Eit mäletas, aga eit suri ära
Mari annab mulle ehk andeks, et ma ei kasuta tema viimses raamatus kõiki faile, mis mu naise arvutis selle tarbeks leidusid. Tema mäletas kõiki neid taotlusi ja kujundeid, seoseid ja tõestamisi, mistarvis kavatses kaante vahele koondada ka need peatükid, mis minu arvates sinna ei kuulu. Mina olen lesena elus ja mul on õigus samuti õhata: kiidetud olgu Issand, kes lasi tõde sedapidi paista. Antud juhul siis minu-pidi.
Salamandria-avantüürile, kuhu Mari sõitis ühele oma elu paljudest seiklustest – mis jäi aga loodusseaduste ebaõigluse tõttu viimseks, ja see on mõistagi minu subjektiivne hinnang – läksid eranditult kõik vähem või rohkem, teenitult ja arusaamatult tuntud inimesed. Sellepärast tehti pärast kõigi nendega erinevate väljaannete jaoks intervjuud. Põhiliselt huvitusid Salamandrias salvestatud teleseriaali «Džungliseaduste vangid» kangelastest küll vaid kollane SS Leht ja seltskonnakrooniline Tsükkel ja üldjuhul tehti vestlused ajakirjanike initsiatiivil. Need, kes ise ei saa ega tee, peavad ju ka millestki-kellestki elama. Mõnel juhul aga ilmutasid Salamandria-retkes pettunud kuulsused ise innukust ajakirjanikele ära rääkida, «kuidas kõik tegelikult oli». Minu kadunud naine Mari kavatses ka need tõekuulutused, kus kõige rohkem just teda ennast laimati ja sõimati, oma raamatusse hõlmata. Ütles mulle, et sedasorti julmade valede taastrükk pole mitte mingi masohhism, vaid järjekordne näide sellest, et mingit tegelikkust õigupoolest polegi. Mari arutles, et eranditult igal inimesel, kes koos paljude teistega mingist seiklusest osa võtab, on oma subjektiivne pilt. Kõigi teiste omast väga erinev. Oma isiklik kujutlus nii selle kohta, mis oli silma ees kui sellest, milleni silm ei küündinud – ja mille tõlgendus tekkis kirjelduste, oletuste, kahtlustuste ja enda järgi hindamiste kaudu.
Kuna Mari on surnud, võtan endale voli toimida tsensorina. Nii, nagu tahtis tema teksti piirata ja suunata, kohendada ja kohitseda ka Salamandria-realiti korraldanud telefirma Torbik. Vahe on selles, et Mari faile nende käes ei olnud. Minul on. Sestap ei paljunda ma enam näotuid kahtlustusi ega etteheiteid, mis on kollanduses juba nagunii ära ilmunud.
Mina ei taha seda, mida ilmselt tahtis Mari – näidata, kui mürgine ja nakkavalt psühhopaatiline võib mõni isiksus õigupoolest olla. Kuidas lambist tekkinud vihkamine paneb ühe rasvunud rahvamehe naaberrahvaste naisi sõimama ja mõnitama ning kuidas ühe kliinilise leedulase patoloogiline õelus hakkab külge ka neile, keda too lihav ja igas mõttes vohav tüüp ju tegelikult samuti solvas.
Mina ei taha seda enam paljundada. Ei seda, kuidas meie vägilasest lembelaulik, kes ei tundnud õieti ei minu Marit ega seda pirakat mürgipritsi, laskis ennast mõjutada ja lollitada. Ammugi mitte seda, kuidas Mari ja kõigi teiste endast nooremate naiste suhtes tige ja kahtlustav elukutseline diiva uskus lihava leedulase intriige ning püüdis temaga resoneerudes Marit ka Nuustaku poliitikuga tülli ajada.
Selge see, et Mari kui kutsumuselt vaatleja-töötleja nägi ses kuhjuvate valede mullis huvitavaid psühholoogilisi ja psühhiaatrilisi mehhanisme ning tahtis näidata, kuidas tegelikkus moondub. Loomulikult oleks see olnud ka mõttetult suuremeelne žest trükkida oma enese raamatus ära enda vastu sihitud rämedad rünnakud. Mina sellega kaasa ei lähe. Teiste Salamandria-seiklejate tegelikkus võib end veel kaua ja õnnelikult moonutada. Mari oma on lõppenud.
Pean tunnistama, et kärpisin tema päevikust välja need kohad, kus ta kirjeldas meie abielu väga drastiliselt teistmoodi, kui mina seda näinud olen. Neid järjekordselt äärmuslikult subjektiivselt ja teiste omadest erinevaid seisukohavõtte lugedes kohkusin. Kurvastasin ja pettusin. Kustutasin ära kõik minu meelest valesti nähtud ja tõlgendatud episoodid, mis puudutasid mind ja meie lapsi. Kui need absatsid olid juba ära kustutatud, tabas mind mõistagi süütunne. Aga siis oli see juba ohutu süümekas, sest kustutatut ei saa ju taastada. Nii jääb mulle ikkagi minu subjektiivne tegelikkus. Ka mälestustesse ulatuvalt.
Nii, nagu meil oli Mariga üldse üsna erinev tutvusring, huvialad ja nende ümber kogunev seltskond, ei saanud ma isiklikult tuttavaks ka ainsagi isiksusega, kellega ta koos Salamandrias käis. Tõsi küll, ta kirjutab korduvalt ja erinevates variatsioonides, et ta ise ka ei saanud. Ega saanud tuttavaks ka nemad temaga – nagu ka mina teda lõpuni tundma õppida ei jõudnud, sest alati on ju illusoorne tunne, et aega on, küll jõuab. Kui pole enam raha teenimise ega laste teenindamisega kiire.
Tean, et Maryga sai Mari vist alates sellest, et nende nimesid kogu aeg segamini aeti, päris sõbraks ning kohtus temaga kõigil oma Tallinnas-käikudel, millest mina reeglina hoidun. Mari käis teatris, kohvikus ja loomaaias Mary, mitte minuga ning nüüd pole mul oma ilmajäämistundega enam midagi teha. Tegin vaid seda, et ostsin endale Mary viimase plaadi ja mängisin seda ka Mari matustel. Ehkki tuhastamist ei tahaks ma matuseks nimetada, justkui see asja olemust muudaks.
Agust lugesin intervjuust (see on üks nendest, mida ma siia raamatusse ei lisa) ainult tema kannatustest ja leptospiroosist. Selle nakkuse vastu saanuks vaktsineerida. Ehkki tootefirma Torbik produtsendid väitsid, et eesti mängurid said kõik ette nähtud vaktsiinid, said nad tegelikult vaid kolmandiku teiste maade mängurite naha vahele süstitutest. Aga suudlejalutika kantud chagase-bakteri vastu poleks nagunii vaktsiini olnud.
Nagu ei ole vaktsiini ka inimliku piiratuse ja kurjuse vastu. Mari kavatses teiste mänguritega tehtud intervjuude taastrüki kaudu näidata peale selle, kuidas Bibile aina abieluettepanekuid tehti ja poliitik Peeter oma seelikuga hädas oli, ka info kroonilist pealiskaudsust ja paratamatut moondumist. Kustutasin juba ära selle ladina tähtedega kirjutatud venekeelse artikliversiooni, mille põhjal Läti kolleegid Marist rahvuste vahelise vaenu õhutaja tegid. Ta kirjeldas seal ükshaaval, miks ja kuivõrd sümpaatsed olid talle kõik lätlastest saatusekaaslased ning et ühegi leedulasega rohkem kohtumiseks ta põhjust ei näe.
Mina Mari lesena suhtun asjasse äärmuslikumalt. Kõige ilmekam suhtumiste näitaja on küllatulekute tekitamine või tõrjumine. Marit ümbritsenud Balti salamandrid jagunevad minu jaoks nii, et üht õige väikest osa neist kutsuksin ise külla. Üks osa oleks ka juhuslikult minu majja sattudes teretulnud. Ühele osale korraldaksin öömaja mõnda naabruses asuvasse motelli ja annaksin kätte busside sõiduplaani. On aga üks inimene, kelle ees jääb minu maja uks suletuks. Televiisoris nähtud õela ja suurelise röhkimise ning Eesti ajakirjandusse Bibi suu kaudu jõudnud valeliku intrigeerimise põhjal olen kindel, et lõunanaabrite korpulent-egotsentrik tallaks mu lapsed ära. Mitte niivõrd massiga – minu maja on sedavõrd suur küll, et teda füüsiliselt mahutada. Vaimselt tallaks. Mürgise auraga. Ei tule siia!
Ei tule siia. Nagunii ei tule siia mitte keegi neist. Ega vist oleks tulnud ka siis, kui Mari oleks elus. Mary ehk. Kui temagi. Seepärast ei puutu nende antud subjektiivsed intervjuud neid kuulanud subjektiivsetele ajakirjanikele Mari viimsesse, mõistagi samuti üleni subjektiivsesse raamatusse.
Minul ei ole neid seoseid, mis temal. Mul ei ole tema mälestusi ega teda ennastki. Kardan, et ka mina oma loomulikus subjektiivsuses ei oska tedagi mäletada.
Eit mäletas, aga eit suri ära.
Kumb on olulisem – elamused või nafta?
Elamused.
Tavatute kogemuste järele sõidetakse tsivilisatsioonist kaugele ära. Nafta aga veetakse ju erinevate kontsernide trügimise taktis koju kätte. Elamuste kannul sõidetakse – tõsi küll, ohtralt naftat kui Maa verd osooniaukudeks põletades – kas või maailma lõppu. Vähemalt Kagu-Aasiasse, kuni Kuu peale veel ei pääse. Sealsetest maadest tuntuimas, Malaisias, on Robinsonide saared ja džungliveered seatud sisse kummimusidena, mis turiste vastupandamatu jõuga enda poole imevad. Miljonite seas, kes on mitmeid aastaid tele-Robinsonide elulemise tõsielukaid vaadanud, on üllatavalt ohtrasti neid, kes tahavad ka. Olla, nagu Robinsonid. Veel paremad, vapramad, ilusamad ning naastes saledamad ja iseenesest puhanud.
Paraku peavad ka need, kes põgenevad enda ja oma argielu eest, ka Taisse rajatud džungliturismuses tõdema: iseenese käest ega eest ei pääse. Ise on meil alati kaasas. Ärkvel ja uinudes, õnnes ja kurbuses, harva armastatuna ja tihti vihatuna.
Iseäranis sealsamas Maa pära-piirkonnas asuvasse Salamandriasse kuhjuvad need, kes on oma olemises – kas teadlikult või alateadlikult – taibanud, et kõik me oleme džungliseaduste vangid.
Identiteedikriisi ja ammendatusse, tüdimusse ja väsimusse, tühjusse ja mõttetusse sattunud džungliseaduste vangid tunglevad Salamandria metsikuimasse