei tohtinud hetkekski peatuda, ja neid sunniti kohe edasi liikuma. Isegi pildistada ei lubatud. See oli veider. Kui paavsti surnukeha katedraalis lebas, ei keelanud kirikutöötajad inimestel teda fotoaparaatide ja mobiiltelefonidega pildistada, aga nüüd pistsid nad kohe karjuma, kui keegi kaamera välja võttis. Põhjus oli logistiline: basiilikas oli peavahekäik piisavalt avar, et mahutada palverändurite järjekorda, mis möödus paavsti säilmetest piisavalt kiiresti. Katakombis olid inimesed surutud üksteise vastu ja isegi ühe inimese laiune järjekord mahtus sinna vaevu ära. Kui järjekord peatus, muutus õhkkond klaustrofoobiliseks ja rahvas sattus paanikasse. Seega keelati ära palvetamine, laulmine, pildistamine ja katakombis olevate esemete puudutamine. Mõnel üksikul õnnestus suurde punutud korvi väike palvekirjake visata.
Kohanäitajate järsk kõnepruuk oli kontrastiks külastajate härdusele, paljud tihkusid nutta. Vatikani töötajatele tundus, et paavsti surm oli liiga palju emotsioone vallandanud. Selle taga oli meedia, kes toonitas igal võimalikul hetkel Johannes Paulus II kõikehõlmavat humaansust ja tekitas inimestes tunde, et tegemist on nende isikliku kaotusega. Meedia küttis kirgi ja kümbles härduses. Suur osa neist, kes siin töötasid, paatosega kaasa ei läinud. Katedraalitöötaja Alfredo meenutas jutuajamist ühe turvamehega, kes teenis paavst Johannes Paulust kogu tema paavstiameti jooksul ja reisis koos temaga rohkem kui 130 riigis. Turvamees oli seisnud paavsti surnukeha juures ja Alfredo lähenes talle, et kaastunnet avaldada. Turvamees tõstis pilgu ja küsis muretul häälel: „Kuidas läheb, Alfredo?” Sõbramehelikust toonist veidi üllatunud Alfredo vastas: „Olen veidi kurb.”
„Miks?” ei saanud turvamees aru.
„Sest see mees töötas palehigis kakskümmend kuus aastat ja pidi oma elu lõpus palju kannatama.”
„Aga Alfredo, paavst on ju surnud!” kostis selle peale turvamees.
Teisisõnu – milleks oma tundeid raisata? Tõtt-öelda liigutas paavsti surm üllatavalt vähe Vatikani personali, isegi neid, kes Johannes Paulust tundsid ja austasid.
Giuseppe Fiorucci kõndis tagasi kiriku peaukse poole, pööras aga enne kohale jõudmist teelt kõrvale ja sisenes külglöövi väikesesse vestibüüli. Sealt pääses liftiga katusele. Ta tõukas käega kergelt seinapaneeli, see liikus paigast ja nähtavale ilmus varjatud panipaik, kus rippusid võtmed. Väikesed, suured, käiatud, sepistatud ja messingist võtmed – kõik kinnitatud suurte võtmerõngaste külge. Giuseppe valis välja ühe võtmekimbu, siis veel ühe ja sulges vaikselt paneeli.
Riccardo istus lifti kõrval toolil. „Lähed jälle üles?”
Fiorucci noogutas. Nad astusid koos lifti, Riccardo pööras võtit ja lift hakkas aeglaselt mööda kivisse raiutud šahti ülespoole liikuma. Riccardo rõõmustas Giuseppe seltskonna üle. Tavaliselt möödusid tema päevad turiste üles-alla sõidutades, aga konklaavi ajaks oli lift külastajatele suletud.
„Lase mind lumaca juures välja,” palus Fiorucci.
Lift peatus nõksatusega ja Fiorucci astus kitsasse koridori.
„Täna tuleb valget suitsu, küll sa näed,” hõikas Riccardo talle järele. Seejärel liftiuksed sulgusid. Mõni sekund hiljem valitses koridoris täielik vaikus. Nii sügav vaikus, mida kohtab vaid kuue meetri paksuste kiviseintega ruumis.
Fiorucci kõmpis mööda tolmust ja kitsast koridori. Valget suitsu? See oleks küll tore, aga täna hommikul see vaevalt juhtub. Selleks oli veel liiga vara. Tuvisulgi lendu paisates möödus ta katedraali paksudesse kivimüüridesse peidetud hämaratest ruumidest. Õhuavade ja muude aukude kaudu olid linnud leidnud tee kiriku kaitsvate seinte vahele. Tuvid valmistasid küll palju peavalu, aga sellisel ehitisel peavad avaused olema, et hoone saaks hingata. Massiivsed müürid paisusid ja kahanesid, hingates nagu ehtne kops. Vahel paisusid seinad peaaegu 13 sentimeetrit päevas. „Termiline liikumine,” oli selle nähtuse kohta öelnud piiskop Lanzani. Külastajad seda muidugi ei märganud. Püha Peetri kiriku fassaad, mida kaunistab jalgpalliväljakusuurune marmormosaiik, on soojuspaisumisega kohanenud ja venib sellega kaasa nagu nahk. Hoone sees märkab aga tähelepanelik vaatleja mööda päevinäinud krohvitud seinu veenide kombel looklevaid pragusid.
Nagu kõik teised, kes Püha Peetri fabbrica’s töötasid, tundis ka Fiorucci kiriku katusekorrust nagu oma viit sõrme. Ta oleks siin isegi kottpimedas õige tee leidnud. Mõnel korral, kui kaitsekorgid olid üles öelnud, oli tal seda ka teha tulnud. Fabbrica tähendab „hoonet”, aga siin mõeldi selle all pigem töökoda. Sada viiskümmend kirikuteenrit tegid kõiki töid alates tolmu pühkimisest karniisidelt ja simssidelt lõpetades katusekivide vahetamisega. Paljud neist täitsid mitmeid töökohustusi. Näiteks hommikupoolikul puhastasid tolmuimejaga põrandaid ja lõid vahaga läikima kõik pinnad, seejärel vahetasid rõivad ja tegelesid külastajatega ning täitsid mingil määral ka turvamehe ülesandeid. Neid kõiki võib pidada traditsioonilises mõttes käsitöölisteks ja väga paljud neist suudavad iidsel kombel julgestusköite abil katedraali kuplil turnida, kui seal peaks olema vaja midagi kõpitseda. Kõrvaltvaataja võiks neid selle võrratu arhitektuuripärli hooldusmeesteks pidada, aga ise nad nii ei arva. Nad teavad, et Püha Peetri kirik ei ole lihtsalt arhitektuurimälestis, see on elav olend, mis vajab pidevat hoolitsust ja mille ilu ning hiilguse säilimine sõltub ainuüksi nendest. Nemad parandavad krohvikihti seintel, vahetavad elektrijuhtmeid, parandavad veetorusid ega lase messingil ja pronksil tuhmuda. Elektrikuametit õppinud Fiorucci vastutas kirikukellade eest, aga suurem osa päevadest kulus parandustöödele, millel ei paistnud iialgi lõppu tulevat. Töö katedraalis meenutas vananeva sugulase eest hoolitsemist, et viimane võimalikult kaua hea tervise juures püsiks.
Fabbrica on üks