„See teie neiukene ilmutas end seal.”
„Tema nimi on Agnia,” ütles Adam ette, üritades kaasvestleja elu kergemaks teha.
„Olgu nii. Sihuke huvitav neiukene, ütlevad kõik meie omad. Tuli sihuke. Ja istub üksi. Ei kuula niivõrd muusikat, kui vaatab ümberringi, jõllitab meid. Tal on huvitav.”
„Ahah, ma saan tast aru. Mul oleks ka huvitav.”
„Just nimelt. Istub. Pärast ujus Sidor talle ligi. Ta paneb neid alati tähele. Uusi nägusid, nagu ikka. Eriti naiste nägusid, mõistate?”
„Saan aru.” Adam ise ei joonud midagi, vaid kuulas tähelepanelikult, sest info oli esiteks iseenesest huvitav ja teiseks sobis imetabaselt viimaste uudiste konteksti. Ta sai Agniast rohkem teada ja hakkas asju kokku viima. Pilt kukkus välja hämmastav, aga täiesti loogiline.
„Ja siis? No istub tüdruk seal. Ja Sidor, tähendab. Ja räägib temaga muusikast. Et ma saan väga hästi aru, noh, et sellisele haprale tüdrukule peab meeldima selline brutaalne muusika. See tähendab, justkui muusikast räägib. Aga tegelikult olid kutil seal kaugeleulatuvad õnged väljas. Saate isegi aru, ma arvan. Muusika muusikaks, aga Sidor sihib muud. Saate ise aru?”
„Saan,” ütles Adam.
„Lühidalt, mis edasi? Ta kuulas ja kuulas, kuidas Sidor üritab, aga pärast pani talle paugu. Et muusika on tegelikult möga, midagi head selles ei ole. Ei midagi radikaalset ega revolutsioonilist. Aga mina, näed, tulin lihtsalt siia inimesi vaatama.”
„Milliseid inimesi?”
„Vot Sidor küsis ka täpselt sedasama. Tüdruk ütleb, et teid ju. Keda meid, Sidor ei saanud aru. Tüdruk ütleb, teid, kõiki, kes siin on. Ta uuris meid nagu loomakesi loomaaias.”
„Saan aru. Solvas teid arvatavasti.”
„Mis nüüd mind,” ütles Max ja pühkis käeseljaga nina alt õllevahtu. „See seal ei puutu eriti minusse. Ma ei ole ideeline.”
„Mis mõttes?”
„No ses mõttes, et mulle lihtsalt meeldib muusika. Või hängida seal. Kuttidega kokku saada. Aga Sidor – tema on ideeline. Tal on selle kohta terve filosoofia. Et revolutsioon, radikaalsus. Muusika kui võitlusvahend kodanliku ilmakorra vastu.”
„Saan aru,” ütles Adam igaks juhuks.
„Aga tüdruk paneb talle lahtise tekstiga, et see kõik on möga.”
„Niimoodi otse ütleski või?”
„Ei, mitte päriselt selliste sõnadega. Väljendus kuidagi kirjanduslikumalt. Sõna „möga” ei ole päris tema stiil või nii.”„Sedaminagimõtlesin.Tamitteainulteivandunudkunagi, vaid püüdis isegi selliseid sõnu mitte kasutada. Nagu möga või kräpp… Nii et siis nii.”
„Täpselt. Ta oli ses mõttes täitsa põrunud. Aga meie omad austasid teda sellepärast. Ehkki ta oli teistsugune. Aga näha on, et inimesel on põhimõtted ja muu taoline. Sisemine telg.”
„Ahah,” miskipärast mõtles Adam küüniliselt, et Georgi ei hoidnud Agniat piisavalt hästi sellel teljel, kui too põgenema pääses. Kuid eelistas oma mõtet mitte kuuldavale tuua. Paljugi mis. Äkki peavad poisid seda mitte piisavalt põhimõttekindlaks.
Poisid istusid tihedas summas samas õllekas, natuke eemal. Delikaatselt jutuajamist mitte pealt kuulates, kuid vaadates Maxi ja Adami poole ilmselgelt kontrollivalt. Adam üritas võimalikult vähe nende poole vaadata. Oli selge, et poistele meeldis õlu ja ei meeldinud sport, aga sellegipoolest nägid nad oma nahktagides aukartustäratavad välja, nii et ei tekkinud erilist tahtmist nendega tegemist teha. Mitte üheski küsimuses. Ta oligi Maxi osaliselt seetõttu välja valinud, et too oli igerik ja teistest nagu subtiilsem. See, et neil oli ühiseid tuttavaid, kelle kaudu ta tegelikult Maxini välja jõudis, oli teisejärguline.
„Lühidalt, Sidor sai ta peale pahaseks,” jätkas Max juttu. „Mitte isegi pahaseks, vaid hakkas huvi tundma. Tahtis tüdrukule midagi tõestada. Või õpetust anda. Kas nii või naa. Või et noh, tõestan ja siis annan õppetunni. Ahah, räägib, saan aru, kõigil on erinev maitse ja meie muusika ei pea igaühele meeldima. Ehkki tegelikult, see on vale. See tähendab, Sidor ei saa niimoodi mõelda. Tema jaoks ei saa elus midagi paremat olla kui see muusika.”
„Kas see teie Sidor on pillimees?” tundis Adam ettevaatlikult huvi, püüdes endale kohalikku väärtussüsteemi lõpuni selgeks teha.
„Sugugi mitte, mis pillimees – ta on rekkamees. Lihtsalt mehel peab olema elus midagi tõelist. Midagi, mille nimel ta on paljukski valmis. Selline, et rebid südame rinnust, aga see tuksub edasi, kui seda on.”
„Ahah,” Adam mõtiskles üsna kaua selle metafoori üle, aga ikkagi ei mõistnud seda lõpuni.
„Ja Sidori jaoks on see muusika.”
„Spetsiifiline, nii palju kui ma aru saan.”
„Nojah, raske.”
„Ja mis edasi sai?”
„Mis ikka sai. Sidor üritas teda asjaga kurssi viia. Kutsus igale poole. Kontsertidele, pidudele. Ta oli nõus. Tuli kohale ja istus ikka nurgas. Vaikselt istus, vaatas kõiki. Kuulas. Jättis meelde, nagu mulle tundus.”
„Kas te ise jälgisite teda?”
„Mõnikord ise, mõnikord jälle poisid rääkisid.”
„Kas tohib midagi küsida?”
„Küsige, selleks te ju mind kutsusite. Vot, pakkuge õlut.” Maxi vaenulikkus kasvas jutuajamise iga minutiga ja Adam ei saanud enam aru, millest see tingitud on – kas see oli tema tavaline reaktsioon alkoholile või olid „poisid” vihaseks saanud ega lubanud liialt lobiseda tont teab kellega või siis kutsus Adam ise oma küsimustega esile selle sünguse ja lasi kaotsi minna heatahtlikkusel, mis tundus Maxis olevat siis, kui nad alles jutuajamist kokku leppisid.
„Aga mispärast te teda jälgisite?” Adam ei saanud kõigest hoolimata poolele teele jääda. Tuli esitada küsimusi, mis ronisid tal iseenesest suust välja. Ta ei suutnud neid peatada, isegi kui see ähvardas teda peksasaamisega. Võibolla ähvardaski, otsustades selle järgi, et „poisid” heitsid tema poole aina tihemini selgelt pahatahtlikke pilke. Kuid Adamit see mitte et ei häirinud, vaid lihtsalt ei suutnud peatada. Seda mitte sõbratruudusest, mitte valesti mõistetud sõprusest, vaid sellepärast, et Adam oli harjunud oma tööd hästi tegema. Totakas, sissesööbinud harjumus, mis üsna tihti viis tema elus mitte just kõige lõbusamate tagajärgedeni. Ta ei tundnud selle üle kunagi uhkust, vastupidi, ta püüdis seda igati välja tõrjuda, kuid see tuli tagasi ja esitas omad õigused. Ta oleks rõõmuga selle kõrvale heitnud, visanud nagu lapse koos pesuveega välja, aga paraku, paraku… Seetõttu tuli kannatada ja loota, et ei saa peksa. Mitte seekord, mitte täna, mitte nende inimeste käest, mitte väga valusalt. Lootused ei täitunud alati, elu läks edasi, Adam esitas küsimusi.
„Imelik küsimus,” ütles Max ja sülitas põrandale. „Ta meeldis mulle, kui te pole veel aru saanud. Ta meeldis peaaegu kõigile meie omadele, isegi kui nad sellest ise aru ei saanud. Just sellepärast, et istus nurgas ja ei võtnud midagi puhta kullana. Sidor ütleb talle, teeb selgeks, et vot see on väga vinge punt ja laul on üleüldse super. Aga tema kuulab ja kuulab ja pärast ütleb: „Aga seal on ainult kolm akordi.” Mõtled järele, lööd mõttes kokku – ja ongi tõsi. Saate aru, ta lõhkus mulle.”
„Milliseid mulle?” ei saanud Adam aru.
„Seebimulle. Ilusaid. Sihukesi mitmevärvilisi. Võttis ja tegi katki. Tegelikult nii vist peabki. Mullidega on muidugi ilusam, aga ilma nendeta on õigem.”
„Ah niimoodi siis.” Adam ei suutnud alati tõlgendada neid metafoorseid kujundeid, mida Max üha sügavamale õllesse süvenedes üha enam kuritarvitas. Kuid ta eelistas seda mitte välja öelda ja mitte paluda kaasvestlejal tõlkida kõike normaalsesse inimkeelde, mida ta vähem stressirohkes olukorras kindlasti oleks teinud. Pole midagi, hiljem