Lestrade ja Gregson vaatasid uskumatu naeratusega teineteisele otsa.
„Kui see mees mõrvati, kuidas see siis toimus?” küsis esimene.
„Mürgiga,” kostis Sherlock Holmes lühidalt ja asus minekule. „Veel üks asi, Lestrade,” lisas ta ukse juures ümber pöördudes. „Rache tähendab saksa keeles „kättemaks”, niisiis ärge raisake aega miss Racheli otsimisega.”
Selle sapise märkusega kõndis ta minema, jättes kaks võistlejat ammuli sui endale järele vahtima.
Mida oli jutustada John Rance’il
Kell oli üks, kui me Lauristoni park nr. 3-st lahkusime. Sherlock Holmes viis mind kaasa lähimasse telegraafiagentuuri, kust ta saatis pika telegrammi. Siis hõikas ta voorimehe ja käskis meid viia Lestrade’i antud aadressil.
„Ei ole midagi paremat, kui otsesest allikast saadud tunnistus,” tähendas ta. „Õigupoolest on mu otsus selles asjas juba täiesti küps, aga siiski oleks soovitav teada saada kõik, mis üldse võimalik.”
„Te panete mind imestama, Holmes. Kindlasti pole te neis üksikasjades, mis te esitasite, nii kindel nagu teesklete.”
„Eksimine on võimatu,” vastas tema. „Kui me sinna saabusime, märkasin kõigepealt kõnnitee ääres rööpapaari, mille olid jätnud mingisuguse vankri rattad. Kuni möödunud ööni ei olnud meil aga terve nädal vihma sadanud. Järelikult said niisugused sügavad jäljed tekkida sinna alles möödunud ööl. Oli näha ka kabjajälgi; ühe piirjooned olid palju selgemad kui ülejäänud kolmel, millest nähtus, et sel kabjal oli uus raud all. Kuna vanker seisis seal pärast saju algust ja Gregsoni kinnituse järgi hommikul mitte, pidi ta järelikult tulema sinna öösel ja tooma nood kaks inimest kohale.”
„See näib küll lihtne olevat,” ütlesin, „aga kuidas on lugu teise mehe pikkusega?”
„Mehe pikkust võib üheksal juhul kümnest öelda tema sammu pikkuse järgi. See on päris lihtne arvestus, aga pole mõtet teid arvudega tüüdata. Väljas sain tolle mehe sammu kätte savilt, sees tolmuselt põrandalt. Siis oli mul üks moodus oma arvestuse kontrollimiseks: kui inimene kirjutab seinale, kirjutab ta vaistlikult oma silmade kõrgusele. Ja kirjutus oli just umbes kuue jala kõrgusel põrandast. See oli lapsemäng!”
„Ja tema vanus?” küsisin mina.
„Noh, kui mees suudab vähimagi vaevata astuda nelja ja poole jala pikkuse sammu, ei saa ta veel päris vana ega väeti olla. Nii lai oli nimelt aiateel üks veeloik, millest ta nähtavasti otse üle oli astunud. Lakksaapad olid ringi läinud, kandilised ninad aga üle hüpanud. Selles pole mitte kui midagi salapärast. Ma lihtsalt rakendan igapäevases elus mõningaid neist järeldamis- ja vaatlemisjuhistest, mida ma oma artiklis soovitasin. Kas on veel midagi, mis teile peamurdmist valmistab?”
„Sõrmeküüned ja tritšinoopoli,” tähendasin mina.
„Mees oli seinale kirjutanud verre kastetud nimetissõrmega. Läbi luubi võisin märgata, et krohv oli kirjutamise juures kergelt kriimustada saanud, mida ei oleks juhtunud, kui mehe küüs oleks olnud lühikeseks lõigatud. Põrandalt korjasin veidi mahapudenenud tuhka. See oli helbeline ja värvilt tume; niisugust tuhka annab ainult tritšinoopoli. Sigarituhkade kohta olen ma teinud eriuurimuse, õigupoolest kirjutanud sel teemal monograafia. Ma pean end võimeliseks ühe pilguga eristama iga tuntud margi tuhka, olgu siis tegu sigarite või lõigatud tubakaga. Just niisuguste pisiasjade poolest erinebki osav detektiiv Gregsoni ja Lestrade’i tüüpi meestest.”
„Ja punane nägu?” pärisin mina.
„Oo, see oli juba julgem oletus, kuigi ma ei kahtle, et mul on õigus. Asja praeguse seisu juures aga ärge mult rohkem pärige.”
Äigasin käega üle otsaesise. „Mu pea käib ringi. Mida rohkem sellest loost mõtled, seda mõistatuslikumaks ta läheb. Kuidas sattusid need kaks meest – juhul kui neid oli kaks – tühja majja? Kuhu jäi voorimees, kes neid sõidutas? Kuidas sai üks mees teist sundida mürki võtma? Kust tuli veri? Mis oli mõrvari eesmärk – sest röövimisega ei olnud siin ju tegemist? Kuidas sattus sinna naise sõrmus? Ja kõige tähtsam: miks pidi teine mees enne jalgalaskmist kirjutama saksakeelse sõna Rache? Tunnistan, et mina ei oska kõiki neid asju küll kuidagiviisi omavahel ühendusse viia.”
Mu kaaslane noogutas heakskiitvalt.
„Te võtate olukorra raskused lühidalt ja hästi kokku,” lausus ta. „On ju veel palju ebaselget, kuid peamiste faktide suhtes on mu otsus täiesti kindel. Mis vaese Lestrade’i avastusse puutub, siis oli see lihtsalt pettemanööver. Salaühingutele vihjamisega kavatseti politsei valedele jälgedele juhtida. Seda ei teinud sakslane. „A” oli natuke gooti kirja moodi, kui märkasite, aga tõeline sakslane kasutab trükikirjas alati ladina tähti. Nii võib julgesti väita, et kirjutaja ei olnud sakslane, vaid mõni käpard matkija, kes oma osas üle pakkus. See oli lihtsalt riugas, et uurijaid valele teele suunata. Praegu ma teile sellest rohkem ei räägi, doktor. Te ju teate, et mustkunstnik ei leia enam tunnustust, kui ta oma triki juba ära on seletanud. Ja kui ma teile liiga ohtrasti oma töömeetodit tutvustan, tulete viimati järeldusele, et olen lõppude lõpuks väga tavaline inimene.”
„Niisugust järeldust ei tee ma iialgi,” vastasin. „Te olete viinud kriminalistika nii lähedale täppisteadusele, kui siin maailmas üldse kunagi viiakse.”
Mu sõnad ja tooni tõsidus panid mu kaaslase heast meelest punastama. Olin juba varemgi märganud, et ta on oma kunsti kohta avaldatud komplimentide suhtes niisama tundlik nagu mõni tütarlaps oma ilu arvel öeldud meelituste suhtes.
„Ütlen teile veel midagi,” sõnas ta. „Lakksaapad ja kandilised ninad tulid ühes ning samas tõllas ja sammusid koos mööda jalgrada nii sõbralikult kui vähegi võimalik – tõenäoliselt koguni käe alt kinni. Majja jõudnud, kõndisid nad mööda tuba edasi-tagasi; õigemini kõndisid kandilised ninad, kuna lakksaapad seisid paigal. Seda kõike võisin lugeda tolmuselt põrandalt, nagu sedagi, et mees kõndides üha enam ärritus. Seda näitas ta sammude pikenemine. Ta kõneles kogu aeg ja kahtlemata piitsutas end raevuhoogu. Siis juhtuski tragöödia… Nüüd olen teile rääkinud kõik, mida ise tean, sest muu on ainult oletus ja aimus. Siiski on meil alustamiseks hea baas. Peame kiirustama, sest ma tahan täna õhtupoolikul minna kontserdile Norman Nerudat17 kuulama.”
See vestlus toimus samal ajal, kui meie troska pikalt ja vaevaliselt mööda räpaseid uulitsaid ning morne kõrvaltänavaid logistas. Kõige räpasemal ja mornimal neist pidas meie voorimees järsku kinni. „See seal ongi Audley Court,” ütles ta, osutades kitsale praole tuhmis telliskiviseinas. „Tagasi tulles leiate mu siit.”
Audley Court polnud just meeldiv paik. Kitsas käik viis nelinurksele kiviplaatidega sillutatud õuele, mida piirasid räpased elumajad. Me läksime kasimata lastekarja ning õuele kuivama riputatud ebamäärast värvi pesu vahelt läbi, kuni jõudsime number 46-ni. Ust ehtis väike vasksilt, millele oli graveeritud Rance’i nimi. Küsimuse peale vastati, et kordnik magab, ja meid juhiti väikesesse elutuppa teda ootama.
Peagi ta ilmus ja näis olevat veidi ärritatud selle üle, et tema und segati. „Tegin oma ettekande jaoskonnas,” ütles ta.
„Holmes võttis taskust poolesovrinise18 mündi ja mängis sellega mõtlikult. „Meie aga arvasime, et meeldiv oleks seda kõike kuulda teie enese suust,” sõnas ta.
„Eks ma räägi teile muidugi hea meelega kõik ära, mis ma tean,” vastas kordnik, silmad kuldkettakesel.
„Laske meid siis kuulda, mis juhtus, aga täpselt nii, nagu teie seda nägite.”
Rance istus jõhvpolstriga sohvale ja tõmbas kulmu asjalikult kortsu, nagu oleks ta otsustanud oma jutustusest mitte midagi välja jätta.
„Räägin