Alles nüüd, kolmekümnesena, tundis Maaris, et elu on ennast talle lõplikult kätte andnud.
Tuttavad tänavakivid kandsid noore naise aastate taha ja äratasid meeliahistava abitusegi ellu. End aja jooksul väiksesse majja ära mahutanud mitme põlvkonna naiste seas leidus igaks elujuhtumiks keegi, kes Maarise lapseelus kõik olulise ära otsustas. Isegi liiga palju oli neid, kes teadsid paremini, mida uskuda, teha või tunda. Maarise õlule pandi oma luhtunud soovid ja unistused. Kui midagi ei meeldinud, sakutati ka tukast.
Ometi oli vanas Karlovas veedetud aeg olnud turvaline, hell voolamine. Vabaduseta, kuid muretu suurekssaamine, mil valikud hea ja kurja vahel jäid teiste kanda ja mängumaa piirid määrati Emajõe luhaga. Salajas igatses Maaris seda luksust sageli taga.
Hommikuti kogunesid lapsed kellegi õues ja liikusid kambakesi edasi. Mõnda hoovi, kus oli kuri koer või imelikud inimesed, mindi harva. Naabermaja Arksoni õues ei käidud kunagi. Noore Arksoni kohta liikusid õudusjutud. Kardeti, et kui ta vanglast ootamatult koju peaks tulema, võib ta jälle midagi hirmsat teha. Kedagi paljaks varastada või veriseks peksta või ära võrgutada…
Paljud asjad olid neile keelatud. Vanemad maalisid Emajõegi sõnades koledaks ja ohtlikuks paigaks, kuid tegelikult oli selle kallastel põnev uidata, maailm tundus luhalt uudistades palju avaram. Karlova lapsed hullasid veega täitunud kraavide pervedel, püüdsid ujureid ja konnakulleseid, noppisid lilli ja punusid varajastest paiseleheõitest pärgi. Kuni päris kevad veel käes ei olnud, oli tore mõelda, et need on ehtsad võililled.
Kaugemal Ropka pool, Sõbra tänava kiriku juures, oli liivakastide ja kõrgete vanade puudega mänguplats. Need üksikud korrad, mil Maaris sinna viidi, olid pidulikud veel tagantjärelegi mõeldes. Kellel olekski iga päev olnud aega liivakastis asjatava tüdrukutirtsu järele vaadata? Kõik käisid ju tööl. Ema Johanna kamandas lasteaias kasvatajaid ja ajas majandusasju ning vanem õde Greete rabeles sünnitusmajas öövahetusi teha, et siis hiljem raskete öökardinate taga oma noore elu päikesepaistelisi päevi maha magada, nagu Reesi etteheitvalt tänitas. Vaid ta ise, kui pühapäevahommikuti Võru ja Kastani nurgalt „Edasi” lehte käis ostmas, võttis Maarise mõnikord kaasa ja istus tagasiteel tüdruku rõõmuks mängupargi puupingile jalgu puhkama.
Kahekesi söödi siis krõbiseva paberi seest hundinuiakujulist eskimojäätist ja Maaris võis mängida tüdrukutega, kellel olid hoopis teistsugused liivavormid kui temal. Need pühapäevad ei läinud meelest ja mälestused lihtsatest asjadest panid aja sõnakuulelikult tagurpidi käima.
Pärast Reesi surmale järgnenud kaost oli Maaris hakanud Karlova linnaosast eemale hoidma. Tal olid selleks omad põhjused. Lapsepõlve mängukaaslased olid suureks kasvanud, aga tolleaegseid täiskasvanuid pidas Maaris targemaks vältida niipalju kui võimalik.
Hetkega oli kõik muutunud. Üksainus otsus oli ta jälle Karlovasse tagasi toonud. Võimalus üüripindade needusest välja rabeleda ja muuta muretuks terve eelseisev elu! Minevikus tehtud vigadel ei tohtinud ometi lasta tulevikuunistusi ära rikkuda. Karlovast saab Maarise õnnistus, kullaauk ja rahapada.
Tajudes, et asjatute pingete vältimiseks on kõige kavalam rääkida asjadest nii vähe kui võimalik, vaikiski ta esialgu Taneli ees maha asjaolu, et tülika üürniku näol ootas keskpäevast kohtumist ei keegi muu kui kuulus bioloogiaprofessor August Arkson.
Kurikuulsa allilmategelase Alo Arksoni vana, üksielav isa, kes täiesti juhuslikult oli ka Maarise endine äi.
10
„Pea meeles, Maaris, sinu ülesanne on seadused sellisel kujul lahti mõtestada, et firmal nendest kasu oleks,“ ütles juhataja Armin, kui ta Maarise Taneli soovitusel tööle vormistas.
„Ja sinul endal ka, otse loomulikult,“ lisas ta nagu lohutuseks, et elu noore maakleri jaoks liiga keeruline ja ebaõiglane ei tunduks.
Nende sõnade järel pidi asjade edaspidine kulg olema lihtne ja selge nii alluva kui ülemuse jaoks. Maaris plõksutas talle mitteomase kuulekusega oma tumedaid kaardus ripsmeid ja tõstis suunurgad ülespoole.
Keep smiling, ütlesid reeglid.
Ta oskas alati jätta muljet, et kinnisvaramaaklerid on maailma loodud ainuüksi kliendi soovide täitmiseks, mitte vastupidi. Rohelise maja uus omanik Eric Sommerfield, mänguasjameistri Karl Sommerfieldi järeltulija oli hiljuti Eestit külastanud, esivanemate maja üle vaadanud ja enne ookeani taha naasmist teinud Tuulevara kinnisvarabüroost oma seadusliku asemiku. Maja tuli omaniku soovi kohaselt rahaks teha. Raha oli võimalik saada rohkem või vähem. Rohkem oli parem kui vähem, aga noorelt hakkajalt maaklerilt eeldas see kõigepealt korterite vabastamist senistest elanikest.
Omandireform oli seadus, mis muutis oma kodud juhuse tahtel endiste omanike majja loonud inimesed täiesti ootamatult ülearusteks ja andis neile sundüürniku alandava staatuse. Muidugi ei olnud keegi rohelise puumaja elanikest Ameerika onu otsuse üle rõõmus ja sõbralikest ümberasumise võimalustest nagu eluasemelaenud ja kolimistoetused ei tahtnud oma esialgses kangekaelsuses keegi midagi kuulda.
Sundüürnikest vabastatud pindade vahendamisest lootis Tuulevara korraliku kasumi teenida ja isegi kui mõned tehingud maakleritele eetiliselt vastuvõtmatud tundusid, manitses firma oma töötajaid „tüütutest pisiasjadest” üle olema.
Värske värviga kaetud rohelist maja kaitses võõraste eest koodlukuga välisuks. Roosad pelargoonid turvaliseks vahetatud moodsate plastakende taga näitasid esimesi avanenud õisi. Metsviinapuu lehtepuhkemist ootavad väädid sirutusid majaesise veranda klaasseina äärest üles ning punaste servadega liivakast kuhjas endas lelude kirkaid värve.
August Arksoni otsustas Maaris teda tundes ja teades külastatavate reas viimaseks jätta. Teisigi tuttavaid oli ees.
Vana Miralda avas Maarisele esimesena ukse. Läbi värskeltpestud aknaklaaside langes kevadine keskpäevavalgus tema siniseõielisele pearätile.
„Kas härra Eric ei ole millegagi rahul? Meil on elekter kõik makstud ja korterit hoiame korras, vannituppa pani tütremees uue boileri ja…“
Endine naabrinaine oli veidi ehmunud olekuga. Igasuguseid jutte liikus ju ringi ja ei olnud veel teada, mida majade tagastamine päriselt tähendas. Naise ainuke lootus oli, et tublidest üürilistest nagu tema hoiab iga korteriperemees kümne küünega kinni. Ei teadnud ei tema ega teised, mis plaanid Maarisel olid, tüdruk ilmus ukselävele nagu saatuse saadik.
„Mina ei tea teie härra Ericust midagi,” seletas Maaris igaks juhuks, kaante vahelt vajalikke pabereid välja otsides. Et Maarisel laenukontoriga juba jutud räägitud ja notariaegki maja äraostmiseks broneeritud oli, pidi esialgu saladuseks jääma. Iseendaga tehingu sõlmimine oli kahtlane äri. Kui huvide vastandumist ja isikliku kasu saamist varjata ei õnnestu, võib rikkakssaamise plaan vastu taevast lennata. Sellepärast tegi Maaris näo, et üürnikega kompromisside leidmine kuulub maakleri tavalisse tööpäevarutiini ja temal kui tavakodanikul pole kõigega vähimatki tegemist.
„Mina olen kinnisvarafirma esindaja. Firma tegi omanikuga lepingu, mitte mina.”
„Mis firma esindaja? Meie tänava Maaris oled, sealt põlenud majast!” tundis vana Miralda tüdruku ära ja Maaris ei eksinud, kui kuulis tema kiledas hääles halvastivarjatud põlgust. Siiski lootis Miralda, et omainimesega asju ajada on ikka palju lihtsam kui võõra maakleriga, pealegi kui sa selle sõna tähendustki päris täpselt ei tea.
Elatud aastad olid vana kojanaise otsekoheseks muutnud. „Mina ütlen alati, mis ma arvan. Sa tead ju mind?!”
No kui sa nii arvad, mõtles Maaris, kuid ei vastanud igaks juhuks midagi. Ta oli tulnud kasulikke kokkuleppeid sõlmima, mitte õigust taga ajama. Ja ega Miralda midagi valesti ei öelnudki.
„See on küll üks imelik aeg praegu!” seletas vanainimene ahju äärde võidunud tumbale istuma potsatades. „Kõik on nüüd, kes nad iganes olla tahavad. Ärimehed ja kirjanikud ja kunstnikud. Direktorid kah! Vanasti õpiti aastaid ametit ja tehti pensionileminekuni ühel