Kui aga räägime samale lapse, kui väga teda armastame, temast hoolime, et meile meeldib tema välimus, tarkus ja terasus; et meile meeldib see, kuidas ta tegutseb, et eksimises pole midagi halba, kui vigadest õppida – ja et me jääme tema kõrvale igal juhul, mis ka ei juhtuks –, siis on selle lapse potentsiaal üle mõistuse!
Igaühes meis on kolmeaastane laps ja sageli veedame suure osa ajast selle sisemise lapse peale karjudes. Ja siis imestame, miks meie elu ei toimi.
Kui sul oleks sõber, kes sind pidevalt kritiseerib, kas sooviksid siis temaga koos olla? Võib-olla koheldi sind lapsepõlves nii ja see on kurb. Ometi oli see ammu, aga kui otsustad nüüd end samal moel edasi kohelda, siis on see veelgi kurvem.
Niisiis, meie ees on loetelu lapsepõlves kuuldud negatiivsetest sõnumitest. Kuidas vastab see loetelu sellele, millega sa ise enda juures rahul pole? Kas kattub? Arvatavasti.
Ehitame oma elu lapsepõlvest pärit sõnumitele. Oleme kõik head väikesed lapsed ja võtame vastuvaidlematult omaks tõe, mida nemad meile kuulutavad. Väga lihtne oleks süüdistada vanemaid ja jääda elu lõpuni ohvriteks. Aga see poleks eriti tore ja kindlasti ei aita see meid edasi ummikust, kuhu oleme kinni jäänud.
Perekonna süüdistamine
Süüdistamine on üks kindlamaid viise probleemis püsimiseks. Teist süüdistades loovutame oma jõu. Mõistmine võimaldab probleemist kõrgemale tõusta ja oma tuleviku üle ise otsustada.
Minevikku ei saa muuta. Tulevikku kujundab meie praegune mõtlemine. Vabaduse saavutamiseks on vaja mõista, et meie vanemad andsid parima oma tollastest arusaamadest, teadlikkusest ja teadmistest lähtuvalt. Teisi inimesi süüdistades vabastame end vastutusest.
Inimesed, kes sulle halba tegid, olid samamoodi hirmul nagu sina praegu. Nad tundsid samasugust abitust nagu sina. Nad said sulle õpetada ainult seda, mida neile oli õpetatud.
Kui palju sa tead oma vanemate lapsepõlvest, eriti ajast, mil nad polnud veel kümnesed? Kui veel võimalik, siis uuri järele, küsi neilt. Kui sul õnnestub heita pilk vanemate lapsepõlve, siis on sul nende tegusid kergem mõista. Mõistmine tekitab kaastunnet.
Kui sa oma vanemate lapsepõlvest midagi ei tea ega saa välja uurida, siis ürita ette kujutada, mida nad võisid tunda. Milline lapsepõlv vormib sellise täiskasvanu?
Vajad seda teadmist enda vabastamiseks. Sa ei saa vabastada end enne, kui pole vabastanud neid. Sa ei saa endale andestada enne, kui pole andestanud neile. Kui nõuad neilt täiuslikkust, siis nõuad täiuslikkust ka endalt ning oled elu lõpuni õnnetu.
Oma vanemate valimine
Nõustun teooriaga, et valime oma vanemad endale ise. Meie õppetunnid näivad ideaalselt sobivat meie vanemate „nõrkustega”.
Usun, et oleme kõik lõpmatul rännakul läbi igaviku. Tuleme sellele planeedile oma vaimse evolutsiooni jaoks vajalikke õppetunde saama. Valime endale soo, nahavärvi, kodumaa ja siis vaatame ringi, et leida ideaalselt sobivat vanematepaari, kes „peegeldaks” meie mustreid.
Meie külaskäigud siia planeedile on nagu kooliskäimine. Kui soovid saada kosmeetikuks, lähed kosmeetikakooli. Kui soovid saada mehaanikuks, lähed tehnikakooli. Kui tahad saada juristiks, lähed õppima õigusteadust. Selleks korraks välja valitud vanemad on ideaalsed selleks „eksperimendiks”, millest oled otsustanud õppida.
Täiskasvanuks saades on meil kombeks osutada süüdistavalt vanematele ja öelda: „Teie tegite mulle seda!” Aga mina usun, et me ise valime endale oma vanemad.
Teiste kuulamine
Lapsepõlves olid vanemad õed ja vennad meile jumalateks. Kui nad olid õnnetud, siis valasid nad oma viha tõenäoliselt meie peale välja füüsiliselt või verbaalselt. Nad võisid öelda midagi sellist:
„Ma räägin ära, et sa…”(sisendades süütunnet)
„Sa oled alles tita, sa ei oska seda.”
„Me ei võta sind mängu, sest sa oled liiga loll.”
Sageli avaldavad meile tugevat mõju kooliõpetajad. Kui olin viiendas klassis, siis ütles üks õpetaja mulle ühemõtteliselt, et olen liiga pikk, et tantsijaks saada. Uskusin teda ja matsin oma unistused maha seniks, kuni oli juba liiga hilja tantsijakarjääri peale mõelda.
Kas mõistsid, et kontrolltööd ja hinded olid vaid selleks, et näha sinu teadmiste määra teatud kindlal ajahetkel? Või kuulusid nende laste hulka, kes sooritasid eksameid ja said hindeid oma väärtuslikkuse mõõtmiseks?
Meie lapsepõlvesõbrad jagavad meile oma valearusaami elust. Lapsed võivad kiusamisega tekitada elukestvaid hingehaavu. Väiksena oli mu perekonnanimi Lunney ja lapsed kutsusid mind „lolliks”.
Ka naabrid mõjutavad meid. Mitte ainult seetõttu, mida nad ütlevad, aga me ise küsime endilt: „Mida küll naabrid mõtlevad?”
Meenuta veel mõnd autoriteetset isikut, kes sinu lapsepõlve mõjutas.
Ja muidugi ei saa unustada reklaamidest ja televisioonist pärinevaid tugevaid ja äärmiselt veenvaid seisukohti. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid kaupu, mida müüakse tänu meis tekitatud tundele – kui me neid kaupu ei osta, siis oleme alaväärtuslikud ja meil on midagi viga.
Oleme kõik siin selleks, et lapsepõlvest pärit kõikvõimalikke piiranguid muuta. Oleme siin selleks, et tunda ära enda imelisus ja jumalikkus, ükskõik, mida teised meile on öelnud. Sinul on sinu negatiivsed uskumused, millest jagu saada ja minul on minu negatiivsed uskumused, millest vabaneda.
NELJAS PEATÜKK
ON SEE TÕSI?
Küsimusele: „Kas see on tõsi või mitte?” saab vastata kahte moodi: „Jah” ja „Ei”. Kui usud, et miski on tõsi, siis on see tõsi. Kui usud, et see ei ole tõsi, siis nii ka on. Klaas võib olla poolenisti täis või pooltühi, oleneb sellest, kuidas vaadata. Mõtlemiseks saame valida sõna otseses mõttes miljoneid mõtteid.
Enamik meist valib mõtlemiseks mõtteid, mida meie vanemad mõtlesid, kuid me ei pea seda mustrit enam kordama. Pole olemas mingit seadust, mis ütleks, ei meil tuleb ainult ühte moodi mõelda.
Mida iganes otsustan uskuda, see läheb minu elus täide. Mida iganes sina otsustad uskuda, see täitub sinu elus. Meie mõtted võivad olla täiesti erinevad. Meie elud ja kogemused on täiesti erinevad.
Uuri oma mõtteid
Mida iganes usume, saabki meie jaoks tõeks. Kui sind tabab ootamatu rahaline katastroof, siis usud mingil tasandil, et sa polegi väärt rahaga hästi toime tulema, või usud koormatesse ja võlgadesse. Või kui usud, et miski hea ei jää kestma, siis võid kanda endas uskumust, et elul pole sinu jaoks mitte midagi head varuks. Kuulen sageli: „Mina ei võida kunagi.”
Kui näib, et sul ei õnnestu ligi tõmmata mõnd suhet, siis võib sul olla uskumus „mind ei armasta mitte keegi” või „ma pole armastusväärne”. Võib-olla kardad, et sinu üle hakatakse samamoodi võimutsema, nagu sinu ema üle võimutseti, aga