Taat: Hendrik Allik oma 80. sünnipäeval (1981)
Allik suhtus eriti suure põlgusega pugejatesse ja nuhkidesse. Temalt sain ma juba koolitüdrukuna õpetuse, et ei tohi mitte kuskile alla kirjutada. Tuleb olla valmis selleks, et sind kinni võetakse, aga ei tohi alla vanduda. Siberist tagasituleku järel sai Allik mõne aja pärast plaanikomitees ülemuseks. Siis me olime suviti Keila-Joal, toonases nomenklatuuri getos. Seal oli selline eraldi sopikene, hiljem ehitatud, mida nimetati Eesti külaks, estonskaja derevnja. Seal olid Allik, Veimer, Väljas, Green, Merimaa. Alliku suhtumine kõikidesse nendesse „jeestlastesse”, Vaderitesse, Müürisseppadesse ja Vainodesse, oli erakordselt põlglik ja irooniline. Aga samas oli tal üks oluline joon, mis oli ka minu emal, on Jaagul ja võib-olla minulgi, et ma nime ei vahetanud – ta oli uhke ja kangekaelne. Vaatamata sellele, et ta oli nõukogude süsteemi totruse läbi näinud ja selle julmust omal nahal kogenud, tundis ta, et ei saa reeta kommunistlikke põhimõtteid, mille pärast on ise kannatanud. 1955. aastal tuli ta Siberist tagasi ja säilitas elu lõpuni oma usutunnistuse, mida võiks nimetada kommunistlikuks selle sõna läänelikus, mitte bolševistlikus tähenduses. Selle aluseks oli veendumus, et tuleb võidelda vaeste inimeste, tööliste õiguste eest ja kapitalismi kui ebavõrdsust loova ühiskonnakorralduse vastu.
KLASSIVIHA JA DEMOKRAATIA
Olen palju mõelnud Hannese ja Taadi, nagu ka teiste endiste tööliskeldri poiste ja tüdrukute üle – kuidas ja miks kujunesid neist tänaste arusaamade järgi „riigireeturid”. Nii Lauristin kui ka Allik olid minu sisemise äratundmise järgi subjektiivselt veendunud oma aadete absoluutses tões ja omakasupüüdmatuses ning poliitiliste vastaste põhimõtete sama absoluutses vales ja omakasupüüdlikkuses. Noormeestena olid mõlemad silmapaistvate liidriomadustega, andekad ja auahned. Mõlemad olid tulnud vaestest oludest, revolutsioon tõotas neile eneseteostust, revolutsiooni lüüasaamine tähendas aga töörahva kaotust, millega nad ei tahtnud leppida. Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas riigikokku saanuna nägid nad selle kõnetoolis klassivõitluse areeni, mitte omariikluse ülesehitamise tandrit. Neid, kes ei usu selliste noorte ja vihaste meeste siirust ja arvavad, et kommunistiks hakati tollal vaid Vene raha saamiseks, soovitan lugeda mahlaka sõnastusega netikommentaare riigikogu palkadest või ka mõnede tänaste opositsioonisaadikute vihaseid sõnavõtte riigikogus. Kes peavad Kingissepa vihast küsimust „Kellele iseseisvus, kellele ike?” vaid elukutselise põrandaaluse tühjaks retoorikaks, tutvugu Kesknädala tänase stiiliga ja meenutagu, millist vastukaja äratab ikka veel küsimine „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”.
Kui lääne kõrgintellektuaalsed vasakpoolsed imetlesid veel 1930ndatel Moskvat kui maailma revolutsiooniliste lootuste kandjat, siis millist läbinägelikkust saaksime oodata vahetult Vene revolutsiooni järgsetel aastatel Eesti töölisliikumise tegelastelt? Miks eeldame, et nad oleksid pidanud usaldama oma „klassivaenlasi” Eestis rohkem kui revolutsioonilisi aatekaaslasi Moskvas ja Leningradis? Eriti pärast värsket kogemust, kus 1919. aastal 25 Eesti ametiühingute liidrit Irboska lähedal võsas Laidoneri käsul lihtviisil maha lasti?14
1924. aastal, kolm päeva enne detsembrimässu kirjutas Päevaleht kahjurõõmsalt 149 protsessist ja Moskva käsilaste eluks ajaks kinnipanekust, avaldades lootust, et sellist protsessi enam pikka aega vaja ei lähe. Kas osati mõelda, et 1920ndate alguse mässulised ja romantilised 20–25-aastased noored tulevad pärast viitteist aastat nende silmis ülekohtust vangistust välja leppimatute Eesti riigi vaenlastena, kelle jaoks kättemaks oma vangistajatele on muutunud üheks elu juhtmõtteks? Kas Päts vaikivat ajastut luues oskas mõelda, et suukorvistades vasakpoolseid haritlasi, annab ta protestijatele tõuke muutuda Moskva Trooja hobusteks?
Selle, et riiklik vägivald ja vabaduse ahistamine sünnitab vaid vastupanu ja kättemaksu ning et nii rassi- kui klassiviha ei suuda midagi luua, vaid viib ühiskonna hävinguni, on Euroopa tänaseks hästi ära õppinud. Sellel äratundmisel põhineb demokraatia absoluutne väärtus ja sotsiaalse õigluse põhimõtete tunnustamine kõigi lääne vanade demokraatiate poliitikute poolt nii vasakul kui paremal pool punase ja sinise vahejoont. Seepärast polegi demokraatlik võimuvahetus ja vastaspoole valimisvõit lääneriikides katastroof, nagu ta ikka veel tundub meie poliitikutele ja meediale, vaid see kuulub eluterve ja stabiilse ühiskonna aluste hulka. Pangem tähele, et läänes eristatakse punaseid ja siniseid erakondi. Punaste ja valgete jõudude vastandus on pärit Venemaa kodusõja ajast, kui Lenini partei oli hävitanud nii enda punased konkurendid (igat sorti sotsialistid) kui ka oma sinised vastased (kodanlikud parteid) ning sõjatandril olid surmaheitluses punaste armee ja valgete kaardivägi. Sealt kandus see ka Eesti Vabadussõja retoorikasse. Kas need, kes armastavad punast ja valget vastandada Eesti praeguse poliitilise konkurentsi kujutamiseks, on sellele mõelnud, kust see vastandus pärit on ja kas sobib kodusõja retoorika demokraatlikule ühiskonnale?
Oma vanemate saatusest olen õppinud eitama klassiviha ja otsima dialoogi ka nendega, kes sulle vihast valgete silmadega otsa vaatavad juba ainuüksi su nime ja päritolu või ka su erakonna nimetuse pärast.
LAPSEPÕLV SÕJAJÄRGSES TALLINNAS
Sõja elasime emaga üle Venemaal. Lauristin jäi Tallinna ja sai surma augustis 1941. Mina, ema, tädi Milla ja vanaema saadeti sõja jalust ära Venemaale juba juulis 1941. Esimese aasta olime vanaema ja tädiga kuskil Uuralite taga, ema oli Moskvas. Kaks järgmist aastat olime meiegi Moskvas, elasime Eesti esinduses Sobinovski tänaval, kus oli Eesti saatkond juba enne 1940. aastat ja on ka praegu. Rääkima õppisin kodus vanaema ja tädiga, aga väljas kohtasin muidugi vene lapsi, nii et õues õppisin juba kolmeaastaselt ka vene keelt rääkima. Kui oktoobris 1944 Tallinna tagasi jõudsime – kolm nädalat sõitsime rongiga –, olin mõne päeva pärast tuppa tulnud kilkega: „Siin räägivad õues ka kõik eesti keelt!”
KOOLIMINEK
Tallinn oli rusudes. Elasime siis Tatari tänaval, kesklinnale väga lähedal. See oli tore tänav, väikesed puumajad ja suured aiad. Kool oli kohe üle tänava, Allika tänaval, seal, kus praegu asub muusikaakadeemia. Siis oli see väike põiktänav, kus oli väga suurepärane kool, XIV 7-klassiline kool. Minu klassijuhatajaks sai Voldemar Panso õde, õpetaja Panso. Sattusin sinna kooli nii: sügis tuli kätte, lapsed, kellega ma hoovis ja maja ümbruses mängisin, olid minust vanemad, läksid kooli ja mina jäin päris üksi. Oli 1946. aasta sügis, olin kuueaastane, oskasin lugeda, kirjutada ja arvutada. Kõik läksid kooli, aga mina ei saanud. Olin üldiselt väga iseseisev, ema oli päevad otsa tööl, vanaema küll kodus, aga ma käisin enamasti ringi, kus tahtsin. Teadsin, kus see kool asub, ja läksin sinna. Mul oli vineerist välja saetud külgedega Miki-Hiirega kotike, sinna panin oma raamatu, mille olin läbi lugenud: „Aru talu vahvad lapsed”. See oli Saksa või Eesti ajal välja antud raamat, rääkis sellest, kuidas lapsed jäid üksi koju ja mustlane tuli tallu ning kuidas need lapsed mustlasega hakkama said. Mul oli see raamat kaasas Miki-Hiirega kotikeses, läksin kooli uksest sisse ja küsisin: „Kus on õpetaja, ma tahan kooli tulla!” See oli septembri keskel, kool oli juba kaks nädalat käinud. Tuli üks väga kena lahke naisterahvas, kes, nagu pärast tuli välja, oli õpetaja Panso, esimese klassi juhataja, ja küsis: „Mis sa siit tahad?” Vastasin, et tahan kooli tulla: „Mul on sõbrad kõik koolis, tahan ka kooli tulla.” Õpetaja uuris, kas ma lugeda oskan. Vastasin, et jaa, võtsin oma „Aru talu vahvad lapsed” välja ning jutustasin raamatu sisu ette. Õpetaja pani mind arvutama, mida ma ka oskasin, ja võttiski mu kooli vastu. Läksin koju ja teatasin, et mina lähen nüüd kooli.
Marju emaga Tatari tn 32 hoovis, talv 1946
Marju kolme aastasena vanaema Helene ja ema Olgaga Moskvas (1943)
Evald Okase pliiatsijoonistus Marjust, tehtud