Kel aru on normis, uni on hea, kes paranoiast lugu ei pea, neid haarab kord hüsteeria, hüsteeria, hüsteeria.
Selle haiget ühiskonda kirjeldava laulu kirjutasid 1980. aastate esimesel poolel Tartu psühholoogiatudengid Ivar Männamaa ja Sulev Ojap. Toonaste psühholoogiaüliõpilaste loomingus oli see aga üsna haruldane nähtus. Laulmise asemel räägiti ikka pigem Peeter Tulviste eeskujul vaimukaid ja vastalisi anekdoote või Jüri Alliku innustusel mõistujutte.
Tartu riikliku ülikooli struktuuris ajalooteaduskonna alla kuulunud psühholoogiaosakond oli nagu väike omaette saar selles suures kõrghariduse maailmas, mida juhtis kaptenisillalt endine madrus Arnold Koop. Tartu psühholoogiatudengite elu sarnanes veidi ajakirjandustudengite omaga. Mõlemad osakonnad olid pisikesed, suhteliselt vabameelsed, võimuvastalised, tugeva meie-tundega üksused, mis tihti vastandasid end ametlikule elule komsomolikomiteedes või sellistes asjalikes paikades nagu õigus- ja majandusteaduskond. Mõlema osakonna tudengite ja õppejõudude vahel oli märksa tugevam isiklik side kui teistes suurtes osakondades ja teaduskondades. Tulevasi ajakirjanikke ja psühholooge nägi pigem koos Juri Lotmaniga Vanemuise ringauditooriumis filmiklubi üritustel või Linnart Mälliga keemiahoone ringauditooriumis orientalistikaringi loenguil kui TRÜ klubi diskoõhtutel või Kaunase baaris. Kuna konkurss nendele erialadele oli noil aegadel väga suur, siis võis sissesaanute puhul tihti täheldada ka teatud mõttes kõrgendatud enesehinnangut, iseküsimus, kas selleks oli ka põhjust või mitte. Väljapaistvalt ambitsioonikad olid aga vaieldamatult mõlema eriala noored esindajad. Nii ajakirjandus- kui psühholoogiatudengid arvasid, et just nemad on üliõpilasnoorsoo akadeemiline eliit.
Vilja: „Vahuril ei olnud otsest rolli selles, et ma läksin psühholoogiat õppima, vaid pigem selles, et ma läksin just Tartu ülikooli. Ta teadis ammu, et tema läheb ajakirjandust õppima. Olime selleks ajaks Vahuriga juba nii kokku kasvanud, et minu jaoks polnud üldse võimalik, et ma ei jätka õppimist kusagil tema läheduses. Mul oli ükskõik, kuhu minna – peaasi, et Vahuriga koos.”
Vahur oli juba kooliajal teinud kaastööd pioneeriajalehele Säde ja tema siht oli selge – Juhan Peegli ajakirjandusosakonda Tartusse. Seal kohtus ta oma kursusekaaslaste, tulevaste ajakirjanike Ivar Vigla, Ulvi Fungi, Indrek Ude, Indrek Lindsalu, Anu Jõesaare, Terje Sootsi ja teistega.
Algebra
Vilja lappas sisseastujatele mõeldud teatmikku ja otsustas minna õppima psühholoogiat. Tõsi, eriala ametlik kirjeldus oli puine: „Psühholoogide tähtsaks tegevussfääriks on rahvamajanduse juhtimise probleemid. Psühholoogia eriala lõpetanud võivad töötada teaduslike töötajatena, inseneridena, laborantidena teaduslikes instituutides, psühholoogidena ministeeriumide, keskasutuste ja ettevõtete laboratooriumides ning konstrueerimisbüroodes, TTÜ laboratooriumides, gruppides teeninduses, asutuste kaadriosakonnas, töökaitse ja ohutustehnika teenistuses, töötajate erialase väljaõppe alal. Psühholooge on tööle asunud haiglatesse, kutsenõuandlatesse, koolidesse, eriinternaatkoolidesse ja mujale.” Psühholoogiakateedri stendile Tiigi tänava õppehoones oli aga noil päevil riputatud üks Eesti jalgrattakoondise ettevalmistusest kõnelev artikkel ajalehest Edasi, kus oli joon alla tõmmatud lausele: „Koondise psühholoogi ülesandeks on ka meeste masseerimine ja energiajoogi segude pudelisse panek.” Niisiis ei olnud õppima hakates tulevik kuigi selge. Aga teada oli, et psühholoogiks õppida on tore ja töö on ikka kuidagi seotud inimeste aitamisega. Seega ilus ja õilis. Samas andsid vanemate kursuste tudengid sisseastujatele nõu, et sisseastumisvestlusel ei tasu sellist triviaalsust öelda, et „mulle meeldib inimestega suhelda ja neid aidata”, sest inimeste aitamise õpetamisega kitsamas mõttes psühholoogia kui eriala TRÜ-s tõesti ei tegelenud ja eks see tegi mõnele tuskagi.
Peeter Tulviste: „Psühholoogia oli tollal puhtakujuline eliitaine, võeti vastu vähe tudengeid ja soovijate saba oli Werneri kohvikuni välja. Kui Vilja meile saabus, sai ta endale kohe ilusa ja targa inimese maine.”
Sisseastumisel 1980. aastal juhtus aga ootamatult nii, et Antsla kooli tubli vilistlane Vilja põrus eksamitel täiega. Psühholoogiasse oli arstide ja ajaloolaste kõrval väga suur konkurss, neli-viis inimest kohale. Kui Aadu Hindi „Tuulise ranna” teemal kirjutatud keskkooli lõpukirjand oli Viljal sujunud rahulikult ja edukalt, siis Vanemuise ringauditooriumis sadade teiste noortega koos kirjutades tekkis tal äkki mingi tõrge, isegi paanika. Vaatas ühele poole: usin tüdruk oli enne kirjutama hakkamist kirjandi täpse plaani teinud, nii nagu kord ette nägi. Vaatas teisele poole: kellelgi oli juba pool mustandit valmis, samal ajal kui temal polnud veel midagi paberile kantud. Siis tekkis kramp ja pingutuse tulemuseks hädine kolm. Ka bioloogia ebaõnnestus – samuti vaid kolm. Oli selge, et edasi pole mõtet pingutada, sest psühholoogiasse niikuinii sisse ei saa. Tuli kiiresti ümber orienteeruda: ühe lisaeksamiga oli võimalik asuda õppima matemaatikat – ainet, mil polnud tõmmet ega perspektiivi, kuhu kogunes aga lõpuks põnev seltskond neid, kes mujalt olid välja jäänud. Kokku sai lõbus kursus eesotsas tulevase näitleja Ahti Puuderselliga.
Vilja ei rahuldunud siiski ainult matemaatikaga. Ta oli ju endale pähe võtnud, et temast peab saama psühholoog. Nii tegi ta enamasti kõik oma sunderiala eksamid – geomeetriad, algebrad, matemaatilised analüüsid – ja arvestused maksimumi peale, aga lisaks tegi ära ka psühholoogide esimese kursuse eksamid ja arvestused.
Vilja:„Matemaatikateaduskonna dekaan Mati Kilp, kes meenutas kurbade silmadega sõbralikku koera, ei tahtnud kuuldagi, et ma lähen matemaatikateaduskonnast üle psühholoogiat õppima. Matemaatikat õppis isegi vähe inimesi. Häid tudengeid oli hoopis vähe. Ajalooteaduskonna dekaan Allan Liim ütles, et tema võtaks mind küll, aga kui Kilp ei luba, siis ta ei taha kolleegiga tülli minna. Nii olingi lõhkise küna ees.”
Peeter Tulviste oli see, kelle poole Vilja pöördus abipalvega, et ülemineku patiseisu kuidagi vahendada. Tulviste ei kiitnud seda ideed esmalt heaks. Põhjuseks eelkõige see, et ta ei tahtnud luua pretsedenti, mille kaudu avatakse raskesti ligipääsetavaile psühholoogiaõpinguile justkui tagauks mõne teise õppeaine kaudu. Vilja ei jätnud aga jonni, käis rektor Koobi kabinetiski, kus õigel ajal pisara poetas, ja peagi läks Tulviste matemaatikateaduskonna dekaani Kilbi juurde Vilja eest kostma. Ka Kilp oli lõpuks mõistlik mees, ei pannud noore neiu suurele soovile kätt ette ja teist kursust alustas Vilja juba ametlikult psühholoogiatudengina. Kursusekaaslasteks näiteks Märt Läänemets, Andres Saame, Piret Bristol, Mihkel Pärjamäe, Andres Herkel. Vanematelt kursustelt jäid silma Tõnis Arro, Tõnu Lehtsaar, Mati Sööt, Tiia Tuulmets. Veidi nooremad olid orbiidis Heiti Pakk, Ivar Männamaa, Jaan Ehlvest.
Teise kursuse algul võttis Vilja kindlakäeliselt korraldada ka teise enda jaoks olulise asja – kokkukolimise Vahuriga. Juba keskkooli viimases klassis olid nad kõigi, ka vanemate jaoks ametlik paar. Tartus elas aga Vilja esmalt ühe vene tädikese juures Peetri kiriku juures. Ent ühel ööl avastas ta seal sellised prussakad teel pliidi juurest voodi alla, et magamisest ei tulnud enam midagi välja. Vaesest, aga puhtast maakodust linna tulnud tüdruk keris linad ja teki voodi peal tihedalt enda ümber ja ootas hirmunult hommikut. Edasi elas ta õppeaasta lõpuni oma tädi juures. Tädi oli armas, aga Vahur oli veel armsam.
„Vilja oli vahepeal leidnud toakese Narva maanteel. Perenaise tingimus oli selge ja üheselt mõistetav – ei mingeid mehi. Kui muti toast kostis juba sügavat norinat, õnnestus mul mõnikord, saapad põues, ikkagi sisse hiilida.
Võib tunduda raske mõista, miks mina ei teinud midagi, ei otsinud erakat ega näinud vaeva meie ühise elu korraldamisel. Vastus on väga lihtne – ma olin poisike.”
Silmade avanemise aeg
Vahur elas filoloogide ühiselamus Rudolf Pälsoni tänaval. Vilja tahtis elada oma iseseisvat elu koos Vahuriga ja leidis neile ühise kodu sinnasamasse filoloogide-ajaloolaste ühikate ja ta enda õppehoone lähedale Hans Heidemanni tänavale kunstikooli ühiselamu katusealusesse. Ahju tuli ise puudega kütta ja talvel