„Seda küll ei juhtu! Praegu ostetakse kõik ära, mis turule tuleb. Inimesed on hullud kinnisvara järele, sa ei kujuta ette, mis firmas toimub! Notarite juurde on võimatu aega saada, kõik ostavad ja müüvad midagi. Mul ei ole midagi kaotada, ma saan müügist nii palju, et jõuan kõik protsendid kinni maksta ja olen ise ka kasumis.“
„Tuulevarale pead hinnavahe kinni maksma. Kui see eesti päritolu Eric Sommerfield oma rikkuses, hooletuses või rumaluses maja tõesti hindamata jättis ja kiiruga Ameerikasse tagasi kappas…”
„Ta tahab viie korteri eest ainult 250 000 krooni.”
„Tuulevara ju teab, mis hinnaga sellised korterid turule tulevad. Nemad alla poole miljoni selle maja eest ei lepi.”
„Maksan neile selle pool miljonit, olen sellega arvestanud,” oli Maaris muretu. „Mina ise saan selle maja eest miljoni!“
Firma oli teinud Maarisele ülesandeks üürnikke väljakolimise mõttega harjutada ja tähtaegu selgitada. See tähendas tasa ja targu talitamist. Tuli võtta aega, et pinda sondeerida, inimestele valikuvõimalusi tutvustada. Kaebused ja pahandused ülemustele ei meeldinud. Aga iseenda heaks tegutsedes pidi Maaris valima hoopis teise taktika.
„Ma teen seda ju meie nimel!” püüdis ta ka Taneli kõhklusi hajutada. „Kui vaja, tuleb survet avaldada! Ma võin valetada, kui teisiti ei saa. Välja pressida, ähvardada!”
Maaris ei olnud sisimas kindel, kas ta ikka oleks ähvardamiseks võimeline. Kui hammas verel ja eesmärk silmade ees, ei ole vist aega vahendeid valida ega selle üle mõelda? Taneli pilku nähes sulges ta suu. Mehe ainitine pilk nagu hoiatanuks teda millegi eest. Ära tee, ütlesid Taneli silmad. Ära tee meie rahulikust elust põrgut, palun.
See ajas Maarise eriti jonni täis. Tanel ju teab, et kinnisvaraturg ümberringi kees, kõik laenasid, ehitasid ja renoveerisid nagu pöörased. Ehkki Maarisel jätkus nüüd lõpuks raha luksuskortereid üürida, ei olnud tal õnne ühtegi neist oma päriskoduks pidada. Järjekordsest suurepärasest disainist või mullivannist hoolimata tundis ta end kerjusena omanike jalus. Nagu hüljatud kodutu raudteejaamapingil, ikka ja aina kuhugi teel, pealetõmmatud ajaleht kodukatuse asemel külma eest kaitseks…
Oma maja oli tema unistus, kinnisidee ja pääsemine − selle pidi ta saama. Veelgi rohkem kui Maaris ise vajas koolilapseks sirgunud Aliis oma kodu, kus ühelgi võõral sõnaõigust ei oleks. Isegi Tanelil mitte, mõtles Maaris omaette, kuid seda ei olnud tark välja öelda.
Mees võttis Maarise ambitsioone solvava märgina sellest, nagu poleks ta perekonnapeana oma ülesannete kõrgusel ja ei jätnud järele: „Sa pole vist endale selgeks teinud, millega sul tegemist tuleb. Oled hea inimene, aga kui pead kortereid inimestest tühjendama hakkama, võid kergesti mitteoodatud sõnumitoojaks muutuda.”
Maaris ajas endiselt oma: „Need inimesed seal on oma korteri Nõukogude riigi poolt saanud ja saavad uue asemele. Neil ongi üürniku hing. Ja kui tahavad omanikud olla, siis ostku ära. Võtku laenu. Kui osta ei taha, siis lähevad oma teed.”
Kust ta neid sõnu küll kuulnud oli? Tanel langetas äratundva pilgu ja Maaris sai rahulikult jätkata.
„Võib-olla rohkem sellist võimalust ei tule! Tuulevara pärast ma ei muretse üldse. Neid kortereid müües teenin mitme aasta palga ja siis pole mul su koolivendi enam vaja. Siis rajan endale oma firma ja oma kodu.“
Sõnal „kodu“ oli palju varjundeid ja tagamaid. Mitte keegi ei olnud talle kunagi õpetanud, kuidas kõigi nendega toime tulla. Tema enda üks ja ainus aastatetagune päriskodu oli kaugelt vaadates üsna kehvake, aga siiski oli ta kulgenud lapsepõlvest täiskasvanuikka muretu teadmisega, et kõik tema ümber on igavene, jääv ja kindel. Mis sest, et vaene ja vilets, tagantjärele oli rohi rohelisem ja taevas sinisem ka tema Karlovas. Midagi samasugust igatses ta enda ellu tagasi.
„Mis häda sul äkki omanik on olla?“ ei suutnud Tanel ikka veel maha rahuneda.
„Omanikutunnet ei anna üürniku omaga võrreldagi! Sinu sugulased ja tuttavad on muide kõik majaomanikud.” Kuna Tanel seda veel ei olnud, kõlas Maarise viimane lause tema jaoks õelalt. Aga Maaris ei olnud õel, tema tahtis ainult oma uitmõtte õigsust tõestada ja näidata, et kui on käes aeg midagi otsustada, suudab ta seda väga edukalt ka nende mõlema eest.
Mis oleks Maarisel saanud olla õigusjärgsete poolt või sundüürnike vastu? Inimesed olid ikka ühesugused. Tegutsema sundis vaid raha. Inimesed kaotasid sellega võrreldes tähtsuse, samas ka raha ise tundus olevat kaduv. Mis siis õige oli?
Vastuolud tekitasid vastuolulisi tundeid, aga mitte liiga kauaks. Iha rikkaks saada keris mõttelõnga sujuvalt edasi.
Maarise mõte liikus korraga härra Arksoni kuldsetele kätele. Vahetult enne uue sajandi algust andis tema avar valgusküllane korter silmad ette nii mõnelegi päevinäinud eramajale. Kuigi mees oli teinud vaid kosmeetilise sanitaarremondi, varjas see osavalt rohelise maja kõdunemist. Maja ülejäänud korterid olid rohkem ajahambast puretud. Ega erineva tausta ja võimalustega üürnike puhul ei saanudki oodata toimivat koostööd. Siiski oli majal ka paar palgikorda välja vahetatud ja uus värvikiht andis ahvatlevama väljanägemise kui oli naabermajadel.
Kas oleks üldse millegi üle vaielda, kui maja eest hoolt poleks kantud? Polekski ehk midagi aastate tagant säilinud, mida Maaris müüa võiks? Poleks vaheltkasu, mis kohe-kohe Maarise omaks saamas. Ega ka raha, mis Ameerikast ilmunud pärijatele otsekui taevast sülle oli langemas.
Õiglane pidi see kõik siiski olema, sest toimus Eesti Vabariigis kehtiva omandireformi seaduse alusel. Ja õige hõlma ei hakka ometi ju keegi?
9
Ilusal päikesepaistelisel maikuupäeval asutas Maaris Saugas ennast suurest säravate akendega kinnisvarabüroost lahkuma. Lühikest moekat kostüümiseelikut kohendades tõusis ta kontorilaua tagant ja seadis mapi dokumentidega mugavamalt kaenla alla. Küünitas korraks ka autovõtmete järele, kuid kaunis kevadpäev lausa kutsus jalutama. Lillad sirelid kontori kõrval pargis lõhnasid viimaste toomingaõitega võidu, kui ta kõrgete kontsade klõpsudes kesklinnast Karlova aedlinna poole kiirustas.
Maaris oli Tartu vanast puumajade rajoonist välja kolinud ja Emajõeäärsesse Kvissentali luksusliku ridaelamu üürinud, aga kitsaid tolmuseid kõnniteid pidi tuttavas suunas kiirustades kerkisid agulis veedetud kirevad aastad jälle silmade ette.
Rahvast tõtles kesklinna poole tööle, kooli ja turule ning sama teed pidi tagasi. Nii nagu alati. Ometi oleks maailm nagu täispöörde teinud sellest ajast, kui Maaris siit luitunud hoonetega tänavatelt minema kolis. Viimased siinkandis veedetud aastad ei väärinud kohe kindlasti enam meenutamist, aga varasemale ajale ja eriti lapsepõlvele vaatas Maaris alati igatseva heldimusega tagasi.
Aleksandri tänava vanade viltuste majadeni jõudes meenusid Maarisele uudishimulikud koduperenaised, kes siin vanal ajal alumiste korruste akendel möödakäijaid passisid, ristpistemustrilised diivanipadjad kogukate kõhtude alla toeks seatud. Nende klatši eest ei olnud keegi kaitstud. Maaris oleks praegu aga lausa tahtnud neist mööda jalutada, pikki jalgu graatsilisteks sammudeks seada ja läikivaid hoolitsetud juukseid tuules lehvida lasta. Naudinguuhkust tunda, isegi kui ahistavad pilgud teda häbitult saatma ununeksid. Need ajad, mil ta iseenda valedest valikutest määrituna mööda Karlova nurgataguseid hiilis ja teadjamooride halvustavaid pilke vältis, olid õnneks igaveseks möödas.
Kiired autod keerutasid üles tänavatolmu, viltuvajunud vanu aknaid avati siin selle tõttu nüüd harva ja ilmselt polnud neidsamu uudishimulikke patjadel rinnutavaid naisigi enam kõiki elavate kirjas. Neid uusi, kiirustajaid uueks saanud tänavatel, Maaris ei tundnud ja see oli hea.
Paar tänavavahet Aleksandri tänavast edasi oli seisnud väike viltuvajunud kodumaja ja imelikul kombel mäletas Maaris sellele alati päikest paistmas. Võib-olla ka sellepärast, et kohmakaskõrgeid uusehitisi polnud siis veel siin valgust varjamas ega varje heitmas. Kiviseid kõrghooneid kerkis küll Annelinna, aga vana armas Karlova elas tema lapsepõlves endiselt rahulikku