Raudteejaamas oli palav ning jätsin vatijope ja kampsuni ettenägelikult hoidekappi, sest linnas pidi veelgi soojem olema. Kulutasin mõne hetke digitaalsele lukule ja seetõttu ei pidanud õnneks kapi eest maksma. Vaksalist välja astudest otsisin esimese asjana välja sudumaski ning panin kiiresti ette. Läksin jala, sest erinevalt rongist pidas munitsipaalpolitsei linnatranspordil teravalt silma peal. Ostsin suure näljaga kümne transpordikihi vahel olevalt Vaksali turult närimiseks pirukaid. Teadsin, et neid ei soovitata kogu üleskeerutatava sodi pärast tänaval süüa, kuid kõht lõi pilli, mis kole. Minu kohal ja all uhasid võrestikke mööda tohutud masinatehulgad. Kunstvalgus tänavatel hõõgus vaevaliselt. Reklaamtuledest oli palju enam kasu, need särasid nii, et tegid silmadele ajuti lausa haiget. Pärast metsatalu vaikust pani siinne möll kõrvad virtsavett jooksma. Mere puiesteel olles sai nälg minust võitu ja võtsin pirukad välja. Siin oli tänav vaid kolmes kihis rahvast täis. All masinad ja jalagrattad, keskel jalakäijad kõikuvatel rippsildadel, pea kohal monorelsid. Maa all neljanda kihina uhasid kaubalaadungid, kuid neid ei olnud näha ja müra ning silmavirvendust nad ei põhjustanud nagu ülejäänud sipelgapesa.
Suur linn oma reklaamtuledega seintel, teedel, riietel ja masinatel, rõkkavate müügilauludega poe ustel, elektriautodele juurdelisatud liikumishäältega, mis olid disainitud edevaks kabjaplaginaks, tiivasahinaks või vankrikolinaks, mõjus ahistavalt. Vähemalt puudus tänavaülene transpordikiht – hõljukid. Nende tekitatud väljade ja vibratsiooni alla jäämine pani mul alati pea valutama. Niisiis võtsin näomaski eest ja lõin hambad pirukasse. Sinna need jäid ka pikaks ajaks. Mu pidevalt valvel oleva tulemüüri skaneering tuvastas ümbruskonnas pidevalt vahelduvate sadade seadmete hulgast äkki tuttava ajuri ja nõudis tähelepanu. Lasin tulemi vasema silma ette. Üks reo sellest kambast, kes oli tapnud Sirtsu. Võpatasin seesmiselt. Mul oli uus isiksus, erinev sellest, kes olin olnud lahingu ajal, kuid nägu oli sama. Rebisin pirukast suure tüki, tõmbasin maski tagasi näo ette ja reguleerisin selle koe reklaamiedastusekraani maksimumile. Mu nägu säras ja vilkus nagu keravälk. Ehk hoiab see tuvastusseadmed veidi eemal. Püüdsin muuta ka oma kõnnakut ja keharühti.
Muutsin suunda ja otsustasin läheneda serverimajale mere poolt, kuid ka vete kohale ehitatud tänavaterägastikus avastasin ma kaks passijat.該死的! Minna tagasi? Jätta see kuradi Lakoonik kus see ja teine? Aga kuhu mul minna? Korra ma olin juba Sirtsust nende tõbraste pärast ilma jäänud. Kui Lakoonik oleks nendega mestis, siis ootaksid nad mind sees, mitte ei passiks ümber maja. Tegin südame kõvaks, libistasin šokkeri kaenla alt varrukasse ja liikusin laisalt ühe müügiputka ja ekraani juurest teise juurde, otsides silmadega rahvamassist vaenlasi. Tulemüür võis kurjamite seadmete võrgusoleku tuvastada, kuid see ei andnud mulle nende füüsilist asukohta. Loovisin ümber Patarei oma tubli pool tundi siia-sinna, kuid ei suutnud kindlaks teha, kes ja kus mind passisid. Kõikjal sagisid inimesed, masinad, kõik säras ja vilkus. Vabalt võis olla, et nad istusid kuskil tänavaäärses majas ja pidasid ümbrusel silma peal vaid valvekaameratega. Siis oleks lollus siin liiga kaua töllerdada. Otse Patarei peauksest ma sisse ei julenud minna. Kui nad mu ära tunnevad, siis on lask selga kiire tulema ja ma ei suuda seda kuidagi vältida. Hakkasin juba lahkuma, kui äkki saabus üks seltskond matuselisi. Nad talutasid tulevast kadunukest käe alt toetades otse Ühishaua poole, kõigil mustad lindid ümber varrukate, näomaskid samuti tumedaks reguleeritud.
Täielikult digitaliseerida saab vaid elavat aju. See külmutatakse, sellesse lastakse miljonid nanorobotid, mis roomavad mööda aju ringi ja salvestavad kõik elektrokeemilised signaalid. Seejärel viilutatakse ajukude mikroniõhukesteks viiludeks ja kopeeritakse sealt iga viimase kui neuroni asukoht. Digitaliseerimist ei ela keegi üle. Meie aja ainus lubatud eutanaasiavorm. 該死的 kallis. Äkilise sähvatuse ajel kobasin ka oma särgi taskus sinna Sirtsu surmast jäänud lindi ja sidusin selle ümber käise. Ma polnud seda tookord kasutanud, kuigi vastuvõtu hiinlane oli mulle lindi pihku surunud. Lülitasin maski mustaks, nihkusin jultunult matuseliste sekka ja läksin koos nendega otse peauksest sisse. Labane trikk, aga töötas. Keegi mind igatahes ei tulistanud.
Teisel pool ust ootas mind Patarei juurdeehitus – uhiuus ärasaatmissaal. Siin oli tõesti nagu hauas. Vaikne, valge, helge, helesinine ja kuldne. Tiniseva muusika taustal kõlas kurb kasahhikeelne laul. Sees olles astusin matuseliste hulgast välja ja läksin tagaruumidesse viiva koridori juurde. Seal oli valvelett, andsin neile oma vana Soome ID, mille all esinedes olin Sirtsu siia toonud. Lakoonik oli mulle sissepääsuloa jätnud ja pärast sadat kontrolli kümne eri seadmega tuvastati mind ära, anti rinnakaart, kutsuti saatja ja viidi sisse. Šokkeri pidin siiski neile andma. Arad koerad.
1828. aastal suurtükkide tarbeks ehitatud merekindlus oli oma nime väärt. Nii kui värskest juurdeehitusest läbi turvatsooni vanasse ossa jõudsin, muutus kõik. Väidetavalt oli siin pärast merekindlusena mahakandmist olnud kasarm, seejärel vangla. Noh, nüüd oli siin põrgu. Võrreldes vastuvõtusaaliga olin sattunud hoopis teise maailma. Ühishaua omad hoidsid kokku, kuidas vähegi said. Paksud kiviseinad õhkamas külma, poolpime, värv seintelt koorumas. Ega servereid ei peagi soojas hoidma, kuid ka inimestele mõeldud ruumid olid kõlekülmad. Rahvas käis ringi kampsunites, kohvi- ja teekannud huugasid vahetpidamata ja see lõputu pimedus. Laelambid olid kõige odavamate ja lahjemate säästupirnidega, kasu oli neist sama palju kui tordiküünlast. Tekitasid ainult varje, mitte ei andnud valgust. Mõnes kohas ei saanud ilma taskulambita liikudagi, sest kõikjale polnud kokkuhoiu mõttes isegi sellist närust elektrivalgust veetud. Isiklik valgusti oli siinsetel tegelastel elementaarne töövahend. Ma panin majas ringi liikudes omale ajurisse lõbusama taustamuusika käima, muidu tuli nende kahvatute köökus kujude vahel mööda pimedaid, kajavaid koridore liikudes kananahk ihule. Ilmselt oli kunagistel vanglaaastatel siin inimlikum atmosfäär olnud kui praegu.
Rahvas, nagu öeldud, oli siinses ühises hauas ka ise nagu koolnukesed, kõik eranditult sellised pisikesed tumedapäised hiinlased, näost kollakaskaamed ja värisesid nagu haavalehed. Küllap oli neil ka põhjust väriseda. Sellise prohmaka peale lähevad poistel ja tüdrukutel pead pakule ning nüüd sõltub ainult minust, kas neil võetakse kõigest skalp maha või lõigatakse terve pea otsast.
Jõudnud mingi abidirektori kabinetti, astusin sisse. Kabinetis oli valge. Abidirektor oli noor, kuid hallinevate juustega aser. Tundus, et rohkem kui üks plastiline operatsioon, mukitud kui metroseksuaal. Ta oli närviline ega osanud minu suhtes seisukohta võtta. Tema siin vastutas, kuid nüüd oli peamaja saatnud mingi tundmatu juraka. Kellelegi ei meeldi, kui tema kehvalt tehtud tööd tuleb mõni suuremate volitustega asjapulk üle tegema. Ilmselt istub siin kabinetis viimaseid päevi. Nõudsin seadmeid, mille nimekirja olin Lakoonikule saatnud. Kõike polnud muretsetud, aga üht-teist siiski sain. Öeldi, et pärast pean tagasi andma. Selge see. Läikivad ja uhked korpused saate muidugi tagasi, küllap ma sisule mõnelt täikalt parema omaniku leian.
Nõudsin endale ka eraldi tuba, seda ei saanud, kuid mingi nurk eraldati ja laotasin ennast sinna laiali. See oli väike pime nišš puhkeruumina kasutatavas teetoas. Muud ruumi ei olevat. Savi. Mul oli kaasas terve kotitäis igasuguseid odavatest hiinakatest ümberehitatud seadmeid, mida tahtsin nende süsteemi külge ühendada, et hakata kurjategijate jälgi otsima. Koolnukesed mu ümber läksid näost veel valgemaks, kui nad olid, kukkusid kätega vehkima. Kartsid, et pumpan kogu nende üüberturvalise võrgu oma viirusi täis. Tegin siis kõne Lakoonikule, see sõimas neid ja vennikesed tõstsid käed vastumeelselt üles. Mis neil üle jäi. Kuidagi ma pean ju oma tööd tegema. Muidugi ajasin ma nende süsteemi viirusi täis, aga kurat, ma teen neile ju tasuta tööd. Ega ma mingi Rummu Jüri ei ole, õhust ja armastusest ainult ei ela. Kõigepealt tõstsin kõrvale terve nimekirja jagu surnud inimeste andmeid, et neid hiljem oma valedokumentides kasutada. Esimene sissemakse oli sellega käes, nüüd võis tööle hakata.
Kolm päeva traalisin mööda süsteemi ringi ja viimaks pidin ise ka käed vastu tahtmist üles tõstma. Mingeid sissehäkkimise jälgi polnud. Ei olnud võimalikki selliseid suuri faile nii lühikese aja jooksul ära tirida, sest ühenduskaablid välismaailmaga ei oleks jaksanud seda infokogust endast läbi pumbata. Või vähemalt nii mulle koolnukesed väitsid. Ise olid nad sealjuures väga kahtlevate nägudega, sest keegi ei olnud süsteemi maksimaalses