kes tuli tagasi, kui aastast pisut puudus,
ja leidis kalli puhtalt eest.
Kui vene käre talv tal jäätand oli üdi,
ja oma igatsevat naist
ta kallistama nüüd ei olnud kuigi südi…
Poeem oligi loodud just selle situatsiooni jaoks, mida kirjeldatakse nii haaravalt ja julgelt, et abbé Duret’le jäi enam kui õigus. Paquita, kes taipas, et armastuselgi on piir, kus ta lõpeb, ei hakanud nagu Héloise või Julie unistama ilmlõpmatusest või ideaalist; ei, ta läks – kuigi see on julm reaalsus – laiale teele, läks sinna täiesti lihtsalt, muu parema võimaluse puudumisel, sest raske oli leida Rouenis nii kirglikku armastajat, kes Paquitat oleks nõustunud ümbritsema luksuse ja elegantsiga. See kohutav reaalsus, mida sünge luule veidi tõstab, on dikteerinud nii mõningaidki lehekülgi, mida kaasaegne poeesia kuritarvitab ja mis üleliia meenutavad neid joonistusi, mida kunstnikud kutsuvad anatoomilisteks etüüdideks. Kirjeldanud häbistavat maja, kus andaluuslanna veedab oma elu lõpupäevi, pöördub poeet pärast filosoofilise varjundiga vahemärkust alglaulu juurde tagasi:
Nüüd Paquita on eit, tal kortse täis on nägu –
ja tema lauliski seal nii:
Kui te oleks Hispaanias käinud,
seda maad ja päikest… jne.
Sünge jõulisus, millest see umbes kuuesaja värsireaga poeem oli läbi imbunud; terav värvikontrast, mis valitses selle teose sisu ja tema alguses ning lõpus leiduva kahe seguidilla vahel; mehelik julgus, millega kirjeldati kõige salajasemat valu – see kõik otse kohustas naist, keda kolm departemangu imetlesid ta anonüümsuse musta maski all. Nautides edu joovastavat rõõmu, kartis Dina ühtlasi provintsi keelepeksu, sest saladuse ilmsikstulekul oleks enamik naisi püüdnud leida sarnasust autori ja Paquita vahel. Hiljem, kui Dina hakkas asja juurdlema, võpatas ta häbist mõtte juures, et poeemis oli kirjeldatud ta enda kannatusi.
«Ärge enam kirjutage,» ütles talle abbé Duret, «teie ei oleks siis enam naine, teist saaks poeet.»
Juan Diazi otsiti Moulins’ist, Nevers’ist, Bourges’ist, kuid Dinat ei teadnud keegi kahtlustada. Et temast mitte halb arvamine ei tekiks, kui saatuslik juhus siiski ta nime avastaks, lõi Dina kütkestava poeemi «Missa tamme all». See poeem koosnes kahest laulust ja põhines järgmisel Nivernais’ muistendil.
Nevers’i ja Saint-Saugle’i elanikud, kes omavahel olid sõjajalal, asusid ühel päeval juba koidikul teele, et astuda otsustavasse lahingusse; nad kohtusid Faye metsas. Ühe tamme alt, mis seisis kahe leeri vahel, ilmus äkki nähtavale preester, kelle nägu oli tõusva päikese kiirtes nii hämmastavalt särav, et mõlemad vaenulikud väed allusid vaimuliku käsule ja jäid vaikides kuulama tamme alt peetud missat. Evangeeliumi sõnade mõjul leppisid vaenlased ära. Veel praegugi näidatakse Faye metsas ühenduses selle looga mingisugust tamme.
Sel poeemil, mis oma väärtuselt oli võrratult kõrgem kui «Sevillatar Paquita», oli hoopis väiksem edu. Pärast neid kahte kirjanduslikku katsetust tundis proua de la Baudraye end poeedina; ta silmis hakkasid sähvima välgud, puistates sära näolegi ja tehes selle veelgi kaunimaks kui enne. Ta piilus juba Pariisi poole, ta ihkas kuulsust ja kukkus uuesti tagasi oma La Baudraye urkasse, igapäevaste abielutülide keskele, oma tavalisse sõpraderingi, kus kõik iseloomud, kavatsused ja kõnelused olid nii tuttavad, et need pikapeale olid muutunud igavaks. Kui kirjanduslik tegevus pakkus Dinale ta õnnetuses meelelahutust, kui poeesia kõlas ta elutühjuses eriti tugevalt ja sundis teda kasutama kõiki oma jõude, siis oli just kirjandus see, mis tekitas temas viha provintsi halli ja kopitanud õhkkonna vastu.
Kui pärast 1830. aasta revolutsiooni George Sandi kuulsus lõi särama Berry kohal, kadestasid paljud linnad La Châtre’it selle eelise pärast, et tema oli näinud võistleja sündi proua de Staëlile ja Camille Maupinile, ühtlasi kiputi kõikjal väga austama vähimaidki naiste andeid. Sel ajal sigines Prantsusmaal palju kümnendaid muusasid – need olid noored neiud või parimais eluaastais naised, keda näiline kuulsus nende rahulikust elust lahti oli kangutanud. Kummalisi õpetusi ilmus siis trükist selle kohta, millist osa naised pidid mängima ühiskonnas. Jäädes siiski kaine mõistuse piiridesse, mis Prantsusmaal on vaimuelu aluseks, lubati naistel esitada mõtteid ja väljendada tundeid, mida nad mõni aasta tagasi poleks julgenud omaks tunnistada. Härra de Clagny kasutas seda erakordset vabadushetke, et koondada ühte väikesse köitesse in–18 kõik Juan Diazi teosed ja lasta need Desroziers’l Moulins’is välja anda. Härra de Clagny koostas selle noore kirjaniku kohta, kelle saatus kirjanduselt nii enneaegselt oli röövinud, väikese artikli, mis saladusse pühendatuile oli väga teravmeelne, muidu aga ei omanud isegi kirjandusliku uudise väärtust. Need naljad, mis seni on oivalised, kui veel inkognitot säilitatakse, muutuvad hiljem, kui autor enese välja annab, magedaiks. Ent artikkel Juan Diazist, hispaania sõjavangi pojast, sündinud aastal 1807 Bourges’is, võib ühel ilusal päeval «Biograafilise leksikoni» koostajaid segadusse viia. Artiklis Juan Diazi kohta on kõik olemas: õpetajate nimed Bourges’i kolleežist, kadunud poeedi kaasõpilaste nimed, nagu Lousteau, Bianchon ja teised kuulsad berriilased, kes oma sõpra olevat tundnud kui kurvameelset unistajat, kes varakult kaldus luuletuste sepitsemisele. Eleegia «Kurbus», mis oli kirjutatud juba kolleežis, poeemid «Sevillatar Paquita» ja «Missa tamme all», kolm sonetti, Bourges’i katedraali ja Jacques Coeuri palee kirjeldus ning lõpuks novell, pealkirjaga «Carola», mille loomisel poeeti tabas surm, moodustavadki kadunu kirjandusliku pärandi. Juan Diazi viimsed hetked olid täis viletsust ja meeleheidet, nagu loodud selleks, et kurvastada tundeliste inimeste südameid Nièvre’is ja Bourbonnais’s, Cheris ja Morvanis, kus poeet Château-Chinoni läheduses suri, olles tundmatu kõigile, isegi naisele, keda ta armastas!..
See väike kollane köide ilmus kahesajas eksemplaris, millest sada viiskümmend müüdi ära, umbes viiskümmend igas departemangus. See tundeliste ja poeetiliste hingede mõõdukas arv kolmes Prantsusmaa departemangus võib kergesti jahutada autorite vaimustust furia francese’ suhtes, mis meie päevil on palju rohkem suunatud materiaalsetele huvidele kui raamatuile. Härra de Clagny kirjutas suuremeelselt oma artiklile alla ja Dina jättis seitse või kaheksa eksemplari raamatust enesele, mähkides need provintsiajalehtedesse, kus olid ilmunud kirjutused selle väljaande puhul. Kakskümmend eksemplari, mis saadeti Pariisi ajalehtedele, kadusid toimetuste paberikorvidesse. Nathan, kes nagu paljud berriilasedki sisse kukkus, kirjutas suurest poeedist artikli, kus jagas talle kõiki neid häid omadusi, mida tavaliselt leitakse surnute juurest. Lousteau, hoiatatud oma kolleežisõprade poolt, kes ei mäletanud mingisugust Juan Diazi, laskis Sancerre’ist järele pärida ja sai teada, et Juan Diaz on hoopis ühe naise pseudonüüm. Kogu Sancerre’i ringkonnas austati vaimustatult proua de la Baudraye’d, kelles arvati nägevat George Sandi tulevast võistlejat. Alates Sancerre’ist kuni Bourges’ini ülistati ja kiideti poeemi, mis mõnel teisel ajal oleks kindlasti läbi kukkunud. Provintsipublik ja võib-olla prantsuse publik üldse ei poolda prantslaste kuningale nii armsat kuldset keskteed: ta kas tõstab teid taevasse või tallab porri.
Sel ajajärgul oli proua de la Baudraye nõuandja, vana hea abbé Duret juba surnud; muidu oleks ta Dinat takistanud oma nime avalikkusele välja andmast. Ent kolm aastat tööd ja tundmatust rõhusid Dina südant ja ta asendas kõik oma petetud lootused kuulsuse kõmurikka käraga. Poeesia ja auahned unistused, mis pärast kohtumist Anna Grossetéte’iga Dina kannatusi olid suigutanud, ei rahuldanud 1830. aastast alates enam ta igatseva südame tegevusjanu. Abbé Duret, kes kõneles maistest asjadest, kui usuhääl ei avaldanud enam mõju, abbé Duret, kes Dinat mõistis, kes tõotas talle ilusat tulevikku, millega jumal tasub kõigi üllalt talutud kannatuste eest, – see armastusväärne vanake ei saanud enam vahele astuda, kui ta kaunis karjalambuke, keda ta oma tütreks nimetas, mõne väärsammu tegi. See vana tark preester oli mitmel korral Dinale püüdnud selgeks teha, milline oli härra de la Baudraye iseloom; ta väitis, et see mees oskab vihata; naised ei taha küll uskuda, et nõrgas olevuses võib peituda jõud, kuid vihkamine on liiga püsiv tunne, et mitte ohtlikuks jõuks muutuda. Pidades oma meest sügavalt ükskõikseks armastuse vastu, keeldus Dina samuti uskumast ta vihkamisvõimet.
«Ärge