Roomet Põiklik kuulas sovhoosi peameeste arutelu kõrvalt. Temal oli asja vastu oma huvi – kui siin, tema osakonnas, hakkavad kõrged ja kauged külalised pidutsemas käima, tekib ka temale kindlasti uusi tutvusi. Tutvus oli aga suurel Nõukogudemaal esmatähtis asi, kui taheti midagi saada või saavutada. Ning kui see koht ja teenindus niisugustele sakstele meeldima hakkab, tulevad nad aeg-ajalt siia tagasi, see oli kindel.
„Aga mis seal teisel korrusel on?” küsis Lepassaar õuepoolses esikus treppi märgates.
„Seal oli meieri korter! Vist kolm tuba ja köök, kõigis ma pole küll käinud, aga… Vaatame!” Põiklik astus esimesena puutrepile ja teised järgnesid. Tõepoolest, seal oli kolm tuba ja köök, osaliselt isegi veel mööbel sees, kuid vana, vilets ja koidest silmanähtavalt näritud.
„Kuule… Siia teeme kabinetid! Kui mõni suur saks tuleb linnukesega, siis…” Lepassaar muigas, aga Paumets kortsutas kulmu.
„Nojah, kui tahetakse öömajale jääda, siis on vaja,” nõustus Põiklik, aga partorgile niisugused jutud ei meeldinud.
„Siia võiks autojuhtide jaoks toa teha! Et nad ei peaks autos konutama, kui peremehed pidu peavad,” ütles ta asjalikult. Tõepoolest – miks peaksid kõrged külalised öömajale jääma, kui neil on autod ja autojuhid?
„Eks me laseme projekti teha, projekteerija teab paremini, mismoodi ja milleks neid ruume kasutada! Peaasi – kogu see krempel peab esinduslik ja tipp-topp korras olema! Ja veel – kas sa, Põiklik, tead soovitada kedagi kohalikku, kes siin perenaiseks hakkaks?” arutas Lepassaar.
„Eks ma pean asja uurima… Aga sinna on veel aega!”
„Mina arvan, et selle puhkemaja peame enne sügist valmis saama. Ja on hea, kui tulevane perenaine algusest peale silma peal hoiab!”
„Nojah, aga meil pole ju niisugust kohta koosseisudes ette nähtud,” kõhkles Roomet Põiklik. Osakonnajuhataja haistis, et puhkemaja toob talle ka lisavastutuse, mis alati ei pruugi sugugi seadusega kooskõlas olla. Ja nii oligi.
„Sa räägid, nagu oleksid täna sündinud! Mõne farmitöötaja võid sa ju alati juurde võtta,” arvas Lepassaar, aga heitis igaks juhuks Paumetsale nõusolekut ootava pilgu. Partorg tegi näo, nagu poleks ta midagi kuulnud. Seda pilku märkas ka Põiklik ja kohmas:
„Eks me sellest räägime hiljem… Kas vaatame veel midagi?”
„Ei, praegu aitab! Ma helistan projekteerijale, eks siis vaatame temaga koos.”
Parkse sovhoosi kaks kõige tähtsamat meest istusid „Volgasse” ja sõitsid minema. Roomet Põiklik jäi veel meierei juurde seisma ja hoonet silmaga mõõtma, nagu mõtleks äsjased plaanid veel kord üle. Tegelikult lasi ta oma osakonna naised ükshaaval silme eest läbi, sest tal oli tahtmine hakata tulevasele puhkemajale sedamaid perenaist otsima. Selles, et see puhkemaja eriti kiiresti valmis tehakse, ei kahelnud Põiklik hetkegi; Valmar Lepassaar oli ennast näidanud võimeka organisaatorina, kes oma ideed järjekindlalt ja mis tahes raskustest hoolimata läbi surus. Raudiku vana meiereihoone oli direktorile meeldinud, tähendab, asi läheb kohe käiku. Aga kust saada sinna perenaist, kes seda nime vääriks – oskaks süüa teha ja kõrgeid külalisi päris linnamoodi teenindada…?
Läheks õige Vesseli juurde, peaks temaga nõu… mõtles Põiklik, aga esmapilgul tekitas see mõte kerge tõrke. Niisuguse, mida oleks võinud isegi vastumeelsuseks nimetada. Ammuste sõprade vahelt polnud küll must kass läbi jooksnud, aga paratamatult esineb igas sõprusvahekorras tõusu- ja mõõnaperioode. Suhtlemisega aeg-ajalt kaasnev küllastustunne tekib teadmisest, et sõbra juures pole enam midagi uut avastada, kõik temas on üdini tuntud, ja kuna tegemist on ikkagi erinevate inimestega, ei saagi kõik arusaamad ja ellusuhtumised kattuda. Nii olidki Põikliku käigud töökotta pikkamisi harvemaks jäänud ja piirdusid lõpuks vaid tõesti tarvilike külastustega – kui oli mõnda masinate remondiga seotud seika vaja täpsustada või piirivalve käest mahakantuna ostetud ja Robert Vesseli poolt korda tehtud GAZ-tüüpi maastikuauto järjekordselt remonti vajas. Nüüdki oli tal oma minekut hea kõigepealt auto süüks ajada ja siis sealt edasi juttu arendama hakata.
„Tere… Jälle miskit nihu või?” võttis ka Vessel tulija üsna ametlikult vastu, kiigates üle Põikliku õla sinnapoole, kus porine maastikuauto seisis.
„Mitte just palju, aga… Vist hakkas ventilaatori rihm häält tegema, ehk oleks vaja pingutada,” arvas Põiklik tagasihoidlikult. Robertis oli midagi niisugust, mis ei lubanud tema ees ülemusena käituda. Nende varasemat sõprust arvestades polekski see sobinud.
„Nojah… Õige autojuht teeb selle väikese asja ise ära, aga sina oled ju ülemus,” ühmas mehaanik, aga öeldu teravik oli huumoriga polsterdatud.
„Ah, jäta lollused! Ja kauaks mul enam sedagi – mul kukub aasta pärast kuuskümmend ja lähen pensionile, kogu lugu.”
„Kuradi kahju, et mina veel ei saa, mul veel kaheksa aastat orjata,” arvas Vessel ja asus ülemuse poole vaatamata sahtlist tööriistu otsima.
„Sina? Mis sina pensionil tegema hakkad, sa ei oska ju ilma tööta elada?” imestas Põiklik. „Ma olen arvanud, et sinul eraelu ei olegi.”
„Arvad…? Noh, eks siis arva edasi!”
„Aga tõsiselt! Iga mõistlik mees oleks endale juba ammu naise leidnud, aga sina elad ainult oma traktorite ja mootoritega.”
Robert Vessel ladus sahtlist võetud mutrivõtmed lauale ritta. Heitis korraks pilgu ütleja poole ja kinnitas:
„Õige! Aga tead, miks?”
„Kust ma seda…”
„Sellepärast, et traktorid ja mootorid ei lobise! Neid võib usaldada.”
Öeldus, õigemini selle toonis oli Põikliku jaoks midagi halvaendelist ja ta jäi mehaanikut teraselt silmitsema.
„Kas sa arvad, et mina olen midagi rääkinud?”
„Ei arva! Aga varem või hiljem võid midagi vihjata küll! Sest sina oled nende pundi mees, parteilane ja ülemus pealegi. Ja oled hakanud aina rohkem nende poole hoidma,” arvas Vessel võtmete hulgast sobivaid valides.
„Robert, mul on ju amet niisugune!” Põiklik polnud sõpra enam ammu eesnimepidi nimetanud. See oli peaaegu palvena kõlav katse teise jäika hoiakut murda.
„Nojah, muidugi! Ja minu amet on jälle sinu autot remontida. Ja muud ka, kui vaja läheb!” Vessel jättis Põikliku keset töökoda harkisjalu seisma ja kõndis joonelt õuele auto poole, et teha mis tarvis.
4
Kuigi Veere küla paiknes tuulte eest kaitsmata mererannal, ei olnud augustitorm seal erilist laastamistööd teinud ega puid murdnud. Küllap oli põhjus selles, et siin lagedal rannaäärsel olid nii majad, puud kui ka inimesed juba aastakümnete jooksul mitmete tormide poolt karastatud. Nõrgaks või nõrganärvilisteks osutunud olid nende hulgast ammugi üles leitud ja lõhutud ning murtud, aga ka minema viidud või lahkuma sunnitud; niisugune looduslik selektsioon on kõige kindlam püsivusvõime eksam ja järjepidevuse tagatis. Mida sügavamal on puude juured pinnases, seda paremini suudavad nad tormidele vastu seista, ning mida sügavamad on inimese tunded oma kodupaiga vastu, seda enam püüab ta oma kodust kinni hoida ja selle eest hoolitseda.
Anne Paat ei olnud küll siitkandist pärit, oli omal ajal miniana Asuvälja tallu toodud, aga see koht oli talle kohe meeldima hakanud. Inimesi, keda rannamaastik ja avar merevaade külmaks ei jäta, on väga palju; märksa vähem on aga neid, kes päev päeva kõrval ja aastate kaupa sellises rannakülas elades suudavad tähelepanuta jätta kõik selle, mis siinse elu ebameeldivaks teeb. Põhjarannikule on külmadel kirde- ja põhjatuultel vaba sissepääs, tuulevaikust kohtab siin haruharva ja sellepärast sajab ka