„Mis teooria?” Cointreau oli kohutavalt jäle, aga Arkadi ei julgenud pokaali käest panna, et mitte lõhkuda ilma selletagi imepeenikest niiti, mis isegi ei sidunud neid kokku, vaid lihtsalt riputas neid marioneti kombel üles.
„Kohe räägin. Teooria seisneb selles, et iga mees tahab, kasvõi ainult kord elus, aga tahab filmi teha. Mingi kinnismõte arvatavasti. Ma ei tea, kas neil, see tähendab meil, on midagi maailmale öelda või mitte, pole tähtis. Iga inimene, kes peab ennast loominguliseks tegelaseks, tahab teha hüper-super-mega üle mõistuse filosoofilise filmi, et kõik-kõik vaataksid ja ütleksid „Wow!” On veel teine kategooria inimesi. Nad orienteeruvad hästi tehnikas. Nemad tahavad filmi teha sellepärast, et neile meeldib tegelda kaamerate, montaažipultide ja muu sellise jamaga. Ja lõpuks on veel sellised kõvad kutid. Need tahavad teha mingit eriti vinget märulit, nagu nende lapsepõlvefilmid, kus Schwarzenegger (parimal juhul Schwarzenegger) tuuseldas üksi bandiite ega halastanud kellelegi. Üksikkangelane vaenuliku maailma vastu. Vot nii, nüüd tunnista üles, mis kategooriasse sina kuulud?”
„Mitte päris,” puhkis Arkadi.
„Mitte päris mis?”
„Ma ei sobi päris sinu teooriasse”
„Juba on huvitav. Aga täpsemalt?”
„Kuidas sulle nüüd seletada.” Arkadi mõistis järsku, et potentsiaalsete näitlejate veenmine ei osutu nii lihtsaks ja valutuks, nagu ta seda ette oli kujutanud. „Film, mida ma teha kavatsen, ei ole päris tavaline.”
„Intellektuaalne?”
„Mitte päris. See on täiskasvanute film,” hingas Arkadi välja ja vaatas Altufjevit erilise pilguga.
„Pornokas või?”
„Kui lihtsustada, siis küll.”
„Aga mida seal keeruliseks ajada? Ei, sul pole õigus.”
„Mis mõttes?”
„Teooria mõttes. Isegi väga hästi sobid. See on veel üks kategooria. Need, kellel oli raske lapsepõlv. Rahuldamata pihkupeksjad”
„Miks kohe nii?” solvus Arkadi.
„Tahad öelda, et ei ole või?”
„Ei, mul on hoopis teistsugused ajendid.”
„Missugused teistsugused, luba küsida?”
„Armastus inimkonna vastu, kui tahad. Ma tahaksin inimestele näidata, kuivõrd ilusa filmi võib sellise sisuga teha.”
„Et see on midagi põhimõtteliselt uut? Uus sõna pornos?”
„Noh, mitte päris. Uut sõna selles žanris on küllaltki raske öelda. Lihtsalt ma tahan ühendada kõik, mis on parim, mis on aastatega selle žanri varasalve kogunenud, ja teha sellise filmi, mis kõigile tingimata meelde jääks ja nad ütleksid, et midagi paremat pole nad kunagi näinud.”
„See tähendab, et kogu inimkond peaks rõõmsalt pihku peksma.”
„Mitte kõik. Mulle piisab inimkonna venekeelsest osast. Aga üldjoontes väljendasid sa ideed õigesti. Ma tahan, et nii spetsialistid kui ka asjaarmastajad ütleksid pärast filmi vaatamist, et paremini teha on võimatu. Ma tahan luua šedöövrit.”
„Nii. Sain aru. Nüüd, kõige tähtsam küsimus. Kust sa võtad, et just mina olen see inimene, kelle toel sa oma šedöövri valmis saad?”
„Ma ei tea. Ma lihtsalt otsustasin kõigepealt sõpradega rääkida. Oleks ju vahva sellist filmi sõpradega teha. Et hiljem, vanaduspõlves üle vaadata ja meenutada.”
„Ma arvan, et vanaduspõlves ei ole porno vaatamine meile mingiks prioriteetseks tegevuseks. Füsioloogiat, tead sa, on raske võita.”
„Ega ma seda mõelnud!” oli Arkadi nördinud.
„Aga kas porno vaatamisel on siis mingit muud mõtet?”
„No näiteks mälestused, nostalgia. Põhjus kokku tulla.”
„Küll sa oled sentimentaalne, Arkaša,” muigas Altufjev. „Aga räägime asjast.”
„Kui sa mõtled honorari, siis ma hinnas tingima ei hakka.”
„Rõõm kuulda, aga ma ei räägi praegu päris sellest.”
„Millest siis?” Arkadi oli siiras arusaamatuses.
„Vaata, ma saan niimoodi aru, et kui sulle juba tuli selline idee, tähendab, sa oled palju pornot vaadanud, noh lapsepõlves, noorest peast? Praegusest ma ei räägi midagi, ei ole vaja mind niimoodi vaadata. Ei-ei, las see jääb sinu teada. Me oleme kõik süütud nagu lapsukesed.”
„Jah, küllaltki palju. Aga kõik on lapsepõlves vaadanud.”
„Arusaadav, et kõik. Ma ei räägi praegu sellest. Kui sa oled seda palju vaadanud, siis sa ei saanud ju tähelepanuta jätta meesnäitlejate teatud eripära.”
„Kuhu sa sihid?” Arkadi pani cointreau lauale ja imes end silmade-kõrvadega Altufjevi külge.
„Neil on, saad aru, kõigil pikk riist. Neid valitaksegi kõigi eelduste kohaselt just selle parameetri järgi. Näitlejameisterlikkus ja muu selline, võib-olla on see ka tähtis, ma ei tea, kuid see, et suurus loeb, on fakt. Ja sina tuled minu juurde, teed mulle ettepaneku mängida pornofilmis, mille sa kavatsed üles võtta, ja sul on minu mõõtmetest kama kaks? Et nagu sõpradega on kõik võimalik? Kuidagi imelik, kui aus olla.”
„Saad aru, see on üks filmi eripärasid. See ongi üks põhilistest ideedest, mis pööravad maailma pea peale.”
„Ole nende pööramistega ettevaatlikum. Sa äkki pöörad ümber ja sealt hakkab midagi pudenema? Peenraha, unustatud kommipaberid, murdunud sigaretid? Tead kui vana maailm on, igasugust rämpsu on taskutesse kogunenud. Mattud üle pea sisse, ei jõua piiksatadagi. Räägi, mis sa oled välja mõelnud?” andis Altufjev loa.
Ta istus aknalauale, avas akna ja puhus suitsu õue. Sealt tungis sisse külm, kuid magusalt lõhnav õhk.
„Saad aru, mida me tavaliselt seda tüüpi filmides näeme ja milleni see meid viib?” alustas Arkadi peaaegu päheõpitud kõnet. Viimasel ajal oli ta seda omaette nii palju harjutanud, et oleks võinud selle ette kanda arvatavasti ka öösel, kui ta oleks üles aetud kõige magusamast ja sügavamast unest, karvavõrdki intonatsioonist kõrvale kaldumata, ühtki sõna sünonüümidega asendamata. „Harilikult me näeme, ja ma pean silmas žanri parimaid näiteid, kuidas ebareaalse varustusega isased töötlevad ebareaalselt ilusaid naisi. Erisugustes kunstlikult välja mõeldud olukordades. Kunstlikult, kuid meisterlikult. Kusjuures, olukord on see viimane asi. Asi on ebareaalse varustusega isastes ja ebareaalselt ilusates emastes.”
„Aga see ongi ju asja olemus, kas pole? Näidata inimestele, kuidas tuleb paarituda, kasutades kulumaterjalina parimaid tõuloomi.”
„Ei!!!” karjus Arkadi ja viskus diivanilt üles. „Just nimelt, ei!!! Ei ja veel kord ei!!! Sest mis välja tuleb? Välja tuleb vaat mis. Kui tavaline normaalne inimene seda vaatab, saad aru, tavaline statistiline keskmine statistiliselt keskmiste mõõtmetega, mida ta siis kogeb?”
„Pakun, et erutust,” oletas loogiline Altufjev.
„Ei!!! Ta tunneb kibedust. Kibedust ja frustratsiooni. See tapab teda psühholoogiliselt. Võib viia sügavaimasse depressiooni. Ta adub, et kui tal ei ole selliseid mõõtmeid, siis tal ei ole, saad aru, ei ole kunagi lootust olla koos selliste kaunitaridega.”
„Kui ülespuhutult sa väljendud, „olla koos”,” imestas Altufjev.
„Pole tähtis. Minu film peab selle kõik ümber pöörama. Just nimelt sellepärast ma räägin, et tegelikult on see film armastusest inimeste vastu, armastusest inimkonna vastu, alles teises järjekorras – pornofilm.”
„Ja saigi kõik selgeks. Sa sobitud teooriasse ülihästi. Tervelt kahes punktis. Selline segatüüp. Mis muideks rõhutab