Mariel polnud enam kogenud ja tarka sõbrannat, kes oleks teda lohutanud ja seletanud, et iga laps kasvab mis tahes õpetustest välja ja hakkab oma hetketunnet ainuõigeks pidama; elutarkus omandatakse alles kogemuse, isikliku läbielamise abil. Aga kõik Marie lapsed olid alati vaoshoitud ja vaguralt sõnakuulelikud olnud ning küllap see tekitaski arvamuse, et nad on targad ja ettevaatlikud ka oma elu korraldamisel.
Paraku oli Marie juba Maimu juures hoiatavat seika kogenud. Vanema tütre esimene valik läks küll täiesti viltu, aga õnneks jäi see vaid tutvuse tasemele. Hiljem oli Maimu küllaltki asjaliku mehe leidnud, abiellunud ja omakorda tütre emaks saanud, aga see ei vabastanud Mariet ka tema eest muretsemisest; Raimond Aaspõld tundus liigagi asise, koguni kuivavõitu olemisega mehena ja Marie oli mitu korda mõelnud, et niisuguse kõrval elades võib ka Maimule iga naise unistus – see tõeline ja jäägitult haarav armastus, mille juurde ka omamoodi lapsikused kuuluvad – koguni tundmatuks jääda. Aga sellel abielul oli ka hea külg – väimees ehitas oma perele kuskile linnaserva väikest maja ja töötas autojuhina, mis omakorda kinnitas, et tegemist ei saa olla viina armastava mehega.
Kolmas tütar Mare oli hiljuti kahekümne viieseks saanud, aga siiamaani veel vallaline. Tallinna kaubamaja kingaosakonna vanemmüüja, see pidi igati kindel ja turvaline töökoht olema, pealegi niisugune, kus peaks meestele silma jääma, aga mingit püsisuhet polnud tal siiamaani tekkinud. Jällegi oli Mariel mure – kui nii edasi läheb, kas jääb ta siis vanatüdrukuks, kel pole lootustki pereemaks saada? Mare käis Raudikul harva, oli olemiselt kuidagi kinniseks muutunud ega tahtnud oma elust pikalt ja põhjalikult rääkida.
„Ära sina muretse, küll ma hakkama saan,” oli ta Mariele iga kord öelnud, kui too midagi konkreetselt küsida püüdis. Ning selle vastusega tuli paratamatult rahulduda, kuigi ema see murest ei vabastanud.
Kaarel oli endiselt poissmees ja tema pärast muretses Marie kõige vähem. Poiss oli endale pruugitud auto ostnud, põikas üsna tihti Raudikule ema vaatama ja polnud põhjust muretseda, et ta endale sobilikku elukaaslast ei leia. Aga sellega oli veel aega, mehed peaksidki abielluma alles kolmekümneselt, kui täisaru peas…
3
Raudikul oli veel üks hoone, mis võimude ja olude vahetumisel oli unarusse ja tühjalt seisma jäänud – endine meierei. Kunagi, veel enne Esimest maailmasõda oli selles mõisale kuulunud raudkivist hoones talitanud meier, keda rahva hulgas Või-Aaduks kutsuti; Eesti Vabariigi ajal kuulus hoone osaühisusele „Eesti Võieksport“, mis ühendas kümneid omataolisi väikeseid võitööstusi ja muuhulgas olevat võid ka Inglismaale eksportinud. Kolmekümnendate alguses võttis meieriameti üle mujalt tulnud mees Krause, kes aga sõja ajal Rootsimaale põgenes. Ja pärast sõda olid ka Raudiku meiereile segased ajad saabunud – algul pandi see ettevõte kinni, siis töötas mõnda aega lihtsalt piima vastuvõtupunktina, pärast seda oli uus meier Pent Võsamägi ametisse pandud ja kogu vahepeal lõhutud masinavärgi jälle korda teinud, aga temagi töö piirdus ainult aurukatla kütmise ja koorelahutaja käivitamisega. Ning siis oli mees lausa üleöö Raudikult kadunud – keegi oli näinud, kuidas hilisõhtul meierei ees, mille ülakorrusel Võsamägi elas, peatus kinnine kaubatõlla moodi auto, ja järgmisel päeval jäid meierei uksed suletuks. Meieri ennesõjaaegne Saksa päritolu trofeeauto seisis veel mõned päevad meierei õuel ja siis kadus seegi.
Teadagi vallandas niisugune ootamatu kadumine mitmeid kuulujutte, kuigi sõjajärgsetel aastatel polnud inimeste arreteerimine mitte erandlik, vaid pigem tavaline nähtus. Aga siin, muust maailmast eraldatud Raudikul oli tegemist ikkagi erakordse sündmusega.
„Ei tea, mis talle süüks pandi…” arutati poes kokku saades.
„Eks ta vast kuidagi piimaga sobi tegi, sellepärast,” avaldas keegi arvamist, aga selle vastu tõsteti kohe häält.
„Mis piimaga! Sel autojuhil oli ju sinine vormimüts peas, ja kui NKVD mängus, siis on teada, et poliitiline värk!”
Millega tegelikult tegemist oli, seda ei saadudki teada. Pent Võsamägi oli Raudiku inimestele võõraks jäänudki, ka piima vastu võttes või lõssi välja andes jäi mees napisõnaliseks ega seltsinud kellegagi. Meiereihoone jäi aga pärast seda peremeheta. Kolhoos võõrandas sealt ühte ja teist, mida sai oma piimamajanduses kasutada, seejärel jäid uksed lahti ja iga soovija võis minna ja võtta, mis võtta oli. Kui mõisahoones veel kool tegutses, olid poisid mõnikord meierei akende kallal ragulkadega täpsuslaskmist harjutanud – need olid paljude väikeste ruutudega aknad, millest vaid mõni üksik lõpuks terveks jäi. Aga omaaegne „Võieksport” oli meiereile korraliku tsingitud plekist katuse lasknud teha ja see päästis mansardkorrusega ja kenasti vuugitud raudkivimüüridega hoone lõplikust hävingust. Nii oli see mõisapargi veeres jõe kaldal seisnud mahajäetuna juba tosin aastat, kui ühel kevadisel päeval poripritsmetega kirjatud maastikuauto ja selle järel üsna esinduslikult läikiv sõiduauto „Volga” maanteelt sinnapoole pöörasid ja laia estakaadtrepi ette seisma jäid. Maastikuauto rooli tagant ronis välja osakonnajuhataja Roomet Põiklik, teisest sõidukist aga kaks meest – Parkse sovhoosi direktor Lepassaar ja partorg Paumets.
„Seesama on – näete, kõigiti korras ja esinduslik hoone!” seletas Põiklik, kes oli mahajäetud Raudiku meiereist Lepassaarele rääkinud.
„Jaa…” Direktor heitis pilgu hoonele ja vaatas siis ringi. „Koht on küll kuramuse ilus, otse jõe kaldal! Aga ujuda siin vist ei saa?”
„Eks jõgi on sellepärast madal, et veskitamm lasti õhku… Aga võiks ju mõne koha ära süvendada,” arvas Põiklik. Paumets ei öelnud midagi, uuris rohkem maja ja püüdis aknast sisse kiigata.
„Uks on lahti, sinna saab sisse ka!” Põiklik kui kohalik ülemus tundis ennast vastutavana. Just tema oli välja käinud idee, et Raudiku meierei võiks sovhoosi puhkemajaks ümber ehitada. Suviti käis sovhoosis mitmeid külalisi, sageli tuldi ka ministeeriumist, aga vastuvõtmiseks polnud vaikset ja esinduslikku kohta, kus saksad saaksid omaette väikest pidu pidada ja end vabalt tunda. Raudiku oli piisavalt kõrvaline koht, tähtsad ja tuntud mehed ei sattuks peomeeleolus avalikkuse silma alla.
„Lähme siis ja vaatame!” kostis Lepassaar ja mehed sisenesid majja. Seespool avanes küll üsna õõvastav pilt – piimatöötlemise saalis olid tundmatud torustike ja transmissioonide kallal jõudu tarvitanud, muist torusid lihtsalt maha saaginud ja minema viinud, sest leidlikud inimesed oskavad niisugust materjali otstarbekalt kasutada. Kohaletulnud asjamehed aga vaatasid ruume hoopis teistsuguse pilguga, sest nende silmis oli kõik allesjäänu vaid tarbetu rämps, mis nagunii oli vaja ära koristada.
„Jaa, ruumi selles majas on! Siia saab ilusa ja suure kaminasaali teha! Ja selle kõrval peab kindlasti köök olema!” nentis Lepassaar.
Parteimees Paumets aga astus akna juurde ja heitis pilgu jõe poole.
„Siin on veel üks hea omadus, siia saab lihtsalt veega peldiku teha!”
„Mismoodi sa arvad?” küsis direktor.
„Lihtviisiliselt! Toru jõkke ja kõik läheb allavett.”
„Noh, aga kui sinna ujumiskoht süvendada…” kahtles Põiklik.
„Ega see ei sega! Toru tuleb allapoole viia, sinna veskitammi varemete taha. Ega vastuvoolu midagi tagasi ei tule.”
Idee tundus lihtne, aga ahvatlev, sest inimkond on alati oma jääkproduktide likvideerimisega hädas olnud. Tõesti – miks selleks mitte loomulikke loodusvägesid ära kasutada, pealegi kui tegemist on naturaalsete jääkidega? Aga…
„Aga paberid? Mis neist saab?” küsis Lepassaar. Temale kui põlisele linnainimesele oli jäänudki omaette müsteeriumiks, kuidas need teatud otstarbeks kasutatud ajalehetükid mööda torusid minema rändavad.