Nüüd oli põhjust lipp taas täies ilus mastitippu tõmmata ja kogu mõis särama lüüa. Lilleseadjad olid juba hommikust peale ametis tubade kaunistamisega. Kõige uhkemalt oli ehitud peasaal. Sinna tõsteti ka laud, mille taga pidi Halliste koguduse pastor Kalev Raave juba mõne tunni pärast laulatama Rahvarinde kunagise legendaarse juhi Edgar Savisaare ja aastaid teda truu varjuna saatnud Vilja Laanaru. Edgar ja Vilja olid Halliste koguduse liikmed, Raavega olid nad tutvunud juba laulva revolutsiooni päevil.
Kõige viimaks kinnitasid lilleseadjad mõisa rõdu servale männiokstest ja pohlavartest vaniku, mille sisse oli põimitud sinimustvalge lint. Häärberi külgukse juurde vurasid samal ajal juba kaubikud toidukoormaga. Kõigis kuues pulmalistele avatud toas ootasid sööke ja jooke valge linaga kaetud Rootsi lauad, nurkadel virnas Arcopali taldrikud. Mõisa nõud olid igaks juhuks kapis luku taga.
Laulatus ja pulmapidu Sagadi mõisas polnud enam rangelt eraeluline sündmus nagu päevane registreerimine. Edgari järjekordsest jõudmisest abieluranda pidi tulema suurejooneline poliitiline etendus. Ajaloolisele peole oli kutsutud ligi kakssada inimest. Mõisa õuel võtsid neid vastu fotograafid ja ajakirjanikud. Soliidne uudisteagentuur BNS oli juba mitu päeva varem välja arvutanud, et pidu läheb maksma vähemalt 100 000 krooni. Keskmise palgaga inimene pidi sellise summa teenimiseks üle kolme aasta tööd tegema. Telemees Heimar Lenk, Savisaare ihuajakirjanik ja parteikaaslane, oli kohale toonud terve võttegrupi, et sündmus peremehe tarvis videolindile jäädvustada.
Kui õues läks pimedaks, piirasid mõisa sisse kõrvatelefonidega varustatud tursked turvamehed. Häärberi peaukse kõrval ja tagatrepil süüdati 150 küünalt.
Külalistele avati uksed juba tund aega enne pruutpaari saabumist. Esimeste tulijate seas olid Savisaare aatekaaslased Rahvarinde päevilt. „Ükskord abielluvad nad niikuinii!” hõisati Heinz Valgu kunagist kuulsat võitlushüüdu. Valk ise astus sedapuhku üles pulmavanema rollis.
Kutsutud olid kõik endised Savisaare valitsuse ministrid ja kogu Keskerakonna koorekiht. Puudus üksnes Rein Veidemann, kelle abikaasa Andra oli pärast lindiskandaali lasknud end korraks erakonna esimeheks valida. Selliseid asju ei unustanud Edgar kunagi.
Äritegelastest paistis silma Leonid Apananski, kes oli peole saabunud koos uue elukaaslasega, ajakirjanik Marica Lillemetsaga. Seltskonnaajakirjandus ennustas, et järgmisena abielluvad pulmalistest just nemad ja pruudipärg mängitakse maha neile.
Kohal olid ka Eesti Lennukompanii omanikud, abielupaar Aleksander Beloussov ja Rita Lillipuu, endine Eesti Panga asepresident ja Savisaare majandusnõunik Bo Kragh, endine maavanem Lembit Kaljuvee, jurist Heiki Lindpere, advokaat Üllar Talviste, autoärimees Kalle Leet, ajakirjanik Raivo Palmaru, raadiomees Georg Pelisaar, filosoofiaprofessor Lembit Valt, Edgari ülikoolikaaslane Aadu Must koos tütre Kadriga, kütuseärimees Toomas Saks, Tallinna Panga juht Guido Sammelselg jt. Savisaare kodukohast Vastse-Kuustestki oli pulma tulnud väärikas seltskond eesotsas vallavanem Hele Oidermaaga ja Edgari õe Koidula Froloviga. Endiste KGB-laste metalliäri kattevarjuna kuulsaks saanud Tiiu Silves saatis autojuhiga Sagadisse sületäie tulipunaseid roose.
Täpselt kolm minutit enne peo algust vuhisesid valge Ford Mondeoga mõisatrepi ette peategelased. Peigmees võttis pruudi käevangu ja juhtis häärberisse. Kümmekonna sekundi jooksul võis välklampide sähvatuste säras näha, et valge liibuva maani kleidi on õmmelnud oma ala meister. Peas kandis Vilja väikest valget kübarat, mida ääristas loor. Sellega lõppesid ka seltskonnaajakirjanike vaidlused selle üle, kas Vilja kui väljaspool abielu sündinud lapse ema kannab pulmas süütust sümboliseerivat valget kleiti ja loori või mitte.
Kui pruutpaar oli majja jõudnud, suleti uksed ja tõmmati akendele paksud kardinad ette. Viimasena üritas end sisse poetada kohalik vanaproua, kes oli juba lõunast saadik oodanud võimalust oma iidolit õnnitleda. Turvamees võttis tema lilled küll vastu, aga vanaproua ise pidi siiski kurvalt ukse taha jääma.
Keelpilliansambel mängis Mendelssohni pulmamarssi ja Kalev Raave andis Savisaare järjekordsele abielule kaasa igavese õnnistuse: „Mis jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu!”
Pulmad Sagadi mõisas. Kirikuõpetaja Kalev Raave
Seejärel võisid akna taga passivad fotograafid isegi läbi mõisahoone paksu kiviseina kuulda, kuidas ansambel Karavan tuurid üles võttis ja Karl Madis avavalsiks laulis:
„Lossides krahvidel pulmad on hoos,
kus mõrsjal on kroonitud pää.
Seal voolab šampanja, viin ja šartröös,
kuid südamed külmad kui jää.”
See, et Karavan just selle lauluga alustas, oli muidugi juhus. Mitte keegi peale Vilja ei teadnud ega võinudki teada, kui täpselt need sõnad märki tabasid. Äsja sõlmitud abielu oli lõppenud tegelikult veel enne, kui see oli alatagi jõudnud. Vilja oli Edgari esimese abieluettepaneku tagasi lükanud ja nõustunud alles pärast pikka keelitamist ja palumist. Sedagi rohkem kohusetundest oma lapse isa vastu, alistudes harjumuspäraselt tema tahtele, mitte oma südame soovil ja suurest armastusest.
Vilja hinges polnud enam seda ennastohverdavat andumust ja tuld, mille nimel ta oli veel alles hiljaaegu valmis järgnema Edgarile kasvõi maailma lõppu. Edgar pettis teda juba ammu ja Vilja teadis seda. Isegi pulmapäeva hommiku oli Edgar veetnud koos Erika Salumäega, oma uue silmarõõmuga.
Vilja tegi kogu pulmapeo vapralt naeratades kaasa – ta isegi naeris, kuid see oli naer läbi pisarate. Aastaid oli ta õppinud oma tundeid varjama, aga lähemad kaasvõitlejad panid pulmas siiski tähele, et vastsete abikaasade vahel pole enam seda särtsu ja särinat mis Mainori ja Rahvarinde päevil.
Pruutpaar tervitab külalisi
Noorpaari õnnitlevad Rita Lillipuu ja Aleksander Beloussov
Pulmad Sagadi mõisas. Edgar ja Vilja koos Merle ja Kalle Klandorfiga
Kuigi Edgar ja Vilja olid alles hiljaaegu hankinud endale esimese ühise kodu – enam kui pool tosinat aastat pärast ühise elu algust –, elasid mõlemad tegelikult juba omaette. Seda mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Edgar ööbis üha sagedamini Hundisilmal, Vilja elas rohkem Nõmmel Olevi tänaval.
Mõlemad eluasemed olid vormistatud algul Vilja nimele ning soetatud ühel ja samal aastal, kuid hoopis teises hingeseisundis ja täiesti eri otstarbeks.
Nõmmele Kivimäele Olevi tänavale ostsid Vilja ja Edgar maja 25. juulil 1995, natuke aega pärast seda, kui Edgarist oli saanud Vähi valitsuse siseminister ja Viljast tema nõunik siseministeeriumis. Keskerakond oli uue poliitilise tõusulaine harjal ja erakonna esipaarile terendas helge tulevik. Rosina pidi ülejärgmisel sügisel kooli minema. Selleks tuli ta vanaema juurest ära Tallinna tuua ja just Rosina pärast hakkaski Vilja Tallinnasse uut elamist otsima.
Kahekorruseline maja Olevi tänaval polnud suur. Kõigest neli tuba ja sadakond ruutmeetrit kasulikku pinda, aga krunt oli avar, ligi 2700 ruutmeetrit. Kohe maja vastas üle tee mühas ilus männimets. Pool miljonit krooni polnud sellise maja ja maalahmaka eest hingehind, aga siiski korralik summa. Vilja võttis Nõmmele maja ostmiseks Ühispangast laenu ja müüs maha Pärnu maantee kahetoalise korteri, mille Edgar oli talle peaministrina 1990. aasta suvel välja ajanud.
Maja vajas enne sissekolimist remonti, kuid töömehed polnud tellinguidki veel õieti püsti saanud, kui puhkes lindiskandaal. Ajakirjanduse turmtule all pidid Edgar ja Vilja senisest veelgi rohkem ühte hoidma. Eriti hoolitsev oli Edgar pärast seda, kui Vilja tema kaitseks ambrasuurile viskus ja end salajases lindistamises avalikult süüdi valetas.
Aga kui Edgar pärast lühikest ägedat heitlust valitsusest lahkus ja lubas