SALONGIUM MODERNIUM
Meil oli väike seltskond, keda me edevalt nimetasime salongium modernium, kes käis koos Andres Ehini juures. Ehin oli meie kursusel ja elas erakorteris. Teised elasid ühiselamus, nii käisime koos tema juures – vennad Ülo ja Jüri Tuulikud, Jaan Kaplinski, Jaak Kangilaski, mina, Mari Tarand, kes oli tollal Viiding, Maie Remmel. Üks ja teine kord astus läbi veel teisigi.
Tegime referaate pagulaskirjandusest, eestiaegsest kirjandusteooriast ja nendest lääne raamatutest kirjanduse, filosoofia ja poliitika kohta, mida keegi oli lugenud. Vaidlesime sageli hommikuni. Himukalt lugesime ja arutasime Kalju Lepiku, Karl Ristikivi ja Marie Underi Rootsis ilmunud loomingut, mis meieni jõudsid vist Kaplinski kirjavahetuste kaudu. Sellest tekkis suur pahandus – keegi kaebas, et loeme omavahel keelatud pagulaskirjandust, eriti Underi lugemine oli suur patt. Asi tuli avalikuks, kooskäimised keelati ära ja Kaplinski taheti ülikoolist välja visata. Algasid „kasvatuslikud vestlused”. Minuga vestles ajaloo-keeleteaduskonna parteibüroo sekretär Alice Haberman, Harald Habermani proua. Tema hüüdnimi oli Alice Imedemaal. Ta küsis minu käest: „Aga miks te ometi ei saanud korraldada neid luulearutelusid siis auditooriumis õppejõudude juhendamisel?” Mul oli talle võimatu seletada, miks see oleks olnud täiesti mõeldamatu. Õnneks jäid pead siiski lendamata, piirduti vestlustega, Kaplinski jäeti ülikooli.
Meil oli siis igal kursusel kursusetöö. Esimene kursusetöö oli keelealane ja mina tegin oma töö võõrsõnade kasutamisest Uno Lahe ja Jaan Krossi luules. Oli aasta 1959. Jaan Krossil oli just ilmunud „Söerikastaja” ja Lahel luulekogu „Sinelitaskust seanahkse portfellini”. Üldiselt oli teada, et Kross on toonud luulesse väga palju võõrsõnu. Tegin siis statistilist analüüsi ja avastasin, et tegelikult oli Lahel võõrsõnu hoopis rohkem. Miks siis tundus, et Krossil on võõrsõnu rohkem? Vaatasin, missuguses rollis on võõrsõnad luuletustes, ja tegin oma esimese „teadusliku analüüsi” põhjal väikese avastuse – tuli välja, et Lahel esinevad võõrsõnad värsis juhuslikus asendis, neid lihtsalt on puistatud siia-sinna. Kross aga mängib võõrsõnadega teadlikult, paneb need värsis rõhulisse asendisse, ehitab neile üles riimid, nii et nad jäävad meelde ja tekib tunne, et neid on väga palju, kuigi tegelikult on Krossil võõrsõnu palju vähem kui Lahel. Teise aasta kursusetöö tegin juba kirjandusmuuseumi suletud arhiivi põhjal, kirjutasin võrdlevalt Underi ja Gustav Suitsu 1920. aastate alguse ajaluulest. Mõlema kogud olid siis veel kõik kinnises erifondis.
See oli minu jaoks eesti kultuuri täiesti uus avastamine. Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita ei kuulunud meie keskkooliprogrammi, kus valitsesid veel hiljaaegu Juhan Smuul, Hans Leberecht ja Aadu Hint. Elasime vaimustusega sisse vabariigi algusaastate õhkkonda, rühmituste omavahelistesse heitlustesse, August Gailiti vaimukustesse ja Tuglase väljakutsuvasse stiili. Meid kiskus kaasa nii ekspressionismiga kaasnenud humanistlik filosoofia ja maailmavalud kui ka esteeditsemise ülbe võlu. Meile avanes 1918.–1921. aasta vaimuelu hoopis vastuolulisemalt ja pingestatumalt, võrreldes sellega, kuidas seda kujutas tolle aja ametlik ajalugu. Aga paraku võrreldes ka sellega, kui üheplaaniliselt serveeritakse neid aastaid tänastele noortele kultusfilmides, kus kõik aina marsivad ühes suunas.
Me ei ole minu meelest veel sinna jõudnud, et enda jaoks ette kujutada, missuguse vaimse arengu kogu oma keerulisuses Eesti Vabariik läbi käis, miks Visnapuu kirjutas „Mul on valus ja häbi!”, kui Irboskas tapeti ametiühingujuhid, miks Suits kirjutas oma ülimalt pessimistliku proosaluuletuse „Vana Tühi” ja lõpetas varsti üldse luuletamise, miks Tammsaare neljas köide on nii lõikavalt irooniline uue vabariigi koorekihi kujutamisel. Me oleme eesti kultuuriinimeste toonaseid vaimuheitlusi vähe kõrvutanud sellega, mida kirjutavad kultuuriinimesed praegu, uues Eesti Vabariigis.
ÕPPEJÕUD
Me süvenesime aja- ja kirjanduslukku tänu õppejõududele, kelle jaoks oli äsja just alanud aeg, kus jälle sai hingata, jälle mõtelda, jälle olid üliõpilased, kellega oli võimalik arutleda. Kui nüüd räägitakse, et „teie ajal olid ju ülikoolis ainult need punased ained ja midagi ei olnudki õppida”, siis see on väga pealiskaudne ja vale arvamus. Pealegi – õppida saab alati. Õppida saab isegi idiootide käest. Idiootlikus partei ajaloos saime ennast lõbustada piiratud õppejõu arvel, kui Andres Ehin tõusis ja küsis seminaril oma venival viisil: „Aga mis te arvate sellest, mida Milovan Djilas selle kohta kirjutab?” Palju nalja pakkus kuulus „Kummikäsi” Vilhelm Reiman, kes pidas partei ajaloo loenguid kanges Venemaa eesti keeles ja rääkis Lenini teosest „Parempoolse lapse haigus”.
Aga samas näiteks sunniti meid filosoofia ajaloos Platoni või saksa klassikute puhul ikkagi lugema nende algupäraseid tekste, mis enamasti olid küll kättesaadavad vaid venekeelses tõlkes. Ei olnud sugugi nii, et me võtsime nõukogudeaegse ümberjutustuse ja jutustasime seda omakorda ümber. Nii oli ka kirjandusajalugude puhul. Näiteks Harald Peep kontrollis spetsiaalselt, et sa ei rääkinud talle Tammsaarest mingite konspektide alusel, vaid tõepoolest pidid teadma ja mäletama kõiki detaile.
Üheks kirjanduse eksamiks pidime tavaliselt lugema läbi vähemalt 10 000 lehekülge originaalteoseid. Mina elasin ühes toas Mari Viidinguga, me usaldasime üksteise detailitaju, kui ise lugeda ei jõudnud, tegime üksteisele ümberjutustusi ja arutasime lemmikteosed üksipulgi läbi.
INTRIS JA KOHVIKUS
Esimesel kursusel ei elanud ma Mariga veel ühes toas, vaid sattusin koos ajaloolastega ühte tuppa, õigemini, säärvandiga eraldatud koridorinurka tollase ajaloo-keeleteaduskonna ühiselamus, mis asus hilisemas keeltemajas peahoone kõrval. Minuga koos olid seal viimase kursuse ajaloolased – Maris Käi (Laubre), Maris Kütt (Balbat) ja Aili Leito, hilisem Tunne Kelami abikaasa. Samal kursusel olid peale Tunne Singi (kellest Kelam sai alles pärast abiellumist Ailiga, nad valisid endale koos uue nime) ka Ülo Vooglaid ja Aigar Vahemetsa. Nii et tolle aja ajaloolaste väljapaistvamad meesüliõpilased käisid meie toas. Mina väikese esimese kursuse hiirena kuulasin põnevil „vanade” jutte ülikoolist.
Maskiball ülikooli aulas 1. aprillil 1959. Mängib üliõpilaste džässansambel Harvlek
Filoloog Marju ja arstiteaduskonna tudeng Reet esimese kursuse järgsel töösuvel Päntrit ehitamas (1959)
Teisel kursusel olin ma juba Mariga ühes toas. Vahepeal olime toonasel Pälsoni, praegusel Pepleri tänaval valmis ehitanud uue filoloogide ühiselamu, mida kutsuti Päntriks. Hruštšovi ajal oli nimelt töökasvatus, kuna Hruštšov leidis, et pole õige, kui haritlaskond töölisklassist eemaldub. Kõik tudengid pidid suvel töötama ehitustel. Esimese kursuse suvel olingi Tartus ja ehitasin ühiselamut, millest sai Pänter. Me pidime olema nagu päris maalrid, ise segama krohvisegu ning tegema kõike muud. Krohv kippus küll laest alla tulema, sest me ei osanud täpselt doseerida kipsi, lupja, värvi ja kriiti. Aga lõpuks me suutsime selle segu panna pidama, nii et laed olid meie krohvitud.
Sügisel kolisime ise ühiselamusse sisse. Meil oli kuulus tuba, number 218, kus olime mina, Mari, Maie Remmel ja Mailis Noor, kellest hiljem sai Mailis Moora. Meie rohelise põranda poolest tuntud toas käis tihti koos luulearmastajate suur seltskond, mõnikord ka vanemad kirjanikud nagu Artur Alliksaar ja Ain Kaalep. Selle seltskonna keskmeks oli Mari, kellel oli lapsepõlvest saati peas kogu arbujate looming, mida eriti meelsasti küünlavalgel deklameerisime. Alliksaar ilmus vahel nagu meteoor meie sekka. Tal olid luuletused kirjutatud kitsastele lehtedele, mis olid põuetaskus rullis ja puntras, ta tõmbas neid sealt välja meetrite kaupa ja luges ette. Istuti tundide kaupa küünlavalgel, joodi lahjat veini, loeti luulet ja arutati. Mõnigi kord ka lauldi, meie toa hümniks kujunes (muidugi jälle Mari õpetatud viisil ja sõnadega) „Me mõtted on priid, kes suudab neid köita, kes vägev on nii, et suudab meid võita. Nii valus kui vaevas meil lahti on taevas – kõikvõimsad me nii, me