Imesin suitsu ja ohkasin. Enne tütar, nüüd koer. Olin linnast surma endaga siia kaasa toonud, parem on, kui minema lähen. Oleksin tahtnud kohe astuma hakata, kuid riided tuli ära vahetada, samas jälle… nõnda on mind raskem ära tunda. Seisin otsustusvõimetuna paigal. Külm kippus ligi. Vaatasin ukse kõrval olevat termomeetrit, see näitas -26. 狗屁. Saatsin Matveile postkasti sõnumi, et väljas on külm ja laenan tema riideid. Kuigi oleks tahtnudVarvarale enne minekut head aega öelda, ei hakanud mina olema see, kes jälle halbu uudiseid viib. Muti oli niigi äranutetud näoga. Napsasin korraks ust paotades esikust oma kraamikoti, mille olin linnast tulles sinna pillanud, kontrollisin võrgust rongide sõiduplaane ja hakkasin raudteejaama suunas astuma. Aiavärav oli pooleldi lumme mattunud ja ronisin sellest üle. Teisel pool aeda kõõritasin kahtlustavalt ümberringi mustavat metsa. Loodetavasti on huntidel kõhud täis ja põõnavad kuskil augus. Ohkasin veelkord, tõstsin krae üles ja hakkasin läbi hangede kahlama.
Lumi krudises jalge all. Tegelikult ma ei tahtnud oma nina välja pista. Olin tulnud Kilpkonna-omade eest peitu ja peidus ma olin. Nüüd aga tagasi Talsingisse. 狗屁! Millisele värdjale neid inimfaile vaja oli? Mulle mitte… peale Sirtsu. Ei tahaks kõlada banaalselt, kuid ma armastasin Jelenat. Olin kiindunud temasse meie pikkade põgenemiskuude jooksul, kus ainsad, keda usaldada ja kellele loota, olime teineteisele ainult meie ise. Vajusin teele tuisanud suurde hange ja lumi tuli üle vildi sääre sisse. Vandusin ja läitsin vatikuue rinnataskul oleva väikse lambi, kuid selle aku oli laadimata ning kollane kuma muutis ümbritseva metsa veelgi pimedamaks. Kustutasin lambi ära. Taevas oli kirgas ja selge, tähed sirasid jääkülmadena. Õnneks ei olnud tuisk metsavahelist teed täiesti umbe ajanud, mingi rajajäänus oli alles. Sättisin šokkeri paremini kaenla alla. Suure külmaga kippus sellegi aku kiiresti tühjaks saama.
Rada lookles hangede vahel ja iga sammuga oli mahasadanud lumi üha paksem. Andis alles sumbata. Hämarus oli kriipsuvõrra järele andnud. Lasin silmadel igaks juhuks pidevalt ringi käia. Sellise külmaga istuks iga normaalne elukas oma urus, kuid siinseid peletisi ei võinud kunagi teada. Mine tea, kas need olidki ülepea hundid, kes Šariku õnneks võtsid… ja kas see oli ikkagi Lakoonik, kes mulle helistas? Äkki on lõks? Nad võisid ju eeldada, et kui ma lasin tsika ära digida, siis tunnen tema saatuse vastu ikkagi huvi? Võrgus ei võinud kunagi kindel olla, kes on kes. Minusugused vanad kalad lasid teistele alati kõrge kaarega pähe, kui vähegi tahtsid. Kuid alati on kuskil veel suurem ja vanem kala, kes sulle endale vajadusel krae vahele soristab. Kilpkonna-poisid ei olnud sugugi nannipunnid ning neid alahinnata ei tasunud. Korra olime Sirtsuga seda teinud ja nüüd oli ta failihunnik. Ja seegi kadunud… 該死的!.. Äkki ikkagi nemad? Jätkasin läbi hangede rühmates teed, kahtluseuss hinges. Eemalt hakkas puude vahelt paistma ähmane valguskuma, raudteejaam.
Talsingist olin põgenenud AS Aishaani raudtee kiirrongiga. Ühtegi ilma jälitus- ja isikutuvastusseadmeta masinat ei õnnestunud nii kibekiiresti hankida. Samamoodi, ühistranspordiga, plaanisin ka tagasi minna, mis sest, et seal skaneerisid turvakaamerad pidevalt rahvast, neid ma ei kartnud. Rongi hädiseid jälgimisseadmeid suutsid lahti võtta ka lapsed. Ime siis, et järjest tõusvatele piletihindadele vaatamata olid rongid alati ülerahvastatud. Kõik, kes vähegi viitsisid, sõitsid jänest.
Jõudsin jaama. Tuisust pooleldi lumme mattunud turboperroon oli rahvast täis, sinna pääsemiseks pidi lausa trügima. Karjääride ja kaevanduste venelastest kaevurid, teaduslaborite sakslased ja prantslased, tuumajaama ehitavad hiinlased ja poolakad, mõned teadmata taustaga eestlased, küllap külaparmud. Hoidsin nägu varjus ja selga rahva poole. Leidsin perrooni tuvastusseadme, kuid häkkida polnud seda vaja. Keegi oli juba virtuaalgrafitiga seadmel kallal käinud ja nüüd olid tema jaoks kõik inimesed perroonil metsloomade nägu. Hundid, sead ja jänesed läbisegi. Eemalt hakkas kostma kiirrongi müra, perroon võttis nõksatades paigast. Haarasin käepidemest, et mitte tasakaalu kaotada. Mitu inimest siiski kukkus, kostis nii hiina- kui venekeelset vandumist. Joogu vähem, saatanad. Kuigi karta oli, et seda viimast kindlasti ei tehta. Rahva seas oldi siiani kindlad, et kõige tõhusam ja odavam rohi kiirguse vastu on viin.
Kui sariplahvatus purustas Sosnovõi Bori aatomielektrijaama ja hävis 2. energiabloki reaktor, siis see oli Eestile sajandi kõige suurem tehnikakatastroof. Eestis jäi radioaktiivse pilve alla ning muutus elamiskõlbmatuteks kogu Virumaa. Hüljati 11 linna ja 582 küla. Kodu kaotas umbes 100 000 inimest. Need inimesed asustati peamiselt Jõgeva maakonda. KoguVirumaa piirati traataiaga ja sinna sai siseneda ainult erilubadega.
PärastVene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega taga otsida.
Kihutaval perroonil rebis tuul hõlmu ühe hullemini ning nii mõnigi kaotas mütsi. Mina olin enda omal ettenägelikult kõrvad lõua alt kinni sidunud. Tegelikult olid perroonil ette nähtud ka pleksiklaasist tuuletõkked, kuid vandaalid olid mitmed puruks peksnud ja Aishaani Raudteel polnud vahendeid või viitsimist, et katkisi asendada.
Hetkeks, kui Moskvjing-Talsingi monorelss perroonile järele jõudis, oli see saavutanud rongiga peaaegu sama kiiruse. Aga ainult peaaegu, sest nagu raudteel ikka, miski ei klappinud ning perroon liikus tunduvalt aeglasemalt kui pidanuks. Seetõttu ei lülitunud tööle ka vaguniuksi ja perrooni ühendama pidanud sillad ning selle asemel et perroonilt kihutavasse rongi jalutada, pidi rahvas kaasa sibama, et vagunisse hüpates mitte kukkuda. Tekkis trügimine, sest kiiruste erinevuse tõttu oli monorelss perrooniga kõrvuti ettenähtud ajast vähem. Sõimeldi ja trügiti, kellegi kott kukkus rongi ja perrooni vahele ning hõõruti pulbriks. Tormasin võitlusse. Higisena ja hoopidest valutava küljega sain koos mingi hiinlaste jõuguga viimase vaguni uksest sisse. Kilid juhtusid olema esimese põlvkonna immigrandid, kes polnud veel siinse korraliku sööma peal pikkust visanud, aga isegi peajagu pikemana andis mul nende kung fu sigitistega sõdida.
Vagun oli hunnikus täis kodinaid ja inimesi. Polnud õhku, et hingata. Temperatuurivahe õue ja vaguni vahel oli nokauteeriv. Ronisin üle seesistujate kola ja surusin end siiami kaksikute ja kellegi jalutu lapse vahele istuma, eestlased, juba välimusest sai aru. Peadest kokkuaheldatud kahekehaline siiam vaatas mind etteheitvalt.
«Mis on?»
«Vabandage, aga ehk saaksite poisiga kohad vahetada.»
Sain aru, et laps oligi tema või nende oma. Vahetasin poisinatiga kohad. Too oli küll ilma jalgadeta, kuid liikus kätel osavalt nagu ahv ja ronis hetkega üle minu. Kontrollisin igaks juhuks pärast seda taskud üle, nii osavate kätega lapsi ei või kunagi teada. Õnneks olid kõik asjad alles.
Kiire skaneering andis teada, et vagunisisesed julgeolekumeetmed oli keegi hea inimene valitsuse jaoks kasutuks muutnud, piletimasinast rääkimata. Ei ole mõtet maksta asja eest, mida on võimalik saada tasuta. Kiitsin mõttes tundmatut heategijat. Kui elad hundinäolises kapitalismis, siis murra ka ise nagu hunt.
Ühishaua kontorid asusid kuskil Eesti-Soome ühislinna Eestipoolses kesklinnas, aga põhiline serverimaja oli mere ääres, endises Patarei vanglas. Ühishaud oli selle ära ostnud, hädapäraselt üles vuntsinud ja kasutusse võtnud. Ma ei hakanud peakontorisse üldse minemagi, seal polnud niikuinii midagi teha. Määrasin Patarei kõrval asuva mošee poolekilomeetriste tornide