Tal ei olnud kusagil ainsatki elus sugulast, kes oleks võinud talle testamendiga varanduse pärandada. Ta ei võlgnenud kellelegi raha. Ta ei olnud iial midagi varastanud ega kedagi tüssanud. Ei olnud eales ühtki last sigitanud. Ta oli kirjas nii vähestel paberitel, kui see ühe inimolendi jaoks üldse võimalik oli. Ja ta ei olnud iial tundnud kedagi Jacobi-nimelist. Ta oli selles kindel. Nii et Costello võis ju tahta, mida iganes, aga tema ei olnud sellest huvitatud. Ja kindla peale ei olnud ta huvitatud piisavalt palju selleks, et katte alt välja tulla ja ennast millessegi segada.
Sest nähtamatu olla oli muutunud tema jaoks harjumuseks. Oma aju eesmise poolega ta teadis, et see on mingisugune kompleks ja võõrandunud reageering tema olukorrale. Kaks aastat tagasi olid kõik asjad pahempidi pöördunud. Suurest kalast väikeses tiigis oli saanud eikeegi. Ülimalt struktureeritud kogukonna olulisest ja hinnatud liikmest oli saanud kõigest üks 270 miljonist anonüümsest eraisikust. Vajalikust ja taganõutud inimesest oli saanud ülearune inimene. Viibimisest viimse kui ühe päeva viimsel kui ühel minutil seal, kus keegi oli käskinud sul olla, oli saanud kaardi ja ajakavata silmitsi seismine kolmel miljonil ruutmiilil ja võibolla veel neljakümne aasta vältel. Aju eesmine pool teatas talle, et selline reageering on mõistetav, kuid kaitseiseloomuga, ja kuulub mehele, kes armastab üksi olla, aga on mures üksinduse pärast. See teatas talle, et säärane reageering on äärmuslik ja ta peaks selle käsile võtma.
Aga aju see esisagarate taha peitunud osa, mis vastutas ellujäämise eest, teatas hoopiski, et see meeldib talle. Talle meeldis anonüümsus. Talle meeldis salatseda. See tekitas sooja, mõnusa ja lohutava tunde. Ta kaitses seda tunnet. Ta oli pealispinnal sõbralik ja seltsiv, kuid ei rääkinud endast eales kuigi palju. Talle meeldis maksta sularahas ja liikuda mööda maismaad. Ta ei sattunud iial ühtegi reisijate nimestikku ega jätnud endast jälge krediitkaardiga. Ta ei öelnud kellelgi oma nime. Key Westis kirjutas ta ennast ühte odavasse motelli sisse kui Harry S. Truman. Registreerimisraamatut lapates avastas ta, et ei ole sugugi ainuke. Siin oli peatunud suurem osa neljakümnest ühest presidendist ning sealhulgas isegi John Tyler ja Franklin Pierce, kellest keegi kuulnud ei ole. Ta oli teada saanud, et Keysis ei tähenda need nimed suurt midagi. Inimesed lihtsalt lehvitavad, naeratavad, ja ütlevad tere. Nad kõik eeldavad, et kõikidel on midagi, mida tasub saladuses hoida. Ta tundis ennast siin mõnusalt. Liiga mõnusalt, et tõtata lahkuma.
Ta jalutas veel tunnikese selles lärmakas soojuses ning põikas siis Duvalilt ühe varjatud õuerestorani poole, kus teda tunti nägupidi, kus oli tema lemmikmarki vett ja kus talle anti biifsteek, mis ulatus mõlemalt poolt korraga üle taldrikuserva.
Biifsteek saabus koos muna, praekartulite ja mingisuguste soojamaa köögiviljade keeruka segu ning kuuma šokolaadikastme ja pähklitega serveeritud jäätisega. Ta jõi veel ühe kvardi vett ja saatis sellele järele kaks tassitäit kanget musta kohvi. Tooli lauast eemale lükanud, jäi ta rahulolevalt istuma.
„Kas nüüd on kõik hästi?” Ettekandja naeratas.
Reacher muheles vastu ja noogutas.
„Jah, läks päris õigesse paika,” ütles ta.
„Ja seda on teist ka näha.”
„Ja on minu sees tunda.”
See vastas tõele. Tema järgmine sünnipäev pidi olema kolmekümne üheksas, aga ta tundis ennast paremini kui eales varem. Ta oli küll alati olnud triksis-traksis ja tugev, kuid viimased kolm kuud olid tõstnud ta uutele kõrgustele. Sõjaväest lahkudes oli ta kuus jalga ja viis tolli pikk ning kaalus 220 naela. Üks kuu pärast tolle ujumisbasseinide kambaga liitumist kõrvetasid töö ja lõõsk ta 210 naela peale. Siis aga tegi ta selle järgmise kahe kuu jooksul rohkem kui tasa, jõudes ligikaudu 250 naelani, mis koosnesid kõik purupuhtast kõvast lihasest. Tema töökoormus oli imetlusväärne. Tema enda arvestuste kohaselt teisaldas ta päevas laias laastus neli tonni mulda, kive ja liiva. Ta oli loonud omaette võttestiku selleks, et kaevata, kühveldada, ennast keerata ja visata labidaga mulda nii, et keha kõik osad kogu päeva jooksul tööd saaksid. Tulemus oli vaatamist väärt. Päike oli ta tumepruuniks põletanud ning ta oli oma elu parimas vormis. Nagu Kreeka pähkleid täis topitud kondoom, ütles üks tüdruk. Ta oli välja arvutanud, et lihtsalt sellelsamal tasemel püsimiseks peab ta saama päevas toiduga kümme tuhat kilokalorit ning jooma kaks gallonit vett.
„Nii et täna õhtul te töötate?” küsis ettekandja.
Reacher naeris. Ta teenis raha korrapärase treeninguga, mille eest suurem osa inimesi oleks maksnud ükskõik millises kiiskavas suurlinna-jõusaalis terve varanduse. Ja nüüd suundus ta oma õhtusesse ametisse, mis oli veel üks asi, mille eest talle maksti ja mida suurem osa meestest oleks rõõmuga teinud tasuta. Ta oli väljaviskaja selles striptiisibaaris, mida Costello oli maininud. Duvalil. Ta istus seal öö läbi, särk seljas, nägi karm välja, jõi tasuta jooke ja kandis hoolt selle eest, et alasti naistele liiga ei tehtaks. Seejärel andis keegi talle selle eest viiskümmend dollarit.
„Töö on tüütu,” ütles ta. „Aga keegi peab seda vist ju tegema.”
Näitsik naeris koos temaga ning ta maksis arve ja läks tänavale tagasi.
Tuhat viissada miili põhja pool, New Yorgis, sõitis peadirektor Wall Streetist veidi lõunasse jäävas hoones liftiga kaks korrust allapoole rahandusdirektori kabinetikompleksi. Mehed läksid sisekabinetti ja võtsid kirjutuslaua taga kõrvuti istet. Kulukas kabinet ja hinnaline kirjutuslaud kuulusid nende asjade hulka, mis valitakse välja ja makstakse kinni headel aegadel, ning kükitavad siis halbadel aegadel morni etteheitena oma kohal. Kabinet asus ühel kõrghoone ülakorrustest ning seal olid igal sammul tume palisander, koorvalged linased kardinad, messingist ehismanused, tohutu kirjutuslaualahmakas, Itaalia laualamp ja suur arvuti, mis läks maksma rohkem, kui oleks pidanud minema. Arvuti kuvar helendas ja ootas salasõna. Peadirektor toksiski selle ja vajutas sisestusklahvile ning ekraanile ilmus finantsandmik. See oli ainus andmik, mis rääkis äriühingu kohta tõtt.
„Kas me veame välja?” küsis peadirektor.
See oli olnud K-päev. K tähendas koondamist. Nende Long Islandi tootmisüksuse personalijuhil olid olnud käed alates kella kaheksast hommikul tööd täis. Sekretär oli kiiruga sättinud tema kabineti ette koridori pika rea toole ja neid toole täitis pikk rida inimesi. Inimesed ootasid suurema osa päevast, nihkudes iga viie minuti järel ühe koha võrra edasi ja pääsedes siis rea lõpust personalijuhi kabinetti viie minuti pikkuseks vestluseks, mis jättis nad ilma elatusvahenditest – aitäh ja head aega.
„Kas me veame välja?” küsis peadirektor uuesti.
Rahandusdirektor kandis parajasti numbreid ekraanilt paberile. Ta lahutas ühe numbri teisest ja vaatas kalendri poole. Ta kehitas õlgu.
„Teoreetiliselt jah,” ütles ta. „Päriselt ei vea.”
„Ei vea?” kordas peadirektor.
„Küsimus on ajateguris,” ütles rahandusdirektor. „Tehases me tegime kahtlemata õiget asja. Kaheksakümmend protsenti rahvast on läinud ja see säästab meile üheksakümmend protsenti palgarahast, sest me jätsime alles ainult kõige odavamad. Aga me maksime neile kõikidele palga välja kuni järgmise kuu lõpuni. Nii et rahakäibe seis ei parane meil enne, kui alles kuue nädala pärast. Tegelikult see muutub koguni palju halvemaks, sest kõik need lurud vahetavad seal