„Me ei hakka ju liikuma üksinduses. Erinevatest ruumipunktidest stardib ühel ja samal ajahetkel palju selliseid nirekesi. Nad leiavad üksteist, sulanduvad üheks võimsaks vooks, mis aja jooksul muutub jõeks ja siis ei suuda seda enam miski peatada. Proovige jõge peatada.”
„See on kõik väga romantiline,” ütles Blutussov. „Aga mis puutub siia jõgi? Ja üldse, ka jõge on võimalik peatada. Paisude ja tammidega.”
„Ja hüdroelektrijaamadega,” lisas õpetatud Venja.
„Hüdroelektrijaamad on needsamad tammid,” ütles Nastja. „Ja see ei ole jõe peatamine puhtal kujul. Ta jätkab igal juhul voolamist. Ta voolab ega peatu. Kui jätta tamm, nagu ta on, seda mitte tugevdada ega hooldada, siis varem või hiljem see puruneb. Nagu iga pais pühitakse teelt, nii ka iga elektrijaam purustatakse.”
„See on, kui mitte hooldada. Aga võib ju hooldada,” ütles Valja.
„Aga see on juba nagu elus,” pareeris Nastja. „Selles on samuti osa mõttest. Vesi voolab, aga inimesed võitlevad tema vooluga. Piiratud, kurjad inimesed. Ja isegi sel juhul annab ta neile energia ja elu. Et voogu peatada, on pidevalt vaja tegutseda. Aga talle – voole – ei ole voolamiseks mingeid lisaboonuseid ega stiimuleid vaja. See on tema loomulik olek. Loomuliku ja tehisliku võitluses ei ole tehislikul mingit lootust.”
„Hästi, oletame, et nii ongi,” ütles Blutussov. „Aga mida see tõestab?”
„See ei tõesta midagi. Midagi ei ole vaja tõestada. See on lihtsalt väike illustratsioon. Informatsioon mõttetööks. Liikumise ja elu teemadel.”
„Ah nii siis,” ütles aktiivne Vanja. „Illustratsioon on muidugi ilus. Aga mis siis sellest?”
„Edasi tuleb veidi mõelda ja esitada endale uuesti see küsimus, mida see mees,” Nastja noogutas Blutussovi suunas, „esitab endale juba üsna pikka aega. „Milleks see kõik?””
„Ja milleks?” küsis Blutussov.
„Juba küsimuse püstitus on vale. Nii lihtsalt ei saa küsida. See ei ole milleks. See lihtsalt on. On ja ongi. Miks jõed voolavad?”
„Oi, see on ju geograafiaõpikutes kirjas,” ütles Venja. „Seal oli midagi Kuuga seotud ja Maa külgetõmbejõuga.”
„See tähendab, teiste sõnadega, asjade loomuliku käiguga, on ju nii?”
„Pigem maailmakorraldusega,” täpsustas pedantne Blutussov.
„Loomuliku maailmakorraldusega. See on nii, sest see on nii. Sest teistmoodi pole kunagi olnud ja lähemas tulevikus ei saa ka olema.”
„Ja mis siis? Mis siis?” läks Vanja keema.
„Ei midagi. Lihtsalt tuleb end vabaks lasta. Lasta end voogu. Lubada endal ujuda. Muutlike kallaste vahel. Maastik võib muutuda, aga vool jääb. Ta muidugi vahepeal tugevneb, siis jälle aeglustub, aga ta on pidev.”
„Pea kinni.” Blutussov leidis kobamisi argumendi. „Oletame, et ongi nii, nagu sa räägid. Aga vaata, jõed voolavad merre, on ju nii?”
„Just. Juba parem.”
„See tähendab, sa tunnistad lõppeesmärgi olemasolu?”
„Saad aru, kui see on nii looduses ette nähtud, siis ma ei saa seda ei tunnistada ega eitada. Ma konstateerin.”
„Ja mis eesmärk see on?” tundis Blutussov huvi.
„Sa ju ise ütlesid. Meri,” selgitas Nastja.
„Mis mõttes?”
„Otseses. Meri.”
„Ja edasi?”
„Edasi on ookean.”
„Ja siis?”
„Ookean on kogum veest, mis voolas temasse erinevatest punktidest.”
„Sa oled nüüd üldse mingite mõistatuste abil rääkima hakanud,” läks Blutussov tujust ära. „Kas võiks kuidagi selgemini?”
„Ma proovin,” ohkas Nastja. „Aga ma kardan, et see on üsna pikk protsess. Ka sa oled valmis minuga veel kohtuma?”
„Kui nii on asja jaoks vaja,” nõustus Blutussov.
„Mitte nüüd nii väga asja jaoks. Seda on vaja sinu jaoks.”
„Arvad?”
„Sa ju tahad ookeani ujuda?”
„Pole kindel.”
„Asjata. Usu mind, need kes ujuvad kohale, ei kahetse seda hiljem kunagi.”
„Aga nad ju, tuleb välja, lahustuvad ja saavad millegi niivõrd üldise osaks, et nende enda „mina” kaob tingimusteta ja lõplikult.”
„Kas selles on siis midagi halba?”
„Mulle tundub, et oma identiteedi kaotamises on ühetähenduslikult midagi valesti.”
„Aga vaata,” Nastja tõmbas ootamatult käega üle Blutussovi reie. „Kas sa tajud, et mul ei ole oma „mina”? Et sinuga ei räägi praegu minu isiksus, vaid midagi suuremat, midagi nii kujuteldamatut, et kui tahes võimas inimaju – võtmesõna on siin „inim-” – ei ole võimeline seda mõistma?”
„Pole kindel,” Blutussov tundis kõiki ebamugavuse vorme korraga.
„Asjata. Ehkki ma saan aru, miks see nii on.”
„Miks siis?”
„Lihtsalt sellepärast, et sa pole veel ookeani välja ujunud.”
„See tähendab, sinu arvates pean ma seda tegema?”
Tingliku Sõzrani pillimehed olid vaikseks jäänud ja hingeldasid pingsalt pimeduses.
„Mulle tundub, et sa ei kaota sellega midagi. Ainult saad juurde. Kordan, mitte keegi pole kaevanud.”
„Aga kui ma ujun sellesse ookeani, kas mul on võimalik sealt oma väiksesse haisvasse jõekesse tagasi pöörduda?” üritas Blutussov õelutseda.
„Ei tea. Alati on võimalik proovida. Siiamaani pole keegi püüdnud.”
„Kas te olete kõik sellised eksperimenteerimiskireta?”
„Mitte just päris. Lihtsalt kellelgi ei ole sellist soovi tekkinud.”
„Olgu peale. Me arutame seda hiljem.”
„Kuidas soovid.”
Nastja tõusis kergelt toolilt ja kadus veel kergemalt vaiksesse öhe. Alles viisteist minutit hiljem mõistis Blutussov, et tüdrukut pole enam nendega ja arvatavasti täna enam ei tule ka. Igaks juhuks valis ta Nastja numbri, tundmaks huvi, kust ta nüüd tüdruku leiab, kui tal tekib tahtmine alustatud jutuajamist jätkata.
„Ära muretse,” vastas too. „See ei ole probleem. See ei ole enam kunagi probleem.”
„Mis see oli?” küsisid tingliku Sõzrani poisid kooris kümne minuti pärast, kui Blutussov suutis lõpuks telefoni lauale langetada ja kimbatusest väljuda.
„Raske öelda,” vastas ta. „Kui aus olla, siis ma ei saanud päris täpselt aru.”
„Meie seda enam,” kinnitas Vanja. „Aga kas te kohtute veel temaga?”
„Mis seal ikka,” ütles Blutussov huupi. „Ma arvan, et nüüd me võime vabalt sina peale minna.”
6.
Adam istus oma soklikorrusel ja võrdles. Ei, tegelikult oli tal olemas täiesti korralik korter prestiižikas linnaosas, klaas ja betoon, päikesepoolne, kiirlift, tähelepanelik uksehoidja ja liibuvates riietes toatüdruk. Kõik nii, nagu peab olema elus edasijõudnud inimestel, mitte nendel, kes olid kohe iseäranis edasi jõudnud, vaid lihtsalt heal järjel, eriti võrreldes teiste indiviididega, kes seda nii