„Millest te Aloga sel kohtumisel rääkisite?“
„Me ei räägi kunagi. Me ei rääkinud isegi abielus olles millestki olulisest.“
„Isegi tütrest mitte?“
„Isegi tütrest mitte. Me tegelesime kumbki oma asjadega, tütar jäi täielikult minu hooleks.“
Leho vaikis ja kirjutas arvutis lause lõpuni, enne kui esitas uue küsimuse.
„Millega Alo tollel ajal tegeles?“
„Ma mäletan, et ta oli just Venemaalt tulnud, ärimees nagu ta oli.“ Sõna „ärimees” ütles Maaris erilise pilkava rõhuga.
„Moosivaras,“ torkas Leho lõbusalt vahele.
„No kui ta midagi varastaski, siis ma küll ei arva, et see just moos oli. Tema kamp hangeldas narkootikumidega, metalliga… Töötanud pole ta ju kunagi, aga rahast puudus ei olnud.”
Naisele meenus midagi, mis tundus oluline välja öelda: „Ühel hetkel hakkas Alo imelikke žeste tegema − ostis õele hauakivi, maksis vana Arksoni elektriarved… Kunagi varem pole ta kellegi peale midagi kulutanud.“
„Isegi tütre peale mitte?” Leho tõstis silmad arvutiekraanilt.
„Isegi mitte talle.” Maaris kannatas uuriva pilgu välja.
„Mis Alost pärast seda sai, kas sa tead?“ jätkas Leho.
„Ei oska öelda. Me pole enam kohtunud. Arvatavasti läks Moskva kanti tagasi, tal oli seal paar firmat, vist ka elukaaslane. Ega sa ometi ei arva, et ta kuus aastat siin mingi puu taga passis, et oma isa ära tappa?“
„Miks mitte. Arkson oli temal samamoodi jalus nagu sinulgi.“
„Mismoodi?“
„Mismoodi temal või mismoodi sinul? Peaksin nüüd professionaalina vastama, et küsimusi esitan siin mina, aga ma luban, et sa saad seda hiljem teha. Kas sa Alo Arksoni Eestis asuvatest firmadest tead midagi?“
„Ei. Ma küll ei tea, et tal oleks Eestis mingeid firmasid olnud. Minu meelest oli kõik, millega ta tegeles, ebaseaduslik või niisama praht. Tahad öelda, et mitte?“
Leho jäi vastuse võlgu, küsis hoopis järjekordse küsimuse.
„Miks sa Kevade tänava maja Säästuvara laenukontorile kinkisid?“
„Laenulepingu tagatiseks.“ Maaris tundis, et hakkab väsima. Kas neile küsimustele ei tulegi lõppu?
„Miks pandilepingut ei tehtud?“
„Nad ei tahtnud pandilepingu alusel nii suurt summat anda, nagu mul vaja oli. Kinkelepinguga laenud olid sellel ajal kombeks. Laenu tagastamisega kaasnes kinkelepingu tühistamine, selline klausel kuulus tehingu juurde.“
„Milleks sul suurt summat raha vaja läks?“
„Tahtsin maja Eric Sommerfieldilt ära osta, et kallimalt edasi müüa.“ Maaris ohkas.
„Eric Sommerfieldi? Räägi mulle temast. Mida sa tead?“
„Roheline maja kuulus kunagi tema esivanematele, ta sai tagastamise käigus selle omanikuks. Meie firmal oli volitus selle müügiks ja ma pidasin ostu heaks võimaluseks.“
„Ostsid siis?“
„Ostsin.“
„Müüsid edasi?“
„Ei. Arksoniga koos ju ei ostetud. Terve linn teadis, kuidas ta seal majas üksinda elas. Millist tigedust temast õhkus! Ta oleks kõigi ostjate elu põrguks teinud. Korterit üle vaadata ei lasknud, ust ei avanud… lõhkus seal nagu üksijäetud kuri hunt…“
Oli tal nüüd vaja midagi sellist öelda? Kahtlust kõrvale juhtida sellised killud küll ei aita, vastupidi. Õnneks teadis Leho täpselt, millest Maaris räägib.
„Ma olen natuke eeltööd teinud. Säästuvara tegevus pakkus politseile ammu huvi ja sinu nimega seoses tekkis siin juba varem küsimusi, aga need pole olnud pakilised.”
Maaris vaatas teda imestunult. Mida ta veel teab?
„Kuni sina Arksoniga kemplesid, nagu sa väidad, on Säästuvara juba mitu aastat tagasi erastanud selle niinimetatud sinu maja juurde kuuluva maa. See on oluliselt tõstnud maja väärtust, aga ka Säästuvara osalust kinnisasjas. Kui sa laenu tagasi maksaksid ja kinkeleping tühistatakse, nagu sa loodad, on sinu maja all kellegi teise maa. Oleksid oma varast sama hästi kui ilma, sest sellisel kujul sa seda müüa ei saa ja omada maja kellegi teise maa peal? Kuidagi untsu on sul see äriplaan läinud.“
Tuhat mõtet jooksis Maarise peast läbi. „Kuidas see võimalik on?” suutis ta ainult pomiseda.
„Kavalusega on kõik võimalik. Keegi on vajalikku infot sinu eest varjanud ja ma kaldun arvama, et sugugi mitte kogemata. Isegi mitte meelega, vaid heameelega.“
„Mis mõttega ma seda võlga siis üldse maksin?“
„Mina ka imestan. Kui sa neid meeletuid intresse Säästuvara arvele kandsid ja kui asjad hakkasid halvasti minema, kas sa ei tulnud kordagi mõttele, et palud neid vähendada või kiirendad kuidagi oma plaane?“
„Ma lootsin kinnisvara hinnatõusule.“
„Hinnad langevad juba ammu. Kas sa muide üldse tead, kes Säästuvara omanikud on?“
„Ei tea. Pole pidanud vajalikuks uurida, kasutasin ainult nende teenust. Mind ei huvita ka, kes on selle restorani omanik, kus ma söömas käin. Pealegi ajaks see mind hulluks, kui teaksin, kes minu arvel rikastuvad.“
„Nii mõtlematu sinust. Sulle oleks kasuks tulnud, kui oleksid tagamaid teadnud. Väga absurdne tehing, muide.“
„Kuule, kas sa seda tahadki mulle tõestada või uurid tegelikult ka, kuidas Arkson suri?“
Maarisel olid pisarad kurgus, nii sügaval urgitses Leho tema lahtistes haavades, arvates ise, et tal on täielik õigus seda teha.
„Ma tahan asju omavahel kokku viia. Siin on mingeid kummalisi seoseid, mis omavahel üldse ei klapi. Kuidas see kõik alguse sai? Kas sa oskad asju niimoodi lahti seletada, et ma aru saaksin?“
„Pole kindel. Esiteks ma pole kaua kellegagi avameelne olnud. Ausalt. Teiseks on mul tehingu algus ammu meelest läinud ja ma olen ennast põhjalikult sisse mässinud. Võid ju proovida küsida, kui oskad.“
Vaid korraks turgatas talle pähe, et kas Leho ikka on usaldusväärne? Aga pääsu niikuinii ei olnud. Erinevad segapuntrad oli vaja lahti harutada, see kuulus uurija töökohustuste hulka. Avameelne lahtirääkimine oli kindlasti parem variant kui veidrate kokkusattumiste eest mõrvasüüdistuse saamine.
Leho oli justkui milleski selgusele jõudnud ja kiirustas otsi kokku tõmbama. „Hästi. Tead, mulle oleks suur rõõm sinuga lähemalt tutvuda. Aga teeme seda mujal, kui võib? Kui palju sul aega on? Tööpäev hakkab varsti lõppema. Räägime ametlikud asjad enam-vähem selgeks ja kui sulle sobib, lähme istume mõnes ilusas kohvikus? Täna või mõni teine päev?“
Jah, härra uurija. See tähendaks pingelangust. Miks mitte? Pärast lahkumisavalduse andmist ei olnud Maarisel niikuinii enam kusagile kiiret.
6
Uues Eesti Vabariigis valitses kahekümnenda sajandi lõpuaastatel kindel seisukoht, et kes korterit üürib, on loll. Maksad ja maksad, omanik peab peenikest naeru ja elamispinda päriseks endale ikka kunagi ei saa.
„Maksad nagu surnud hobust,“ öeldi selle kohta üsna üksmeelselt ja püüti üürniku seisusest võimalikult kiiresti omanikuks tõusta.
Rahapuudus oli ainus, mis mõttelennule piirid seadis. Raha olemasolu korral oli aga võimalik suuri asju ette võtta. Osta ja investeerida. Enam ei ole Vene aeg, kinnitas Maaris endale, kui adus vana maailma põhitõdesid