Abbé Duret, Sancerre’i elatanud kirikuõpetaja, kes kuulus Prantsusmaa vanaaegsesse vaimulikkonda, oli seltskonnainimene ja armastas kaarte mängida, kuid sellises liberaalses linnakeses nagu Sancerre ei julgenud ta oma kalduvusele vaba voli anda; abbé oli väga õnnelik, kui proua de la Baudraye Sancerre’i elama asus, sest see daam ja abbé mõistsid teineteist suurepäraselt. Allprefekt, keegi vikont de Chargeboeuf, oli vaimustatud, leides proua de la Baudraye salongist mingi oaasi, kus oli mõnus provintsielust puhata. Mis aga puutub prokuröri, härra de Clagnysse, siis oli ta kaunist Dinast nii vaimustatud, et see naelutas ta igaveseks Sancerre’i kinni. Kirest vallutatud kohtunik keeldus igasugusest edutamisest ja kiindus hardalt oma inglisse, tõelisse ilu ja graatsia kehastusse. Härra de Clagny oli pikakasvuline ja kõhn; tal oli võllaroa nägu, mida kaunistasid kaks süsimustades koobastes asuvat silma ning tohutu suured ja paksud kulmud; prokuröri kõneosavus, mis ta armastusest täiesti erines, oli paiguti segatud hammustava teravusega.
Härra Gravier oli paks, lihav, lühikest kasvu mehike, kes impeeriumi ajal oli võluvalt romansse laulnud; selle talendi tõttu oligi ta pääsenud armee pealaekuri väljapaistvale kohale. Koos mõnede juhtivate kindralitega, kes tollal kuulusid opositsiooni hulka, oli ta osa võtnud suurtest tehingutest Hispaanias ja oskas hiljem neid parlamentlikke sidemeid kasutada ministri juures, kes ta kaotatud positsiooni arvesse võttes lubas talle maksunõudja koha Sancerre’is, laskis tal selle aga lõppude lõpuks endal välja osta. Kerge vaim, mis impeeriumi ajal oli tooniandev, muutus hiljem härra Gravier’ juures raskemaks; ta ei mõistnud või ei tahtnudki mõista seda tohutut erinevust, mis restauratsiooni kombeid lahutas impeeriumiaegseist; ent härra de Glagnyst pidas ta end siiski palju kõrgemaks, ta hoiak oli laitmatu ja riietus moodne, ta kandis kollast vesti, halle pükse ja kitsa taljega saterkuube; kaelas oli tal moodsast siidist kaelarätt, mida briljantidega kaunistatud rõngas koos hoidis. Prokurör kandis aga alati musta frakki, musta vesti ja sama värvi pükse, mis sageli olid kulunud.
Need neli isikut vaimustusid esimestena Dina suurtest teadmistest, tema heast maitsest ja teravmeelsusest ning tunnistasid ta suure intelligentsiga naiseks. Daamid aga rääkisid omavahel: «Proua de la Baudraye teeb meie kulul kenakesti nalja…» See enam-vähem õige arvamine oli põhjuseks, miks naised nii vähe La Baudraye’s käisid. Et Dina kõneles korrektset keelt, siis süüdistati teda pedantsuses ja tabatigi sellelt, andes talle hüüdnimeks «Saint-Saturi Sappho». Lõpuks hakkasid kõik Dina nõndanimetatud «suuri väärtusi» jultunult pilkama ja Dinast enesest sai Sancerre’i daamide vaenlane. Mindi isegi niikaugele, et hakati üldse ta üleolekut eitama, üleolekut, mis muide oli puhtal kujul suhteline, sest ta kriipsutas alla vaid teiste harimatust ega andestanud seda. Kui ümberringi on ainult küürakad, siis tundub sale keha inetuna; nii hakati Dinatki pidama värdjaks, ohtlikuks olevuseks ja ta ümbrus jäi tühjaks nagu kõrb. Dina imestas, et hoolimata kõigest ta vastutulelikkusest külastasid daamid teda väga harva ja püsisid vaid mõned minutid; ta küsis härra de Clagnylt selle imeliku nähtuse põhjust.
«Olete liiga väljapaistev naine selleks, et teised naised teid armastaksid,» vastas prokurör.
Härra Gravier, keda vaene hüljatu samuti küsitles, laskis end hulk aega paluda, enne kui vastas: «Mu kaunis daam, vähe sellest, et olete hurmav ja haritud, teil on peale selle veel vaimukust, te jälgite uut kirjandust, armastate luulet, olete musikaalne ja oskate vaimustavalt vestelda; naised aga ei andesta nii arvukaid eeliseid!..»
Mehed ütlesid harilikult härra de la Baudraye’le: «Teil on väljapaistev naine, olete kindlasti väga õnnelik…» Lõpuks hakkas väike mehike ka ise rääkima: «Mul on väljapaistev naine, olen väga õnnelik…» jne.
Proua Piédefer, meelitatud tütre edust, lubas ka endale selliseid ütlusi nagu: «Mu tütar on ju väga väljapaistev naine! Ta kirjutas eile proua de Fontaine’ile seda ja seda.»
Need, kes tunnevad suurilma seltskonda, Prantsusmaad ja Pariisi, teavad väga hästi, et nii mõnigi kuulsus on loodud sellisel teel.
Pärast kahe aasta möödumist, 1825. aasta lõpu poole, hakati proua de la Baudraye’d süüdistama selles, et ta osutab külalislahkust vaid meestele; Dina eemaldumist naistest peeti isegi kuriteoks. Ühtki ta toimingut, isegi kõige süütumat, ei jäetud kritiseerimata või vääriti tõlgitsemata. Pärast seda kui Dina oli toonud kõik ohvrid, mis hästikasvatatud naine üldse tuua võib, ja näidanud küllalt vastutulelikkust, tegi ta selle vea, et ütles ühele võltssõbratarile, kes tuli ta üksildust haletsema: «Parem tühi kauss kui tühi puru kausis.»
See fraas avaldas Sancerre’is kohutavat mõju ja hiljem tarvitati seda julmalt Saint-Saturi Sappho enese suhtes, kui noorik pärast viieaastast abielu oli ikka veel lasteta ja rahvas hakkas tillukese la Baudraye üle irvitama.
Et sellest provintslikust naljast aru saada, tuleb neile, kes hertsog d’Hérouville’i tundsid, meelde tuletada, et temast räägiti, ta olevat kõige julgem inimene Euroopas, sest ta ei kartvat käia oma nigelatel jalgadel; tõendati isegi, ta kandvat oma saabastes tina, et tuul teda lendu ei viiks. Härra de la Baudraye, väike ja kollane, peaaegu läbipaistev mehike, oleks hertsog d’Hérouville’ile esimeseks kammerhärraks sobinud, kui see Prantsusmaa ülemtallmeister oleks vähemalt Badeni suurhertsog olnud. Härra de la Baudraye sääred olid nii peenikesed, et ta sündsustundest võltssääremarju kandis; ta kintsud sarnanesid normaalinimese käsivarrega ja kere meenutas lehesitikat – sellisena oleks ta hertsog d’ Hérouville’i enesearmastusele alatiseks meelituseks olnud. Käies nihkusid viinamarjakasvataja võltssääremarjad kohalt ära ja ta asetas neid sageli õigesse seisukorda tagasi; ta ei varjanud seda teiste eest ja isegi tänas neid, kes juhtisid ta tähelepanu sellele väikesele korratusele. Kuni 1824. aastani kandis ta alati kintspükse, musti siidsukki ja valget vesti. Pärast abiellumist aga hakkas ta kandma pikki siniseid pükse ja kontsadega saapaid, millest kogu Sancerre’is tekkis jutt, nagu oleks ta enese kaks tolli pikemaks teinud, et naisele lõuani ulatuda. Kümme aastat nähti tal seljas ikka üht ja sedasama pudelrohelist saterkuube suurte valgest metallist nööpidega ja kaelas musta siidrätti, mis ta külma ja õelkavala näo eriti esile tõstis, näo, milles välkusid sinakashallid silmad, läbitungivad ja rahulikud nagu kassil. Härra de la Baudraye oli vaikseloomuline nagu kõik need, kes elavad kindlaksmääratud plaani järgi, ja paistis, nagu oskaks ta oma naise väga õnnelikuks teha, sest kunagi ei nähtud teda abikaasale vastu rääkivat, ikka jättis ta temale viimase sõna ja rahuldus sellega, et tegutses aeglaselt, kuid visalt ja sitkelt nagu putukas.
Sancerre’i kõige mondäänsemad mehed jumaldasid Dinat ta võrratu ilu pärast ja imetlesid ta mõistust; Dina aga süvendas seda imetlust oma vestlustega, milleks ta, nagu hiljem räägiti, ette valmistus. Nähes, et teised kuulavad teda vaimustusega, harjus Dina ka ise oma kõnet kuulama, talle hakkas ülespuhutud kõne meeldima ja lõpuks suhtus ta juba oma sõpradesse nagu tegelastesse mõnest tragöödiast, kelle ülesandeks oli temale repliike anda. Ta soetas endale muide suurepärase kollektsiooni fraase ja ideid, osalt lugemise teel, osalt laenuna oma külaliste mõttesalvest, ning muutus mingiks leierkastiks, millest hakkas kohe kostma viise, kui aga mõne juhusliku vestlusega ta vänta puudutati. Janunedes