1962. aastal, kui Vilja sündis, elas talus koos neli põlve Laanarusid ja Tammemägesid. Vilja isa Huno ja ema Evi Laanaru, emapoolne vanaema Hilda Tammemägi ja vanavanaema Ida Tammemägi. Vilja oli Huno ja Evi kolmest lapsest noorim. Vend Meelis oli temast kaks ja õde Ingrid neli aastat vanem. Õige pea toodi talusse vanaema hoole alla ka Viljast mõni kuu noorem täditütar Anneli. Kokku elas kolmes toas kaheksa inimest.
Tartus fotostuudios tehtud pilt, kuhu tädi Vilja viis
Palu talu hingeks oli Vilja vanavanaema Ida, keda kõik nooremad inimesed kutsusid Mammiks. Tema oli kogu majapidamise ilmasammas. Mammi oli näinud kõiki suuri sõdu ja üle elanud kõik riigikorrad. Ta oli sündinud 1880. aastal ja abiellunud Palu talu peremehe Toomas Tammemäega juba esimese Vene revolutsiooni ajal, 1905. aastal. Ida oli sünnitanud kolm last ja näis Palul elavat igavesest ajast igavesti. Oma mehest elas ta ligi pool sajandit kauem ja poja Karl Gustavi, talu pärija, elas ta üle 17 aastaga.
Mammi
Mammi oli Vilja hoidja, kasvataja, eeskuju ja kõige suurem sõber. Kui Mammi läks lambakarja, pidid Vilja ja Anneli temaga alati kaasa minema, et nad ei jääks omapäi. Karjas jutustas Mammi lastele nii põnevaid rahvajutte kui ka lugusid oma elust. Vilja kodune keel oli võru keel, kirjakeelt hakkas ta rääkima alles koolis.
Mammi ei teinud kunagi kahte asja: ta ei olnud haige ja ta ei virisenud. Ta töötas ja toimetas talus surmani. Tööd pidid tegema ka kõik lapsed. Liha tuli lauale laudast, loomasööta ja juurvilja kasvatati ise.
Ka silmanägemine oli Mammil elu lõpuni hea – ta kudus sokke ja võttis üsna sageli kätte piibliraamatu. Muid raamatuid talus polnudki, nende ostmiseks polnud raha. Suurema lugemismaitse sai Vilja suhu alles kooliajal, kui kolhoosikeskuses avati raamatukogu.
Hiljem, ülikooli ajal, kui Vilja juba omaette elas, lõi lapseeas alla surutud lugemisjanu üpris kummalisel moel välja. Vilja hakkas ostma koju lasteraamatuid oma tulevasele lapsele, keda polnud veel plaaniski, aga kes kandis juba siis Vilja unistustes Rosina nime ja oli loomulikult tüdruk.
Vilja: „Ma ei tahtnud, et mu laps kasvaks kodus, kus raamatuid üldse pole.”
Vilja ema oli enne pensionile jäämist aastaid karjafarmis brigadir ja isa elupõline traktorist. Ehkki vanemad tegid hommikust õhtuni tööd, elati vaeselt, nagu tol ajal maal ikka. Pere kolmanda lapsena polnud Viljal peaaegu kunagi uusi riideid. Ikka pidi ta kandma vanema õe ja venna vanu asju. Aga väikest last see nii väga ei häirinudki. Hoopis rohkem tundis ta puudust mänguasjadest. Isegi veel suure tüdrukuna unistas Vilja nukust, kellel oleksid peas ehtsad juuksed. Kuid unistuseks see jäigi.
Vilja: „Ma olin väga õnnelik, kui tädid tulid Tartust ja tõid kingituseks kleidi, mis polnud kellegi vana, vaid päris uus minu oma kleit.”
Vilja pere, vasakult: isa Huno, Vilja, vend Meelis, õde Ingrid ja ema Evi – kõik Laanarud Meelise Vaabina kooli lõpetamisel aastal 1975
Kui Vilja kooli läks, kolisid tema vanemad koos lastega talust ära Vaabina kolhoosikeskusesse. Seal anti neile kõigi mugavustega korter, nagu tol ajal oli kombeks öelda. See oli tõesti uhke elamine – terve ridaelamuboks läbi kahe korruse, vanniga ja puha.
Vilja läks Vaabina 8-klassilisse kooli, kuid Palu talu jäi ka siis tema teiseks koduks. Nädalavahetused, koolivaheajad ja sageli ka mõne argipäevaõhtu ja – öö veetis ta ikka Palul vanavanaema juures.
Mammi kunagine abikaasa, Palu talu peremees Toomas Tammemägi oli pärijatele pannud kohustuse pidada Idat elu lõpuni talus üleval. See kohustus sai ka täidetud. Kaks aastat enne 100. sünnipäeva suri Mammi oma kodus vanadusse – ühel hommikul ei tõusnud ta oma voodist lihtsalt enam üles. Vilja oli siis juba 16-aastane ja õppis Antsla keskkooli üheksandas klassis.
Vilja mängukaaslaseks Palul oli täditütar Anneli, kelle vanemad ehitasid Tartusse maja, mis ei saanud ega saanud valmis. Kui Anneli 1963. aasta jaanuaris sündis, oli ehitus veel pooleli. Külmas ja kõledas majakarbis polnud võimalik väikese lapsega elada ja nii toodigi Anneli Palule vanemate sugulaste hoole alla. Sinna jäi ta kuni täisealiseks saamiseni. Alles siis, kui Anneli aasta pärast Viljat Antsla keskkooli lõpetas, kolis ta koos vanaema Hildaga, kes teda Palul kasvatas, Tartusse oma ema ja isa juurde.
Ent veel hiljemgi mängis Anneli vähemalt korra Vilja elus tähtsat rolli. Kunagise mängukaaslase sirgumine vanaema hoole all oma linnas elavatest vanematest lahus meenus Viljale siis, kui ta pidi pärast Eesti taasiseseisvumist 20. augustil 1991 otsustama, kuidas oma kümnekuuse tütre Rosina kõrvalt tööle naasta.
Vilja oli tolleks suveks koos pisitütrega Vaabinasse ema juurde elama läinud ja ei plaaninud veel sügisel tööle tagasi minna, kuid pöördelised augustisündmused lõid kõik plaanid segi. Vilja pidi tagasi Toompeale tõttama ja sealse pöörase töökoormuse tõttu polnud võimalik üksi nii väikese lapse eest korralikult hoolitseda. Lapse isast, Eesti vabariigi peaministrist Edgar Savisaarest polnud abi. Savisaar oli ametlikult abielus teise naisega ja ei tahtnud väljaspool abielu sündinud last kuidagi avalikult omaks tunnistada. Nii otsustaski Vilja jätta Rosina Vaabinasse vanaema hoole alla.
Läbi Antsla väikelinna vaikuse
Unistus soojast šokolaadist
Vilja koolipõlveunistus oli vedel šokolaad. Võrumaa metsade vahel, väikese Vaabina 8-klassilise kooli lõpetamise järel polnud maalapsel just palju valikuvõimalusi. Enamasti ootas ees ikka kutsekool või põllumajandustehnikum ja seejärel töö kodukandi ühismajandis. Linna ülikooli pääsesid vähesed.
Viljast neli aastat vanem õde Ingrid läks Tartusse, õppis seal kutsekoolis müüjaks ja tuli siis Vaabinasse tagasi. Viljast kaks aastat vanem vend Meelis läks Tihemetsa sovhoostehnikumi, õppis elektrikuks, kuid jättis kooli suure armastuse pärast pooleli.
Vilja tahtis saada kompvekivalmistajaks ja töötada Kalevi kommivabrikus, mida ta oli ainult televiisorist näinud. Töötada uhkes pealinna tehases lõputult veniva sooja šokolaadijõe ääres – see oli suur ja julge unistus, palju suurem, kui tagantjärele paistab.
Teine unistus oli Viljal veel. Kui kommivalmistajaks ikka kohe kuidagi ei saa, siis tahtis ta olla arst. Aga mitte lihtsalt arst, vaid kiirabiarst – see, kes hästi kiiresti haigetele autoga appi tõttab.
Tänaseks tühjana seisev Vaabina kool, kus Vilja 1969. aastal esimesse klassi läks, oli isegi kolkakooli kohta väike. Lapsi oli seal õpetatud juba üle 100 aasta, aga 8-klassiliseks oli see tehtud alles hiljaaegu. Koolis õppis alla 80 lapse ja kui Vilja selle 1977. aastal lõpetas, oli vilistlaste arv alles napilt üle 100.
Vilja vanematekodus polnud mingit luksust ka pärast seda, kui kolhoosikeskusesse koliti. Laps muidugi ei osanud vaesust märgata. Ta ei osanud tähele panna, et kodus pole isegi raamatuid. Ega teistelgi lastel neid palju polnud, Vaabina oli üldse üks vaene ja mahajäänud kant. Küll aga oskas Vilja märgata, et tähtsate kolhoosnike lapsed võisid klassi ees seista kas või suu kinni ja said ikka oma hea hinde kätte, kuid lihtsate kolhoosnike tütar pidi topelt pingutama.
Võib-olla oligi just vaesus ja surutus see, mis lihtsat külatüdrukut edasi kannustas ja talle juba väga noorelt selgeks tegi: kui tahad midagi saada, tuleb vaeva näha; kõike saab siin elus üksnes ränga tööga. Jäätiseraha teenimiseks tuli kartulivagude vahelt ohakaid kitkuda ja peete kõblata. Iga pere pidi rohima oma osa suurest kolhoosipõllust ja enamasti tegid seda tööd taskuraha teenimiseks just lapsed.
Vilja isa, lihtne traktorist, armastas napsi võtta, aga veel rohkem lugeda. Kohe nii väga, et vahel oli selle pärast kodus isegi ütlemist – meestetööd kõik tegemata, aga tema muudkui loeb ja loeb. On lõbus nii napsi võttes kui ka ilma napsita ja loeb. Lapsele on meelde jäänud, et ema ähvardas koguni lahutusega, lausa mitmel korral, aga teoks ta seda ei teinud. Ka siis, kui Huno vanemas eas juba