«Jah, õige ta ju oleks. A lase ainult koer sisse, kui kitsed ronivad suure näljaga kohe katusele roogu närima, rebased tulevad, peavad kassijahti, jumal teab mis värdjad vahivad aknast sisse. Ela siin jumalast neetud paigas. Tšort vozmi, ei julge enam püssita kodust väljagi minna.»
«Lase siis kass ka sisse ja tõmba kardinad ette.»
Võtsin äsjatäidetud klaasi mehaaniliselt pihku ja hakkasin rüüpama, kuid siis äkki meenus kiri ning viha mus lõi kobrutama. Panin viinaklaasi kolksuga lauale. 狗屁! Juba tahavad teenet tagasi?! Vereimejad! Sirtsu surnukeha polnud jõudnud veel korralikult jahtudagi, kui nad juba turja lendavad. Või noh, ise ma pakkusin rahapuudusel, et maksan natuuras. Aga ikkagi halb ajastus! Saatsin vastuse:
«Olen purjus, võtan homme ühendust.»
Ja krüpteerisin ära ka. Lihtsalt, et mitte harjumust kaotada. Näitamaks oma põlgust nende junnide vastu, kallasin viina ühe ropsuga kõrist alla. Suure bravuuriga ajasin poole kurku. Läkastasin nii, et pisar silmas, kurgus põletas ja hingata ei saanud. Püüdsin püsti tõusta, kuid jalad ei kandnud. Kukkusin abitult toolilt maha ja lõin kanni valusalt ära. Köha mattis hinge. Roomasin abitult läkastades mööda põrandat ja läks tükk aega, kuni ükskord normaalselt hingata sain. Äh! Näost punasena ähkisin pliidi kõrval nurgas. Igasugune joomise isu oli otsas. Ajasin end vaevaliselt jalule, et voodisse minna. Mõtlesin, et ätt hakkab õiendama, aga ei, ta ei märganud midagi. Ilmselt oli mind juba unustanud ja rääkis kujuteldavate lauakaaslastega ka sellal, kui põrandal hinge vaakusin.
«Või vanglasse…» jauras ta. «Miks ma neid hälvikuid üleval pean pidama, miks neid ei võiks lihtsalt magama panna?»
Selles osas olin temaga nõus. Võiks küll. Magama tuleks sihukesed panna. Läksin ka ise kotile. Tagumise toa oli Varvara soojaks kütnud ja voodigi ära teinud. Vajusin ära samal hetkel, kui pea patja puudutas. Õnnis tunne. Vaikus-vaikus ja rahu. Nii ammu polnud seda saanud. Siis aga käis kuskil lähedal kurdistav raksatus. Kargasin, šokker pihus, voodist välja. Tuba oli tühi ja pime. Hoidsin hinge kinni, kuulatasin. Ajus kumises veel äsjakärgatanud kõu. Vahtisin aknale tuiskavat lund ja vaikselt jõudis kohale, et äratajaks ei olnud mingi väline ärritaja, vaid peas asuv postkast. Vajusin kurnatult voodiservale ja panin kõuekõmina kinni. Värisesin üle keha. Viskasin relva voodile. Köögis oli pime ja kuskilt kostis valju norskamist. Taat ka põhku pugenud? Võtsin postkasti lahti. Kiri AS Ühishaualt. Mis nüüd siis?! Jälle vaid üks lause, turvameetmete musternäide, mõni mees on tõesti lakoonik.
«Asjaga on kiire!»
Tropp, ehe tropp. Ma ei olnud ikka veel kaineks saanud. Raputasin pead ja kontrollisin üldtegevuste logi.
03:45 seltskondlik tegevus: alkoholi manustamine
03:55 tervisehäda: hingamisraskused
04:01 tervisehäda: hingamisraskuste vähenemine
04:03 uinumine
07:00 kõrge prioriteediga kirja saabumine
07:00 esimene märguanne
07:01 teine märguanne
07:02 kolmas märguanne
07:02 ärkamine
Magamisaeg kolm tundi. Tropp. Nad olid andnud mulle turvatud kanali lingi. No selge. Helistasin ja kõne võeti koos videopildiga kohe vastu. Suur kabinet. Imposantne mees, kallis ülikonnas, silmnähtavalt kaukaaslane. Kena avatar. Ilmselt Lakoonik ise. Tuvastusprogramm kandis ette – AS Ühishaua peadirektor. Asi tundus tõesti pakiline olevat. Õnneks ei näinud ta mind mu lihalikul loppis kujul, vaid olin ette lükanud äripäeva avatari, kus istun plinkivate tuledega servereid täis akendeta ruumis. Reguleerisin hääle rahulikuks ja asjalikuks, aga ootasin, et ta ise esimesena sõna võtaks. Lakoonik ootama ega keerutama ei hakanud.
«Oled kaineks saanud?»
Ajur pani ta venekeelse jutu automaatselt eesti keelde ümber. Mõtlesin, et peaks tõlke ametlike jutuajamiste puhuks välja lülitama, nii head need proged veel ka ei olnud.
«Oleneb, mille jaoks,» urisesin. «Ma leinan.»
«Hoia oma lein teiseks korraks, meil on kriisiolukord.»
«Mul on ka kriisiolukord.»
«Just nimelt. Meie kriisiolukord on sinu kriisiolukord. Ühishauda murti sisse, viiendast korpusest on kadunud kolmkümmend inimfaili, sinu preili Mai-Tea Midagi teiste hulgas.»
«Kuidas palun?»
«Meie spetsialistid uurivad asja, kuid ei ole siiani aru saanud, kuidas täpselt röövimine toime pandi. Me sooviks röövlid tabada enne, kui avalikkus asjast haisu ninna saab. Kelkisid, et oled infotehnoloogias nagu kala vees. Millal tööle asud?»
«Misasja? Kas teil siis varukoopiaid ei olnud?»
«Kas sa kujutad ette, palju nad ruumi võtavad? Osadest muidugi on, aga ülejäänutele pidime järgmine aasta lisakettaid tellima ja siis koopiad tegema. Kõige uuemad olid ilma koopiata.»
Tunnistan, et sel hetkel olin nagu halvatud. Kuidas nii võimalik on? Mis asutus see neil selline on? Masendus, mille viinauimas uni oli korraks tahaplaanile surunud, vajus tagasi nagu laine. Sihuke tunne, nagu oleks Sirts teist korda surnud. Enne oli veel mingit hägust lootust, et isiksuse digitaliseerimine võib naise veel kunagi surnust üles äratada. Kunagi, kui õpitakse .human faile ka tööle panema ja leitakse vajaliku mahuga riistvara, mis pole linna suurune. Aga nüüd…
«Kas nad faile alles ei jätnud?»
«Ei.»
Ma ei osanud enam midagi öelda.
«Taastada ei anna?»
Lakoonik tundus kohmetuvat.
«Noh, me ei pannud alguses seda kohe tähele ja kirjutasime sinna juba uued kadunukesed peale. Nüüd, kui taastada püüdsime. Tuli sihuke… puuslik välja, saime info kätte küll, aga fragmentidena, jupp ühest inimesest, jupp teisest.»
«Alustan tunni aja pärast,» laususin aeglaselt sõnu venitades. Mõtlemine oli hetkel liiga pikaldane, et suutnuks järsult midagi tarka öelda. Vajasin palju külma vett ja samapalju kuuma kohvi.
«Kõigil meie töötajatel hoiab avalikkus silma peal ja ma ei taha riskida selle jama väljalekkimisega… ja ma ei usalda neid ka eriti. Mõni võib olla asjaga seotud. Nii et ära kokuta tööleasumisega.»
Minus tõusis taas raev. Võib-olla oli isegi hea, et keegi Ühishauda sisse häkkis. Faili kujul teadvuse säilitamine oli niikuinii hädine lootus. See paralüseeris. Hea, et illusioon ära võeti. Olin juba nädala elanud nagu narts, tundsin viimaks jõudu masendusesopast välja ronida. Nüüd oli midagi võimalik reaalselt teha! Nüüd oli keegi, kellele Sirtsu surma eest kätte maksta! Sada tonni sõnnikut kaela valada! Ära kägistada! Puruks rebida!
«See on väga õnnelik hetk. Luban verist sõda,» sisistasin Lakoonikule.
Kaukaaslase tuimas pilgus vilksatas korraks ehmatus. Siis see kadus. Ta noogutas ja katkestas kõne. Viha rebis mind igast küljest. Hüppasin püsti ja haarasin raevupuhangus voodi kõrval oleva tabureti. Virutasin selle vastu koorunud tapeediga seina. Tool purunes. Hinges lõi järsku nii heaks, et õnnelaine käis üle pea. Hakkasin iseendalegi ootamatult koleda häälega naerma. Siis sain aru. 狗屁 hiina emotsioonitasakaalu värdprogrammid. Nüüd hakkas viimaks tööle. Keha raputasid segamini õnne ja raevuvärinad. Tundsin, kuidas vastuoluliste käskude tulvas, mis tujumuutja ajusse ja sealt kehasse suunas, hakkasid lihased ja organid protestima ja vastu võitlema. Eilne viin ja kapsasupp kukkusid sees keerama. Vajusin käpuli põrandale ning olin täiesti segi – öökisin, naersin ja sõimasin vaheldumisi. Võtsin selle neetud programmi ja panin pitseri alla. Keha rahunemiseni läks veel tükk aega. Selle aja veetsin põrandal käpuli. Lõpuks ajasin end vaevaliselt püsti ja vankusin kööki, et end puhtaks kasida ja kaineks saada. Taat oli mu ropsimise ja märatsemise peale samuti jalad alla saanud. Kui peldiku kraanikausi juurest naasin, istus ta paistes näoga laua taga ja pakkus värisevi käsi peaparanduseks oma neetud puskarit. Keeldusin järsult. Sõitku seenele!