Missioonisõdurina Aafrikas. Kristo Pals

ESIMENE KOKKUPUUDE MALIGA toimus lapsepõlves, kui lugesin sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ilmunud raamatut „Ma olin Timbuktus“. Praeguseks ei mäleta ma süžeest mitte midagi. Ja ega ma enne Malisse missioonile minekutki teadnud, et see kunagise impeeriumi keskne kaubatee äärne linn asub tänase Mali territooriumil, pealegi riigi põhjaosas asuvas konfliktipiirkonnas, olles samal ajal põhjaosa keskus.

      Mali tähendab bambara keeles jõehobu, Bamako krokodilli ja meie sõjaväebaasi kodulinn Koulikoro „mäe ääres“. Jällegi on malilased võrreldes meiega rohkem arenenud. Meie suudame temaatilisi nimesid panna heal juhul vaid tänavatele (lilled Lillekülas, linnud Linnu tee ümbruses jne), Malis tehakse seda aga linnadega. Peaks uurima, et äkki on neil veel loomanimelisi linnu. Jõehobu, kes minu teadmistes oli kinnistunud kui rahulik mäletseja, osutus Mali kõige suuremaks kiskjaks. Maailma kontekstis ta nii hirmus ei ole – väidetavalt ohtlikkuselt alles neljas moskiitode, Aafrika elevandi ja krokodilli järel, tappes Aafrikas kõigest sadu inimesi aastas. Isegi autos olemine ei päästa nende eest.

      Nagu Eesti, on Mali olnud üks rahvaste rännete ja veresegamise keskus. Kui meie ajalugu on mõjutanud ristisõjad, siis neid Araabiast peale tunginud islam. Hiljem mõjutas Malit orjakaubandus, mis sundis eri rahvaid põgenema sisemaale, kaugele ookeanist, mille kaudu käis suur orjade eksport. Tänu pakkujooksmisele praegu Malil merepiiri enam pole. Meie saime ristiusuga pärisorjuse ja otsisime samuti paremat elu metsaäärsetest põldudest ja soodest. Kas usk ongi orjastav?

      Nagu enamik Aafrika riike, pole ka Mali etniliselt ühtne. Suurim rahvusgrupp on bambarad, moodustades veidi üle kolmandiku rahvastikust. Neil on oma keel ja nad on kerge aafrika mõjuga islamiusulised. Liskas soninked, malinked, fulbed, tuareegid jne. Kes neid eri hõimusid kokku lugeda suudaks? Riigi kuju vaadates näeme, et see on justkui diagonaalne kikilips või liblikas. Lipsu keskosa jagab riigi enam-vähem pooleks: Põhja-Maliks ja Lõuna-Maliks. Neid territooriume seob ainult poliitiliselt ühe riigi alla kuulumine. Põhja-Mali moodustab Mali pindalast veidi üle poole, kuid Mali rahvastikust elab põhjapoolses osas vaid ligi 800 000 inimest, mis on veidi alla 6 % elanikkonnast.

      Riigi põhjaosas elavad peaasjalikult tuareegid, nõnda on Mali ja Niger suurima tuareegide kogukonnaga riigid maailmas. Lisaks elab tuareege naaberriikides Burkina Fasos, Liibüas ja Alžeerias. 1,2-miljonilise rahvaarvuga tuareegid on umbes sama suur rahvus kui eestlased. Tuareegidel puudub oma riik, kuid nad püüdlevad selle poole, soovides luua Azawadi-nimelist riiki. Tõlkes tähendab see kuivanud jõe sängi – just see Nigeri jõega Sahara äärealadel suviti juhtub. Azawadi loomise püüdlus on lihtsustatult Mali konflikti põhjus. Tuareegide nime päritolu iseloomustab praegust aega. Selle nime andsid 19. sajandi antropoloogid inimestele, kes elasid Saharas klannides ja olid üsna vähe üksteisega seotud. Klannid moodustasid omakorda väiksemaid klanne. Tuareegide räägitavas tamashaki keeles on nende rahvus imouhar, mis tõlkes tähendab vaba rahvast. Seda vabadust nad klannimaailmas edutult taga ajavadki.

      Miks ei mahu tuareegid Malis koos teiste rahvastega koos elama? Küllap neid häirib, et pigem Põhja-Aafrika keele- ja kultuuriruumi kuuluvat rahvast on vägivaldselt liidetud Musta Aafrika riigiga. Nende jaoks on terve Mali üks suur viga ja seda riiki ei peaks olemaski olema. Ja miks peavad bambarad, soninked ja malinked tuareege valitsema, kui nad pole seda sõjaliselt kunagi saavutanud? Tuareegid elavad osaliselt veel tänagi keskaegses ilmaruumis, isegi orjapidamine ei ole kuhugi kadunud. Ja kui endine orjarahvas hakkab neid valitsema, siis ega see väga hinge ei mahu. Kas keegi kujutaks ette, et platnoikultuuriga vanglas saaks mõnest hierarhias alumisel astmel olevast isendist vangla direktor? Tuareegid igatahes mitte. Ma ei ole küll uurinud Aafrika riikide iseseisvumiste tagamaade nüansse, kuid ma ei imestaks, kui suhteliselt sõjakate tuareegide etnilised alad jagati eri riikide vahel ära meelega, et neid nii nõrgendada, ja loodeti sel viisil nende assimileerumist põlisrahvaga. Kindlasti ei saa me mööda vaadata rassismiküsimusest, sest tuareeg on välimuselt araablane ehk pigem europiid kui mustanahaline.