Oma tütrele Ruthile.
Kunagi oli ta maailma kõige toredam laps, nüüd aga naine, kelle sõpruse üle ma uhkust tunnen.
PROLOOG
Konksu-Hobie võlgnes kogu oma elu ühele ligi kolmekümne aasta vanusele saladusele. Võlgnes sellele kogu oma vabaduse, ühiskondliku staatuse, raha ja kõik muu. Ja nagu iga teinegi niisuguses iseäralikus olukorras viibiv ettevaatlik mees, oli ta valmis tegema saladuse kaitsmiseks kõike, mida vaja. Sest tal oli nii mõndagi kaotada. Oli kaotada kogu oma elu.
See kaitse, mille peale ta oli peaaegu kolmkümmend aastat lootnud, toetus kõigest kahele asjale. Sellelesamale kahele asjale, mida ükskõik milline inimene kasutab enda kaitsmiseks ükskõik millise hädaohu eest. Samasugusel viisil kaitseb riik ennast vaenlase raketi, korteris elav inimene murdvarga ja poksija teda nokaudiga ähvardava löögi eest. Avastamine ja reageerimine. Esimene etapp ja teine etapp. Kõigepealt sa märkad ohtu ja seejärel reageerid sellele.
Esimest etappi esindas varajase hoiatamise süsteem. See oli aastate jooksul muutunud, sest muutunud olid ka muud asjaolud. Nüüd oli süsteem hästi läbi harjutatud ja lihtsustatud. See koosnes kahest kihist, mis olid nagu kontsentriliselt paiknevad tõmbetraadisõõrid. Esimene traat paiknes kodust üheteistkümne tuhande miili kaugusel. See kujutas endast väga varajast hoiatust. Äratuskella helinat. See pidi talle teatama, et nad on liginemas. Teine tõmbetraat oli küll viie tuhande miili võrra lähemal, kuid jäi sellegipoolest veel kuue tuhande miili kaugusele. Teade sellest teisest paigast pidi talle ütlema, et nad on juba väga ligidale jõudmas. See oleks teatanud, et esimene etapp on juba läbi ja otsekohe algab teine.
Teine etapp tähendas reageerimist. Reageeringu olemus oli talle vägagi selge. Ta oli kulutanud peaaegu kolmkümmend aastat selle üle mõtlemisele, kuid jõudis alati järeldusele, et tõhusaid lahendusi on ainult üks. Tema reageering on põgeneda. Kaduda. Ta oli realistliku ellusuhtumisega mees. Ta oli kogu elu jooksul tundnud uhkust oma julguse ja nutikuse, sitkuse ja tugevuse üle. Ta oli alati kõhklusteta teinud seda, mida oli vaja teha. Aga ta teadis, et nende kaugete tõmbetraatide hoiatavaid helisid kuuldes peab ta kaduma. Sest seda, mis talle siis kaela langeb, ei elaks üle ükski inimene. Mitte ükski inimene. Isegi mitte niivõrd halastamatu inimene kui tema.
Oht oli aastate jooksul mereloodetena tõusnud ja mõõnanud. Ta oli veetnud pikki ajavahemikke kindla tundega, et see tulvab otsekohe temast üle. Ja siis elanud pikki ajavahemikke tundega, et see ei jõua iial temani. Mõnikord laskis aja tuimestav toime tal turvatunnet nautida, sest kolmkümmend aastat on ju igavik. Teistel puhkudel aga näisid aastad olevat kui üksainus silmapilk. Vahel ootas ta tunde esimest märguannet. Kavandades, higi valades, kuid alati teades, et ta võib iga hetk olla sunnitud põgenema.
Ta oli selle peas miljon korda läbi mänginud. Tema ootuste kohaselt pidi esimene teade saabuma vahest nii umbes kuu aega enne teist. Seda kuud kasutab ta ettevalmistuste tegemiseks. Ta lõpetab pooleliolevad ettevõtmised, sulgeb kõik asjad, kasseerib rahad sisse, kannab varad üle ja õiendab arved. Ja siis, teise teate järel, asub ta teele. Viivitamatult. Kõhklusteta. Lihtsalt käi kus kurat ja jäägi sinna.
Juhtus aga nii, et mõlemad teated tulid ühel ja samal päeval. Teine tuli enne esimest. Lähemat tõmbetraati riivati tund aega enne kaugemat. Aga Konksu-Hobie ei põgenenud. Ta hülgas kolmkümmend aastat kestnud hoolika kavandamistöö ja jäi paigale, et lahing vastu võtta.
ÜKS
Jack Reacher nägi, kuidas mees uksest sisse astus. Ust kui sellist tegelikult ei olnudki. Mees lihtsalt astus läbi esiseina selle osa, mida ei olnud. Baar avanes otse kõnniteele. Väljas olid vaid nime poolest varju andvate vanade kuivanud vääntaimede all lauad ja toolid. See oli ühtaegu nii sisemine kui ka välimine ruum, mis kulges läbi seina, mida ei olnud olemas. Reacher oletas, et kusagil peab olema mingisugune raudvõre, mida on võimalik lukuga selle avause ette kinnitada selleks ajaks, kui baar on suletud. Kui seda üldse suletaksegi. Reacher polnud küll kindlasti baari suletuna näinud, ja tema tegutses ometi ju üsnagi äärmuslikel kellaaegadel.
Mees peatus pimedamas ruumis avausest jardi kaugusel ning jäi silmi pilgutades vähekeseks ootama, et lasta nägemisel pärast Key Westi päikesepaiste tulist valevust siinse hämarusega harjuda. Oli juunikuu Ühendriikide kõige lõunapoolsemas osas ja kell täpipealt neli pärastlõunal. See koht asus märksa kaugemal lõunas, kui enamik Bahama saari. Siin oli põletavvalge päike ja kärepalav õhk. Reacher istus baari tagumises osas oma laua taga, rüüpas plastpudelist vett ja ootas.
Mees vaatas ringi. Baar kujutas endast vanadest kuivadest tumedaks tõmbunud laudadest ehitatud ruumi. Lauad nägid välja nii, nagu oleksid need pärit mõnelt kunagiselt lammutatud purjelaevalt. Nende külge oli naeltega kinnitatud juhuslikku merega seotud kraami. Siin oli vanu messingesemeid ja rohelisi klaaskerasid, vanade võrkude juppe. Reacher oletas, et need on kalastamistarbed, kuigi polnud elus ainsatki kala püüdnud ega laevaga sõitnud. Kõike seda aga varjutasid kümme tuhat ärikaarti, mis olid rõhknaeltega kinnitatud viimasele kui ühele vabale ruuttollile, sealhulgas ka lakke. Mõned olid uued, mõned aga vanad ja kaardus, esindades juba aastakümnete eest tegevuse lõpetanud äriettevõtteid.
Mees astus selle hämariku keskel edasi ja võttis suuna baariletile. Ta oli vana, võib-olla kuuekümnene, keskmist kasvu ja tüse. Arst oleks nimetanud teda ülekaaluliseks, kuid Reacher nägi temas kõigest heas vormis meest, kes on kõndinud juba veidi maad teisel pool mäeharja. Sellist meest, kes alistus nõtkelt aja kulgemisele, ilma et oleks selle pärast hirmsasti endast välja läinud. Ta oli riides nagu mõnes põhjapoolses suurlinnas elav sell, kes on pidanud lühikese etteteatamisaja peale kuhugi kuuma kohta reisima. Ülevalt laiad ja alt kitsad helehallid püksid, õhukesest riidest kortsus beež pintsak, avatud kaelusega valge särk, mille vahelt paistmas sinakasvalge nahk, ning tumedad sokid ja linnakingad. New York või Chicago, oletas Reacher, võib-olla ka Boston, saadab suurema osa suvest mööda kliimaseadmega varustatud hoonetes või autodes, püksid ja pintsak on tal olnud kuhugi kapi tahaotsa topitud sellest ajast saadik, kui ta need kakskümmend aastat tagasi ostis, aga puhuti on ta neid sealt ka välja võtnud ja vastavalt vajadusele kasutanud.
Mees jõudis baariletini, pistis käe pintsakupõue ja tõi lagedale rahatasku. See oli elegantsest mustast nahast, vana ja pungil täis. Oli sedasorti rahatasku, mis vormib ennast sinna topitavate asjade järgi. Reaher nägi, kuidas mees tasku harjunud klõpsatusega lahti tegi, seda baarimehele näitas ja vaikselt mingisuguse küsimuse esitas. Baarimees pööras pilgu ära, otsekui oleks teda solvatud. Mees pani rahatasku ära ja silus oma hallid juuksekahlud pealage katva higi sisse. Ta pomises veel midagi ning baarimees võttis jääkapist ühe õlle. Vanamees hoidis külma pudelit viivuks näo vastas ja jõi siis pika sõõmu. Ta röhatas suud diskreetselt peoga varjates ja naeratas nii, nagu oleks mingisugune pisike pettumus sellega leevendust saanud.
Reacher vastas tema sõõmule vägeva veelonksuga. Kõige paremas vormis mees, keda ta oli oma elus näinud, oli üks Belgia sõdur, kes vandus, et vormis olemise võti seisneb selles, et sa võid teha mida iganes seni, kuni jood iga päev viis liitrit mineraalvett. Nagu Reacher aru sai, on viis liitrit üks gallon, ja kuna too belglane oli temast poole väiksem pisike piitsavars, siis pidi tema norm olema kaks gallonit päevas. Kümme suurt pudelit. Pärast Keysi lõõsa kätte sattumist oligi ta säärast režiimi järginud. Tema puhul see toimis. Ta ei olnud ennast eales paremini tundnud. Ta võttis iga päev kell neli istet selle tumeda laua taga siin ja jõi kolm pudelitäit toatemperatuuril gaasita vett. Nüüd oli ta vee suhtes samasugune sõltlane, nagu ta oli kunagi sõltunud kohvist.
Vanamees nõjatus küljetsi vastu baariletti ja tegeles oma õllega. Ühtlasi laskis ta pilgul uurivalt üle ruumi libiseda. Reacher oli siin ainus inimene peale baarimehe. Vanamees lükkas ennast puusaga letist lahti ja sammus tema juurde. Ta viipas oma õllega, tehes ebamäärase žesti, mis küsis: „Kas ma tohin?”. Reacher osutas peaga teisel pool lauda olevale toolile ja kiskus lahti kolmanda veepudeli plastsulguri. Mees istus raskelt maha. Ta võttis enda alla kogu tooli. Ta oli sedasorti sell, kes hoiab võtmeid, raha ja taskurätikut püksitaskus, nii et tema puusad paistsid tublisti laiemad, kui need loomulikul kujul olid.
„Kas teie olete Jack Reacher?” küsis ta üle laua.
Mitte Chicago ega Boston. Kindla peale New York. Võõra hääl kõlas täpipealt nii nagu ühel vennikesel, keda Reacher oli tundnud