„Ei tea. Ta alles sõidab kohale. Poisid lubasid mulle linna näidata.”
„Linna!” turtsatas snobistlikult meelestatud trummar Seva. „On alles linn.”
„On või ei ole, ei tea, aga ikkagi on huvitav. Kui tahate koju sõita, võite mind mitte oodata.”
„Ma saan niimoodi aru,” ütles Armen, „et võõrastemaja on meil ainult homseni kinni makstud.”
„Vist jah. Ma jätan teile kontserdi organiseerija numbri. Kui midagi on, leppige kokku.”
„Ei-ei, vabandust, me ei hakka siin midagi kokku leppima. Ma mõistan, sina oled vaba inimene, aga meil kõigil on naised-pered-lapsed, kes kodus ootavad ja irisevad. Niisiis, me teeme nii. Kui sa homseks tagasi ei ole, tšekime end välja ja sõidame. Kui sa tahad sellesse kontseptuaalsesse linna jääda, see on sinu asi. Võõrastemaja eest maksad ise juurde, vaesemaks see sind ei tee. Või nõuad organisaatorilt välja. Teda teeb see veel vähem vaesemaks.”
„Võib-olla süüdistad asjata,” sekkus Seva. „Võib-olla ei tee ta seda raha pärast, vaid me tõepoolest meeldime talle?”
„Ahah, entusiast,” tõmbas näo viltu Oleg, neljas, kõige sõnaahtram bändiliige.
„Lühidalt, olgu peale. Mine ja käitu korralikult,” luges Armen viimased õpetussõnad.
„Ainult sa helista, mis ja kuidas sul selle naisega on. Kui aus olla, ei meeldi ta mulle.”
„Mispärast?” küsis Blutussov. „Sa ju ei tunnegi teda.”
„Tutvustad, kui juhus tekib. Tahaks näha, mis linnuke ta on.”
„Vaatame. Kui juhuslikult jääme suhtlema, siis muidugi tutvustan.”
„Ahah, ära ainult abielluma hakka.”
„Neil Sõzranis käib see kähku,” naeris Seva. „Külalisstaar ja muu taoline. Pärast kirjutavad mingis Express-Digestis sinu abieluvälistest lastest. Kujutan juba pealkirju ette: „Kuulus muusik Blutussov ei maksa alimente!”, „Muusik Blutussovi abieluväline tütar töötab Sõzrani tarbijate kooperatiivis!” ja nii edasi.”
„Mispärast kohe tütar?” Blutussov oli isegi nördinud.
„Kust mina tean? Mulle ilmutati nii.”
„Noh, kui ilmutati, siis ma läksin,” ütles Blutussov ja lahkus vasturepliike ootamata.
„Kas ta solvus või?” küsis Seva kõiketeadvalt Armenilt.„Ei, mis sa nüüd. Ta ei solvu kunagi. Tal on ükskõik.”
Vanja, Valja ja Venja olid Blutussovit koridoris oodates täiesti ära piinatud. Äkki ta jääb oma pillimeestega istuma ega tulegi nende juurde, jättes nad niimoodi ilma võimalusest rääkida sellest ööst lastele ja lastelastele, kui need äkki kunagi tulevad. Aga ei midagi, staar tuli nendega, veidi hämmeldunud, natuke eemaloleva ilmega, aga kuulas nende segaseid selgitusi nende loomulikult muistse ja selle muinsuse tõttu tähtsa linna ajaloo kohta. Segased olid need seetõttu, et kõik kolm vaidlesid kogu aeg omavahel, mis oli selles või teises hoones, kusjuures igaühel oli käes erinev trump. Valja ütles vaikselt ja väga visalt: „Ma olen lugenud”. Vanja rõhus kõikvõimsale Internetile, ta teadis, teadis ette, et ta peab kindlasti kunagi juhtima kedagi mööda tinglikku Sõzranit, ja valmistus selleks hetkeks viimased paar kuud, käies mitmesugustel saitidel ja jättes meelde informatsiooni, mida võiks millal tahes tarvis minna – ja näed, läkski. Venja valis kolmest kõige kummalisema positsiooni: otsustavaks argumendiks etnograafilistes vaidlustes oli tema vanaema, kellele „meeldis rääkida”. Nii hämmastav, kui see ka ei ole, jäi tema seisukoht enamasti peale. Tingliku Sõzrani noorte jaoks oli vanema põlvkonna autoriteet veel kõigutamatu, üldiselt näitabki see õiget teed ühiskonna arengus.
Kõik muutus korraga kohutaval kombel tavapäraseks – sellised hetked üllatasid Blutussovit alati meeldivalt. Ses mõttes, et ekskursioon mööda muistset linna osutus olevat täpselt selline, nagu peab tüüpiline ekskursioon žanrikaanonite järgi olema, demonstreerides põhilisi vaatamisväärsusi ja varustades linna külastajat nilbevõitu ajalooliste anekdootidega, millega loomulikult paistis silma Vanja. Kuhugi patustesse subkultuursetesse urgastesse Blutussovit ei viidud, poisid panid vastu isegi kiusatusele näidata enda proovikohta ja pajatada klassikaliselt: „Vaat siin me alustasime.”
Ekskursiooni puhast aega tuli kokku nelikümmend minutit, arvestamata kõndimist objektilt objektile. Öine aeg lisas sellele lihtsalt veidi rohkem ebareaalsust, kuid mitte piisavalt, et Blutussov oleks olnud ette valmistatud kohtumiseks tundmatuga, mis ootas teda pärast ekskursiooni. Nad peatusid ühes hilisõhtuni töötavas kohvikus, mis oli kummaliselt tühi, arvestades asjaolu, et selliseid hiliseid asutusi oli linnas kaks või kolm. Baaridaam leti taga ei reageerinud Blutussovile mitte kuidagi, mis ajas Vanja närvi. Ta tahtis minna asju selgitama, juba oligi minemas, loopides õhku ähmaseid vihjeid, et võiks ju pealinna kuulsust tasuta teenindada või vähemalt autogrammi küsida, kuid Blutussov katkestas kähku selle etenduse. Osalt sellepärast, et ei tahtnud ära tuntud saada, osalt lihtsalt väsimuse ja ka selle tõttu, et tal ei olnud kalduvust kuidagi oma tähtsust üles näidata.
Poisid tellisid endale õlut ja üritasid puhata täiskasvanulikult, alustades filosoofilisi vaidlusi maailmakõiksuse ja selle muusikaliste väljendusviiside üle. Blutussov jõi õlut ja miskipärast närvitses. Nastja helistas öösel, kui kell oli juba kolme peal.
„Ootad sa mind veel?” küsis ta kuidagi familiaarselt.
„Ikka,” ütles Blutussov, kes ei kujutanud kuidagi ette, kus tüdruk asub ja kuidas ta tema juurde jõuab.
„Ma olen juba siin. Kust ma su leian?”
„Aga kuidas sa kohale jõudsid?” tuli Blutussovil lõpuks pähe küsida.
„Oi, sellel on praegu küll kõige vähem tähtsust,” tõrkus Nastja. „Kus sa siis oled?”
„Ma olen kohvikus.” Blutussov märkis ära oma asukoha. „Aga ma ei ole üksi, siin on minuga veel kohalikud poisid, pillimehed.”
„Pillimehed – see on hea,” ütles Nastja. „Kui ma sinu juures elasin, suhtlesin paljude pillimeestega. Nad on kõik toredad inimesed ja kõik ühte suunda käänatud.”
„Aga mina?” küsis Blutussov juhmilt.
„Sina – eriti. Olgu, ma tulen sinu juurde, siis räägime kõigest üksikasjalikumalt.”
Ja lõpetas kõne, jättes Blutussovi siiralt hämmelduma oma liikumise kiiruse ja salapära üle.
Ta tuli üsna ruttu, Venja ja Valja ja Vanja ei olnud veel jõudnud end korralikult täis juua ega lõdvemaks lasta, veel ei oldud jõutud sinna, kuhu nad ilmtingimata oleksid jõudnud, kui neil oleks olnud rohkem aega – nad ei olnud ületanud piiri, mis lahutas tagasihoidlikke tingliku Sõzrani muusikuid sissesõitnud kuulsusest, ega olnud veel hakanud – ei jõudnud veel hakata – Blutussovit kritiseerima. See juhtus peaaegu alati: kõik need poisid hakkasid talle ilmtingimata ette heitma, et vaat varem, varem said nad täielikult aru, millest ta kirjutab ja laulab, et need laulud, need laulud juhtisid neid elus ning andsid jõudu võidelda ja tajuda seda maailma veidi teisiti, kui see on.
„Mille eest võidelda?” küsis Blutussov tingimata selles punktis, summutades sellega alati veidi monoloogi tulisust. Kritiseerijad läksid omadega sassi, püüdsid selgitada, mille eest nad võitlesid, mille eest üldse on vaja võidelda, ja reeglina jõudsid kokkuleppele milleski „parema elu” taolises. Edasi käias Blutussov sedasama tavalist plaati: kas üldse peab võitlema, kas poleks lihtsam niisama elada, elada oma elu, tegemata endale tüli keeruliste sotsiaalsete nähtustega. Kuid kritiseerijad olid juba naasnud vanadele rööbastele ja jätkasid tema loomingu võrdlevat analüüsi mõtisklustega selle üle, et praegu on tema laulud, vastupidi, täiesti arusaamatud, keegi ei oska täpselt öelda, millest nad räägivad, mistõttu pole enam mingisugust võimalust võidelda.
„See teie viimane album, no öelge palun, mis pealkiri see sihuke on? „Muusika stringidele”?”
„See