Kumbki uskumus loob vägagi erinevaid kogemusi. Uskumustest meie enda ja elu kohta saabki meie tegelikkus.
Universum toetab igati kõiki meie mõtteid ja uskumusi.
Teisisõnu, meie alateadlik meel võtab kuulda kõiki valitud uskumusi. See tähendab, et sellest, mida enda ja elu kohta mõtlen, saabki minu tegelikkus. Sellest, mida sina enda ja oma elu kohta mõtled, saab sinu tegelikkus. Ja seda, mida mõelda, võime lõpmatult valida.
Seda teades tundub mõistlikum valida mõte „Kõik on alati abivalmid.”
Universaaljõud ei mõista iial meie üle kohut ega kritiseeri.
Universaaljõud lepib meiega sellisena nagu oleme. Ta peegeldab meie elus eksisteerivaid uskumusi. Kui tahan uskuda, et elu on üksildane ja mind ei armasta mitte keegi, siis seda ma oma elus kohtangi.
Aga kui olen valmis sellest uskumusest loobuma ja kinnitan endale, et „armastus on kõikjal ning mina olen armastav ja armastatud”; kui olen valmis sellele uuele kinnitusele kindlaks jääma ja kordan seda sageli, siis saab sellest minu tegelikkus. Ja siis tulevad minu ellu armastavad inimesed, minu elus juba olevad inimesed hakkavad mind rohkem armastama ning mul on kergem oma armastust väljendada.
Enamus meist on rumalal arvamusel enda ja selle kohta, kuidas tuleks elada.
See ei ole etteheide, sest igaüks meist annab praegusel hetkel endast parima. Kui teaksime rohkem, kui meil oleks rohkem mõistmist ja teadlikkust, siis elaksime teisiti. Palun ära halvusta end selle pärast, millises seisus sa praegu oled. Juba ainuüksi see tõsiasi, et oled leidnud selle raamatu ja avastanud minu, tähendab, et oled valmis oma elus uut, positiivset pööret ette võtma. Kiida end selle eest. „Mehed ei nuta!”,
„Naised loobivad raha tuulde!” Vaata, milliste piiratud põhimõtete järgi elatakse!
Juba väga väikese lapsena õpime ennast ja elu hindama vastavalt sellele, mida ütlevad ja teevad täiskasvanud meie kõrval.
Neid jälgides õpime, mida mõelda enda ja maailma kohta. Kui elasid koos väga õnnetute, hirmunud, vihaste või süüdistavate inimestega, siis õppisid nii enda kui maailma kohta palju negatiivset.
„Ma ei tee kunagi mitte midagi õigesti.” „Mina olen süüdi.” „Kui ma vihastan, siis olen halb inimene.”
Säärased tõekspidamised teevad elu masendavaks.
Täiskasvanutena kipume oma lapsepõlve kodust keskkonda taaslooma.
See pole hea ega halb, õige ega vale; lihtsalt meie sees istub teadmine ühest teatud kodust. Kipume ka suhetes taaslooma neid suhteid, mis meil olid oma ema või isaga, või nende vahel. Mõtle, kui sageli on sul olnud armsam või ülemus, kes on täpselt ema või isa moodi.
Me kohtleme end samamoodi, nagu tegid seda meie vanemad. Noomime ja karistame end sarnaselt neile. Veel praegugi meenuvad kuuldud sõnad. Kui meid lapsena armastati ja julgustati, siis armastame ja julgustame end samuti. „Sa ei tee kunagi mitte midagi õigesti.” „Sina oled süüdi.” Kui sageli sa endale nii ütled?
„Sa oled suurepärane.” „Ma armastan sind.” Kui sageli sa endale seda ütled?
Vaatamata sellele ei süüdista ma oma vanemaid.
Me oleme kõik ohvrite ohvrid. Meie vanemad poleks mitte kuidagi saanud õpetada meile seda, mida nad ise ei teadnud. Kui sinu ema või isa ei osanud ennast armastada, siis ei saanud nad ka sulle õpetada, kuidas ennast armastada. Nad andsid oma parima enda lapsepõlve õpetustele tuginedes. Kui soovid oma vanemaid paremini mõista, lase neil lapsepõlvest jutustada; ja kui kuulad kaastundlikult, siis mõistad, kust on pärit nende hirmud ja kivistunud mõttemallid. Need inimesed, kes „seda kõike” sulle tegid, olid samamoodi hirmul nagu sina.
Usun, et valime oma vanemad ise.
Kõik me otsustame mingil aegruumi hetkel siia planeedile uuesti sündida. Oleme valinud uuestisünni selleks, et saada kindel õppetund, mis viiks meid spiraali mööda meie evolutsioonilisel teel edasi. Valime soo, nahavärvi, kodumaa ja siis otsime konkreetset paari, kelles peegelduks see muster, mille kallal me selles elus tööle hakkame. Aga siis kasvame suureks ja näitame tavaliselt süüdistavalt näpuga vanemate poole ning kaebleme: „Teie tegite mulle seda.” Tegelikult valisime oma vanemad ise, kuna nad sobisid ideaalselt selleks, mille kallal soovisime üle kõige rassida.
Uskumustesüsteemi saame selgeks juba väga varajases lapsepõlves ja ülejäänud elu kulgeme oma uskumustele vastavaid kogemusi luues. Vaata oma elule tagasi ja pane tähele, mitu korda oled samasugust kogemust üle elanud. Igatahes mina usun, et lõid neid kogemusi ikka ja jälle selleks, et need peegeldasid mõnd uskumust sinu enda kohta. Õigupoolest pole vahet, kui kaua meie tervisehäda on kestnud, ja kui tõsine või eluohtlik see on.
Jõupunkt on alati praeguses hetkes.
Kõik oma praeguse elu sündmused ja kogemused oled kunagi oma mõtete ja uskumustega loonud. Lõid sündmusi ja kogemusi mõtete ning sõnadega, mida kasutasid eile, eelmisel nädalal, kuul, aastal või olenevalt sinu vanusest 10, 20, 30, 40 või enamgi aastat tagasi.
Ometi on see sinu minevik. See on möödas ja sellega on lõpp. Praegu on tähtis, milliseid mõtteid, uskumusi ja sõnu valid siin ja praegu, sest need loovad sulle tulevikku. Sinu jõupunkt asub praeguses hetkes ja vormib kogemusi homsesse päeva, järgmisesse nädalasse, aastasse ja nii edasi.
Kas märkad, millised mõtted sul hetkel peas keerlevad? Kas negatiivsed või positiivsed? Kas soovid, et need mõtted looksid sulle tulevikku? Pane oma mõtteid tähele ja teadvusta neid endale.
Mõte on ainus asi, millega tuleb vaeva näha, ja mõtet saab muuta.
Ükskõik, millise murega on tegu, meie kogemused on vaid sisemiste mõtete tagajärg. Isegi enesele suunatud viha on viha mõtte vastu, mida endast mõeldakse. Sinu mõte kõlab: „Ma olen halb inimene.” See mõte tekitab halva tunde ja sa lased sel tundel end kaasa haarata. Kui sul sellist mõtet poleks, siis ei tekiks ka halba tunnet. Kuid mõtet saab muuta. Muuda mõtet ja tunne kaob.
See näitab meile hästi, kuhu võime oma uskumustega jõuda. Kuid ärgem kasutagem seda informatsiooni vabandusena, et oma valusse pidama jääda. Minevikul pole meie üle võimu. Pole tähtis, kui kaua oleme negatiivselt mõelnud. Jõupunkt on praeguses hetkes. Kas pole imeline arusaam? Sellest hetkest alates saame olla vabad!
Uskuge või mitte – me valime oma mõtted ise.
Tavaliselt mõtleme üht ja sama mõtet ikka ja jälle ning seetõttu ei tundu see meile mõtte valimisena. Kuid alguses toimus ikkagi valik. Teatud mõtete mõtlemisest võib keelduda. Meenuta, kui tihti oled keeldunud mõtlemast mõnd enda kohta käivat positiivset mõtet. Aga samamoodi võib keelduda ka enda kohta käivast negatiivsest mõttest.
Kui mõtlen selle planeedi inimestele, keda tunnen või kellega koos olen töötanud, siis näib mulle, et kõigis neis on suuremal või vähemal määral enesevihkamist või süütunnet. Mida rohkem end vihkame ja süüdistame, seda halvemas seisus on meie elu. Mida vähem enesevihkamist ja süütunnet, seda parem on elu igal tasandil.
Inimeste kõige levinum sisemine arvamus on: „Ma pole küllalt hea.”
Sellele lisame veel: „Ja ma ei tee piisavalt,” või „Ma ei ole midagi väärt.” Kas tuleb tuttav ette? Ütleme, vihjame või tunneme sageli, et me „pole küllalt head”. Aga kelle jaoks? Ja kelle arvates?
Kui säärane mõtteviis on sinus sügavalt juurdunud, siis kuidas suudaksid luua armastavat, rõõmsat, edukat ja tervet elu? Sinu peamine alateadlik uskumus ei sobiks hea eluga kuidagi kokku. Sinu elu ei veereks iial õigetel rööbastel, sest miski kisub kuskil ikka ja jälle kiiva.
Vaenulikkus, kriitiline meel, süütunne ja hirm põhjustavad minu