Hetkel ei tulnud naisele muud meelde, aga tähtis oli mehes huvi äratada, ja see oligi õnnestunud. Juba järgmisel päeval tuli Eevald Annega kaasa, vormistaski ennast tööle ja temast sai üks kütjatest, kes tsehhis suitsutusahju ja autoklaavi normaalse toimimise eest hoolitsesid, aga vajaduse korral ka muid töid tegid. Palk polnud sellel ametikohal küll suur, omaaegse kordoniülema palgaga üldse mitte võrreldav, aga tähtsam oli võimalus millegagi regulaarselt tegeleda. Pealegi polnud Eevaldi amet mingi peen erialatöö, vaid kiiresti ära õpitav lihtne tegevus.
Nüüd seda kõike meenutades tõdes Anne rahuldustundega, et ta oli oma peamise eesmärgi saavutanud – Eevald oli koos eestlastega töötades vähemalt oma keeleoskust lihvinud ja täiendanud, sest nende kodune suhtlemine oli paratamatult oma ringi kapseldunud. Teiseks aga tahtis Anne töökaaslaste kaudu kogu külale tõestada, et endine kordoniülem ei kuulu Peipsi-taguste uue korra toojate hulka, vaid on kõigiti normaalne ja heasoovlik inimene, kellele pole põhjust viltu vaadata. Niisugune, kelle võib kõhklemata ja lõplikult Veere küla elanike hulka vastu võtta ja sellega ka tema, Anne Paadi valiku heaks kiita.
5
Kui suur armastus mõnele inimesele pähe lööb, võib see ettenägematuid tagajärgi kaasa tuua. Inimkond on oma eksisteerimise jooksul leiutanud sadu mõnuaineid, mis joobumust tekitavad ja enesetunde vähemalt mõneks ajaks hoopis teisele tasandile viivad; toibudes tabab aga nende nautijat enamasti kassiahastus. Kõike seda võib öelda ka armastuse, õigemini küll inimest ootamatult tabanud armumise kohta, mis maailma sedamaid ilusaks muudab ja armumise objekti kui mitte just ingliks, siis ainulaadseks ja kordumatuks teeb. Joobnuna, aga ka joobununa tehakse sageli niisuguseid otsuseid ja tegusid, mida hiljem kaineks saades kahetsetakse, aga nii nagu on erinevaid tegusid, nii saab neile alati ka erinevaid hinnanguid anda; tihti hakkab kahetsus inimest vaevama lihtsalt selleks, et iseenda ees õigeks jääda.
Peeter Varik, kelle passi oli halastamatult isanimena Helgi kirjutatud, oli viimaste aastatega kahtlemata mehistunud nagu kolmekümnendale eluaastale lähenevale mehele kohane. Peeter oli juba lapsena omajagu isepäine olnud; emaga tekkinud lahkheli süvenes noorukieas veelgi ja lõpuks lahkus ta Härmalt. Parkse aleviku ärklitoas sõbraga koos elades oli noor mees veendunud, et Raudiku on tema jaoks minevik, aga siis kohtas ta ootamatult naist, kellesse ta nagu teismeline koolipoiss armus ja kes kogu tema maailmapildi uppi lõi.
Ludmilla oli imeilus, malbe olemisega, vaikse häälega ja lausa vapustavalt ihaldusväärne naine, kes üsna kiiresti ka Peetrisse kiindus. Helgi manitsused ja lausa skandaaliks paisunud katsed poega sellest umbteele sattunud abieluga noorikust eemale hoida jäid tulutuks – Peeter oli emast juba sedavõrd lahku kasvanud ja iseseisvunud, et oskas oma tahtmise juurde jääda. Enamasti piisas viitest Helgi enda minevikutegudele, see sundis manitseja vaikima, kuni ta lõpuks oma tulututele pingutustele käega lõi ja aru sai, et tema on võimetu poja otsust muutma.
„Ärge siis vähemalt abiellumisega kiirustage! Ja hoia, et sa talle lapsi juurde ei tee, tema kahest lapsest aitab!” oli Helgi lõpuks vastuseisust loobudes nõu andnud. Aga ka need õpetused langesid liivasele pinnasele ja mõjusid pigem vastupidiselt, sest juba pool aastat pärast tutvumist andsid noored abiellumisavalduse sisse ja pandigi paari. Pealegi toimus kõik niiviisi, et Helgi sai sellest teada alles siis, kui temp tehtud. Seejärel aga vallandus tõeline torm, Peeter ei olnud ema enne niiviisi kriiskamas kuulnudki.
„Sa oled mõistuse kaotanud! Kogu oma elu hukka ajanud! Lasid ennast selle naise ilusast näolapist haneks tõmmata, nüüd kahetsed kogu eluaeg!”
„Ära karju! Mina tean ise, mis ma teen!” andis poeg vastu. „Sinul pole sellega miskit tegemist!”
„Sa oled minu poeg!”
„Tõesti?” Peeter tegi suured silmad. „Kuidas see sulle nüüd meelde tuli?”
„Sina… sina…” Juhtus harva, et Helgi Varikul sõnad otsa lõppesid; farmis ei jäänud ta sõnasõjas kellelegi võlgu, aga nüüd oli end sedavõrd üles ärritanud, et kõnevool jäi kinni.
„Ja tead, mutt… Pulmade pärast ära muretse, me otsustasime, et kui kunagi rahva kokku kutsume, siis hiljem.”
„Pu-pulmad…! See teie oma on nagu… nagu koerapulm! Ja kus te üldse elama hakkate? Siin üleval, kahetoalises, viiekesi?” sai Helgi lõpuks korgi eest.
„Ei hakka siin, ära karda! Ma leppisin Valduriga kokku, et vahetame elamised ära. Meie kolime Härmale, tema Marviga tuleb siia.”
„Teie… Härmale? Kõik, Anna ka…?”
„Just! Keegi peab ju laste järele vaatama.”
„Ja Valdur tuleb siia? Koos Marviga muidugi?”
„Ma ju praegu ütlesin,” seletas Peeter tapva ükskõiksusega, aga see sõnum oli Helgile veel põrutavam kui teadmine, et poeg on salaja abiellunud. Oli täiesti võimatu mõelda, et ta peab ühes trepikojas lähestikku elama ja jälle alatasa kohtuma oma endise mehega, kui Valdurit üldse selleks nimetada saab, aga mis veel hullem – tema ennasttäis ja ropu suuga elukaaslasega, kelle ta oli farmitöölt minema kihutanud!
„Miks te peate just sinna Härmale… Seal on kõik ju nii ära lagastatud!”
„Sa võib-olla ei tea, aga Härma on ainus kodu, mis mul on olnud! Ja mitte tänu sinule, vaid Minnale ja Madisele!” See kõlas Peetri suust mitte seletuse, vaid süüdistusena.
„Jumal küll, ma ei saanud ju sõjaajal sinu jaoks midagi teha…” ütles Helgi Varik juba hoopiski kaebleval toonil. Poeg oli teda mitte ainult kõrvale tõuganud, vaid ka uute majanaabritega karistanud. Niisugustega, kes tema elu seal väikeses korrusmajas kindlasti veelgi keerulisemaks teevad… Eriti just Valdur, kellesse Helgi oli pärast Härmalt lahkumist mõnevõrra leebemalt suhtuma hakanud. Kui ta Kiviaiale kolimise järel tõdes, et Mihkel on hoopis teistsuguse iseloomuga, kui tema oli arvanud, hakkas ta oma ennatlikku sammu peagi kahetsema; Valdur Harakas oli küll laisk ja viinanõrk mees, aga siiski omamoodi erudeeritud, luges ajalehti, kuulas raadiost uudiseid ja temaga sai mitmeidki maailma asju arutada. Kui see linnalinnuke Marvi poleks end talle külge pookinud, võiks ehk veel nüüdki ära leppida…
Niiviisi oli Helgi Varik tollal mõelnud, kui Peetri abiellumisest teada sai. Aastad aga läksid aina kiiremini ja nüüdseks oli Peetrist koos naise Ludmilla, ämma ja juba nelja lapsega Härma pererahvas saanud. Talu kuulus algul ametlikult küll sovhoosile, aga siis leidsid majandi asjamehed mingi seaduseparagrahvi, mis lubas mittevajalikke hooneid oma töölistele müüa. Peetrile kui heas kirjas traktorist-mehhanisaatorile võimaldati kogu Härma majapidamine vaid sümboolse hinna eest päriseks osta ja noor mees asus sedamaid oma pere kodu korrastama. Peeter tegi seda tööd erilise innuga, nii et isegi Helgi mõnikord Härmale põikas, lihtsalt selleks, et poja tegevuse tagajärgi imetleda. Iga kord midagi uut nähes püüdis naine endamisi mõistatada, kust või kellelt on Peeter niisuguse tubliduse, tarmukuse, aga sellele lisaks ka vaieldamatu tööoskuse saanud. Tema osa Peetri kasvatamises oli piirdunud vaid väikelapsele toidu ja riiete muretsemisega, neidki sai sõja ajal üsna vaevaliselt ja juhuslikult. Kui ta vabrikus tööl käis, jäi poisi kasvatamine rohkem vanatädi hooleks. Aga kui nad pärast märtsipommitamist linnast põgenesid, oli saatuse suunav käsi nad Härma talu õueväravasse juhatanud ja viieaastasest Peetrist oli üsna peagi pererahva lemmik saanud. Küllap need viis aastat, mil poiss Madise kannul käis ja igast tööst püüdis osa võtta, jätsid oma jälje, õpetasid tööd tegema ja tehtust rõõmu tundma.
Niisuguse seletusega oli Helgi leppinud, aga oma põgusatel külastustel ei tundnud ta end Peetri peres ei ämma ega vanaemana. Esiteks ei suutnud ta Ludmilla esimese abielu lapsi samamoodi omaks võtta kui Peetri omi ja selle tõttu oli tal pojaga mitmeid sõnavahetusi olnud; teiseks oli selle abielu kaudu kummaline sugulusring tekkinud, mis senised alluvusvahekorrad ähvardas segamini paisata. Helgi farmis töötav karjatalitaja Ludmilla oli Variku nime ja minia tiitli saanud, tema ema Anna Bodrova aga samal teel ka justkui sugulaseks, languks muutunud, ja see viimane asjaolu oli Helgile veelgi vastumeelsem. Anna oli üsnagi primitiivse olekuga naine – Helgi arvates liigagi lihtne, et tema juurest mingeid intelligentsuse