„Siin on olnud keegi naine!” hüüdis ta. „See on naise laulatussõrmus.”
Neid sõnu lausudes hoidis ta seda peopesal, igaühele nähtaval. Kogunesime kõik tema ümber seda vaatama. Polnud kahtlust, et see lihtne kullast võruke oli kunagi ehtinud mõrsja sõrme.
„See teeb asjad veel keerukamaks,” ütles Gregson. „Taevas teab, et need olid juba ennegi keerukad küllalt.”
„Kas olete kindel, et see neid hoopis ei lihtsusta?” tähendas Holmes ja lisas: „Ega sõrmuse vahtimine meid targemaks tee. Mida te tema taskutest leidsite?”
„Kõik on siin,” vastas Gregson, näidates korratule esemete hunnikule ühel alumisel trepiastmel. „Kulduur nr. 97163, ostetud Barraud’ juurest Londonist. Väga raske ja massiivne kullast alberti kett14. Vabamüürlaste15 vapimärgiga kuldsõrmus. Rubiinsilmadega buldogi pea kujuline kullast kaelasidemenõel. Vene päritoluga nahkne visiitkaartide ümbris. Selles leiduvatel kaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland”, mis on kooskõlas ta pesule tikitud initsiaalidega „E. J. D.”. Rahakotti ei olnud, kuid lahtist raha oli seitsme naela kolmeteistkümne šillingi väärtuses. Boccaccio „Dekameroni” taskuväljaanne, Joseph Stangersoni nimi esilehel. Kaks kirja – üks adresseeritud E. J. Drebberile ja teine Joseph Stangersonile.”
„Missugusel aadressil?”
„Ameerika Börs, Strand, nõudmiseni. Mõlemad on Guioni Aurulaevakompaniilt ja annavad teateid kompanii laevade väljasõidu kohta Liverpoolist. On ilmne, et see õnnetu mees kavatses New Yorki tagasi pöörduda.”
„Kas te selle Stangersoni kohta olete järele pärinud?”
„Tegin seda otsekohe, söör,” vastas Gregson. „Panin kuulutused kõikidesse ajalehtedesse ja üks minu meestest läks Ameerika Börsile, kuid ta pole veel tagasi.”
„Kas te Clevelandi telegrammi saatsite?”
„Telegrafeerisime täna hommikul.”
„Kuidas te oma järelepärimise sõnastasite?”
„Andsime lihtsalt olukorrast üksikasjalise ülevaate ja ütlesime, et meil oleks hea meel igasuguse informatsiooni üle, mis võiks meid aidata.”
„Kas te ei küsinud lähemaid üksikasju mõningate asjaolude kohta, millel on teie arvates otsustav tähtsus?”
„Küsisin Stangersoni kohta.”
„Ja muud ei midagi? Aga kas ei paista siin mingisugust seika, mille ümber kogu juhtum näib keerlevat? Kas te ei taha uuesti telegrafeerida?”
„Olen öelnud kõik, mis mul öelda on,” sõnas Gregson solvunult.
Sherlock Holmes kõhistas endamisi naeru ja näis just kavatsevat midagi öelda, kui meie juurde ilmus tähtsalt ja enesega rahulolevalt käsi hõõrudes Lestrade, kes sel ajal oli olnud toas, kui meil esikus see jutuajamine toimus.
„Mister Gregson, tegin just praegu väga tähtsa avastuse, mis oleks jäänud kahe silma vahele, kui ma seinu hoolikalt läbi poleks uurinud.”
Nende sõnade juures sädelesid mehikesel silmad – nähtavasti allasurutud võidurõõmust, et oli saanud ühe punkti oma ametivenna kahjuks arvele panna.
„Tulge siia,” ütles ta, tõtates tuppa tagasi, kus õhk pärast õudse võõra väljaviimist märksa puhtam tundus. „Seiske nüüd seal!”
Ta tõmbas tiku vastu saapatalda põlema ja hoidis seda seina juures.
„Vaadake!” ütles ta võidutsevalt.
Eespool tähendasin juba, et toas oli tapeet tükati lahti rebenenud. Nurgas, kuhu ta näitas, oli suur tükk maha koorunud ning jätnud paljaks kollase nelinurga karedat krohvipinda. Risti üle selle palja pinna oli veripunaste tähtedega kritseldatud üksainus sõna – RACHE.
„Mis te sellest arvate?” küsis detektiiv eksponaate tutvustava rändloomaaiaomaniku ilmega. „Kirjutus jäi selle tõttu märkamata, et on toa kõige pimedamas nurgas ja et keegi ei mõelnudki siia vaadata. Mõrvar on selle kirjutanud omaenese verega. Näete, siin on veri mööda seina alla nirisenud! Igatahes kummutab see leid oletuse enesetapmisest. Ja mispärast valiti kirjutamiseks just see nurk? Ütlen teile. Vaadake, kaminasimsil on küünal. Tol ajal see põles ja see osa seinast oli kõige valgem, aga mitte kõige pimedam nagu praegu.”
„Ja nüüd, kus te selle avastuse olete teinud, mida see’s teie arvates tähendab?” küsis Gregson halvustavalt.
„Tähendab? Noh, tähendab seda, et kavatseti kirjutada naisterahva nimi Rachel, kuid kirjutajat segati, enne kui ta jõudis lõpetada. Pange mu sõnu tähele: kui see juhtum ükskord selgitatakse, küll te siis näete, et sellesse on segatud keegi Racheli-nimeline naisterahvas. Naerge aga pealegi, mister Sherlock Holmes. Te võite ju väga terane ja tark olla, aga lõppude lõpuks on vana koer ikka kõige parem.”
„Ma palun tõesti vabandust,” ütles mu kaaslane, kes laginal naerma oli pahvatanud ja sellega mehikese meelepaha põhjustanud. „Muidugi mõista kuulub teile avastaja au, ja nagu te ütlete, näitavad kõik märgid, et kirjutajaks on teine möödunud öö saladuse osaline. Mul ei ole veel mahti olnud seda ruumi uurida, kuid teie loal teen seda nüüd.”
Seda öeldes tõmbas ta taskust mõõdurihma ja suure ümmarguse luubi. Nende kahe tööriistaga askeldas ta käratult mööda tuba ringi, mõnikord peatus, vahetevahel põlvitas ja kord heitis koguni silmili põrandale. Ta oli oma tegevusse nii süvenenud, et näis meie olemasolu unustanud olevat, sest ta sosistas kogu aeg omaette ja laskis vahetpidamata kuuldavale küll hüüatusi, küll üminat, vahel sekka vilet ja tasaseid häälitsusi, mis julgustasid ja sisendasid lootust. Teda vaadeldes meenus mulle tahtmatult puhastverd, hästi treenitud rebasekoer, kes kannatamatusest kiunudes mööda tihnikut edasi-tagasi tormab, kuni satub kaotatud jälgedele. Kakskümmend minutit või kauemgi jätkas ta oma uurimisi: mõõtis äärmise täpsusega kaugusi märkide vahel, mis minule täiesti nähtamatuks jäid, ja mõnikord asetas oma mõõdurihma niisama arusaamatul viisil seintele. Ühest kohast põrandalt korjas ta väga hoolikalt üles näputäie halli tolmu ja pakkis selle ümbrikku. Lõpuks silmitses ta läbi luubi seinale kirjutatud sõna, uurides iga tähte kõige piinlikuma hoolega. Kui ka see oli tehtud, näis ta lõpuks rahul olevat, sest ta pani mõõdurihma ja luubi tasku tagasi.
„Öeldakse, et geniaalsus on piiritu võime vaeva näha,” tähendas ta naeratades. „See on väga halb definitsioon, kuid kriminaaljälitustöö kohta kehtib see küll.”
Gregson ja Lestrade olid oma asjaarmastajast kaaslase manöövreid jälginud märgatava uudishimu ja teatava põlastusega. Nemad ei osanud nähtavasti veel hinnata tõsiasja, mida mina juba olin hakanud taipama – nimelt et Sherlock Holmesi tühiseimalgi tegevusel oli ikka mingi kindel praktiline eesmärk.
„Mis teie asjast arvate, söör?” küsisid mõlemad.
„Rööviksin teilt käesoleva juhtumi selgitamise au, kui teile oma abi julgeksin pakkuda,” tähendas mu sõber. „Teil läheb ju nüüd nii libedasti, et lausa kahju oleks, kui keegi vahele segaks.” Ta hääles oli kõva annus sarkasmi. „Kui te mulle teatate, kuidas teil uurimine edeneb,” jätkas ta, „on mul alati rõõm teile oma võimete piirides abi osutada. Vahepeal tahaksin rääkida kordnikuga, kes laiba leidis. Kas võiksite mulle öelda ta nime ja aadressi?”
Lestrade vaatas oma taskuraamatusse. „John Rance,” vastas ta. „Praegu on ta teenistusest vaba. Ta elukoht on Audley Court 46, Kennington Park Gate.”
Holmes märkis aadressi oma taskuraamatusse.
„Tulge kaasa, doktor, lähme otsime ta üles.” Ning kahe salapolitseiniku