Ta ajas habet ning kulutas duši all veedetud aja mõtlemisele selle üle, mida selga panna ja kuidas käituda. Tõde oli niisugune, et ta oli lähenemas tollele mehele sama hästi kui põlvili. Lähenemas viimase päästerõnga laenajale. Oma viimasele lootusele ja viimasele võimalusele. Sellisele inimesele, kes hoiab oma peos kogu tema tulevikku. Nii et kuidas ta pidi siis säärasele tegelasele lähenema? Igatahes mitte põlvili. Nõnda seda ärimängu ei mängita. Kui sa näed välja nii, nagu läheks sul tõepoolest laenu vaja, siis sa ei saa seda. Sa saad laenu ainult juhul, kui sa näed välja nii, et tegelikult sa ei vaja seda. Et tegemist on sinu jaoks väga vähetähtsa küsimusega. Et tegemist on siia- või sinnapoole langeda võiva otsusega selle suhtes, kas sa üldse lubad tollel mehel koos sinuga paati istuda ja saada pisikest viilukest kohe järgmise nurga taga ootavatest suurtest ja erutavatest kasumitest. Et sinu suurim mure on otsustada, kes see siiski on, kelle laenupakkumise sa üldse kavatsed kaalumisele võtta.
Muidugi valge särk ja tagasihoidlik lips. Aga milline ülikond? Itaallased on võib-olla liiga kriiskavad. Armani küll mitte. Ta peab tõsise inimese moodi välja nägema. Kindla peale küllalt rikas, et osta tosin Armanit, aga kuidagiviisi liiga tõsine, et sellise võimaluse peale üldse mõelda. Liiga tõsine ja liiga hõivatud kaalukate asjade ajamisega, et kulutada aega Madison Avenuel ostlemisele. Ta otsustas, et pärand on see tunnusjoon, mida tuleb esile tõsta. Kolme põlvkonna katkematu äriedu pärand, mis kajastub vahest ka dünastiatele omases lähenemises rõivastumisele. Umbes sedamoodi, et vanaisa viis isa rätsepa juurde ja tutvustas teda, ning seejärel tegi isa seda omakorda temaga. Siis mõtles ta oma vendade Brookside ülikonnale. Vana, kuid kena, vaikne ruudustik, lõhikuga kuub, juunikuu jaoks pisut soe. Kas vennad Brooksid oleks nutikas topeltbluff? Ligikaudu seesama, mis öelda: „Ma olen nii rikas ja edukas, et see, mida ma seljas kannan, ei ole tegelikult minu jaoks tähtis.” Või näeks ta siis välja nagu hädapätakas?
Ta võttis ülikonna puu pealt maha ja hoidis keha vastas. Küll klassika, aga ajast ja arust. Ta nägigi välja nagu hädapätakas. Ta pani ülikonna tagasi. Tegi katset halli Savile Row’ga Londonist. Laitmatu. See andis talle jõuka härrasmehe välimuse. Elutarga, maitseka ja lõpmatult usaldusväärse härrasmehe välimuse. Ta valis lipsu, millel oli kõigest vihje mingisugusele mustrile, ja soliidsed mustad kingad. Pani selle kõik selga-jalga ning keerutas ennast peegli ees vasakule ja paremale. Midagi paremat ei saaks enam olla. Niiviisi välja nähes tohiks ta ju peaaegu et ka ise ennast usaldada. Ta jõi kohvi ära, tupsutas huuli ja lipsas garaaži. Lõi Benzile hääled sisse ja oli kella kolmveerand seitsmeks liiklusummikuteta Merrit Parkwayl.
Reacher viibis Atlantas viiskümmend minutit maapinnal, tõusis siis uuesti õhku ning sööstis ühtaegu nii ida kui ka põhja suunas liikudes New Yorgi poole. Päike oli tõusnud Atlandi ookeani kohale ja paistis parempoolsetest akendest sisse suurtest kõrgustest nähtava koiduvalguse jääkülma heledusega. Ta jõi kohvi. Stjuardess pakkus talle küll vett, aga ta võttis selle asemel kohvi. Kohv oli paks ja kange ning ta jõi seda mustalt. Ta kasutas kohvi oma aju kütusena. Püüdis välja nuputada, kes kurat see proua Jacob võiks küll olla. Ja miks maksis proua Jacob Costellole selle eest, et too teda otsides kogu riigi läbi kammiks.
Nad ootasid LaGuardia kohal maandumisluba. Reacher armastas seda. Madalad aeglased tiirud hommikuselt eredas päikesepaistes üle Manhattani. Nagu miljon ilma heliribata filmi. Lennuk õõtsus ja kaldus küljelt küljele. Nende alt libisesid läbi päikesekiirtes kullakarvalised kõrghooned. Kaksiktorn. Empire State Building. Tema lemmik Chrysler. Citicorp. Siis pöördusid nad kaares tagasi, laskusid Queensi põhjakalda suunas ja maandusid. Nad pöördusid, et terminali juurde ruleerida, ja tillukestest akendest vilksasid mööda teisele poole jõge jääva Midtowni majad. Kohtumine oli lepitud kokku kella üheksaks. Ta jälestas seda. Mitte kellaaja pärast. Üheksaks oli Manhattani ärikogukonna liikmete enamiku jaoks pool ennelõunast aega juba seljataga. Kellaeg teda ei häirinud. Küsimus oli selles, et tal üldse oli mingisugune kokkulepitud kohtumine. Sellest oli tõepoolest väga palju aega möödunud, kui Chester Stone viimati kellegagi kohtumise suhtes kokku leppis. Tegelikult ta ei suutnudki meenutada, et oleks üleüldse mõnele kokkulepitud kohtumisele läinud. Võib-olla vanaisa käis päris esimestel päevadel. Sellest ajast saadik oli alati kõik toimunud vastupidi. Kõigil kolmel Chester Stone’il, olgu siis esimesel, teisel või kolmandal, oli sekretär, kes püüdis nendega kohtuda soovijaid viisakalt tihedasse töögraafikusse sobitada. Inimesed olid palju päevi vaba akna tekkimist oodanud ja seejärel oodanud tundide viisi eesruumis. Aga nüüd oli see teisiti. Ja see näris ta hinge.
Ta oli ärevil ja seetõttu varakult kohal. Ta oli valikuvõimalusi läbi vaadates veetnud nelikümmend minutit oma kabinetis. Tal ei olnudki neid. Vaata, kuidas vaatad, aga teda lahutasid edust üks koma üks miljonit dollarit ja kuus nädalat. Ja ka see nööris tal kõri. Sest tegemist ei olnud suurejoonelise kokkuvarisemise ja läbipõlemisega. Totaalse katastroofiga. See oli pigem kaalutud ja realistlik reageering turule, mis oli peaaegu kogu aeg olemas, kuid mitte päris kogu aeg. See oli nagu kangelaslik golfilöök tiilt, mis maandub griinist tolli kaugusel. Väga-väga lähedal, kuid mitte piisavalt lähedal.
Kell üheksa hommikul kujutab Maailma Kaubanduskeskus endast New Yorgi osariigi suuruselt kuuendat linna. Suuremat kui Albany. Tema pindala on kõigest kuusteist aakrit, kuid elanike arv päevasel ajal 130 000. Väljakul seisvale Chester Stone’ile tundus, nagu tiirutaks suurem osa nendest tema ümber. Tema vanaisa oleks siin seisnud Hudsoni jões. Chester ise oli oma kabineti aknast jälginud, kuidas jäätmetega täidetav ala tasapisi vette nihkus ja kuivast jõesängist kerkisid hiigeltornid. Ta vaatas kella ja läks sisse. Liftiga kaheksakümne kaheksandale korrusele sõitnud, astus ta vaiksesse inimtühja koridori. Lagi oli madal ja ruum kitsas. Kontoritesse viivad uksed olid lukustatud. Uste keskel olid väikesed ruudukujulised sarrustatud klaasiga vaateaknad. Ta leidis õige ukse, vaatas korraks läbi klaasi sisse ja vajutas kellanupule. Lukk klõpsatas lahti ja ta sisenes vastuvõtualale. See nägi välja nagu harilik kontoriruum. Üllatavalt tavaline. Rikkust välja näidata püüdev messingmanustega tammepuust lett ja selle taga istuv meessoost vastuvõtusekretär. Ta seisatas korraks, ajas selja sirgu ja sammus siis mehe ette.
„Chester Stone,” ütles ta kindlameelselt. „Mul on kell üheksa kohtumine härra Hobiega.”
Meessoost vastuvõtusekretär oli esimene üllatus. Ta oli eeldanud naist. Teine üllatus oli see, et ta otsekohe sisse juhatati. Tal ei lastud oodata. Ta oli eeldanud, et istub mingi aja seal vastuvõtutoa ebamugaval toolil. Nii oleks tema seda teinud. Kui mõni meeleheitel inimene oleks tulnud viimases hädas tema juurde laenu paluma, oleks ta lasknud tollel kakskümmend minutit higi valada. Kas pole see siis elementaarne psühholoogiline käik?
Kabinet oli väga avar. Vaheseinad olid maha võetud. Siin valitses hämarus. Üks sein koosnes küll üleni akendest, kuid need olid kaetud kardinatega, mille vahele olid jäetud üksnes kitsad pilud. Toas oli suur kirjutuslaud. Kolm laua vastas paiknevat sohvat moodustasid koos sellega veatu ruudu. Kõikide sohvade mõlemas otsas olid lauakesed lampide jaoks. Keset vaipa seisis hiiglaslik neljakandiline messingist ja klaasist nelinurkne kohvilaud. Kogu see värk nägi välja nagu elutuba esindav väljapanek kaupluseaknal.
Kirjutuslaua taga istus üks mees. Stone alustas pikka jalgsimatka tema suunas. Ta põikas sohvade vahelt läbi ja möödus küljetsi kohvilauast. Lähenes kirjutuslauale. Sirutas parema käe välja.
„Kas härra Hobie?” ütles ta. „Mina olen Chester Stone.”
Mees laua taga oli põletada saanud. Tema näo üks pool koosnes üleni armkoest. See oli ketendav nagu roomaja nahk. Stone pööras õudusega pilgu ära, kuid nägi seda ikka veel silmanurgast. Koetiselt oli nahk nagu üleküpsetatud kanakints, kuid