Helsingist Pori brigaadi oli umbes kolmetunnine teekond, mida ilmestasid tunnelid ja üks kahvitauku. Soome on mind alati kummastanud. Kui Eestis ringi käia, on kõik kohad täis kauneid naisi sõltumata vanusest. Liikudes 80 kilomeetrit põhja poole, on piinlik vaikus, vaid ilusad metsad ja kaljune maastik. Seda on isegi muidu igava bussisõidu jaoks liiga palju.
Soome külalislahkus oli piiritu: Pori brigaadi kohale jõudes olid ajateenijad vastas varmalt abiks kaste ja kotte kandmas. Kohalikke ajateenijaid vaadates võis jääda mulje, otsekui oleksid soomlased kasvus kängu jäänud. Tegelikult on tolle brigaadi põhiliseks liikumisvahendiks erinevad soomustransportöörid ja nii püütakse sinna aega teenima leida pigem lühemaid mehi. Kasarmu ette oli üles pandud kohvitelk, söökla võttis avasüli vastu ka väljaspool tavapäraseid aegu. Vaid senistest Soome sõjaväe sööklatest tuttav kaljapakkumine oli vähemasti Pori brigaadis möödanik. Sisseelamiseks antud kolmest tunnist oli küll ja rohkemgi veel – lisaks vormi selgapanemisele sai wifi paroolid organiseeritud ja igavust ei olnudki.
Veel samal õhtul toimunud pooletunnise sissejuhatava tutvustustunni ajal vaatasime üle, kus soomlased missioonidel viibivad, ning Pori brigaadi kaardi. Lennuajad saime ka teada: laupäeva hommikul kell 7.30 läheb meie lennuk läbi Amsterdami ja Pariisi Bamakosse. Kohale peaksime jõudma sama päeva õhtul kell 20.30. Seejärel kiire pilk koolitusnädalal toimuvatele tundidele, millest selgus üllatusena, et peame ise samuti hakkama tunde andma. Mul oli au viia läbi jaopatrulli tund eesti keeles, kusjuures vene emakeelega Denis pidi mu eestikeelse teksti inglise keelde tõlkima.
Soomes anti üksikutes teooriatundides siiski veidi edasi ka Mali kogemusi. Tunde viis läbi Malist kohale tulnud Soome instruktor, kes pärast meiega Malisse tagasi lendas ja nädal hiljem uuesti missiooni lõpetades Soome naasis. Varustuse puudulikkus oli etteaimatav: nii ei ole üheski üksuses ühesugust relvastust, enamasti on seegi hooldamata. Varustuse hooldamatust ei saa sõduritele väga ette heita, kui neil on relvade puhastamiseks vaid puupulk ja määrdunud kalts. Õli polnud soomlased Malis veel kohanud. Soomlased õpetasid ka Mali allohvitseride kooli teise aasta kursuse kadette ja käisid nendega muu hulgas laskmas. Päeva esimese lasu tegi üks kursantidest omale labajalga. Ta ei saanud väga täpselt aru, et relva laadimise ajal ei tohi näppu päästikul hoida. Õnneks oli see vaid lihasehaav, kuid Läti kontingendiülemal tekkis õigustatud küsimus: „Mida kadetid terve esimese aasta jooksul õppisid?“
Koolitaja vastas: „Esimesel aastal nad koristavad ja laulavad.“
Enne Malisse minekut pidime täitma neli ankeeti, kus enamikule küsimustest saime vastuseks kirjutada vaid oma nime. Näiteks ei saanud me aru, kes meid Malisse saadab. On see Euroopa Liit, Prantsusmaa, Soome või Eesti? Selliste filosoofiliste küsimuste juures ei jäänud eestlastel muud üle, kui kirjutada igale poole oma nimi ja ülejäänud küsimuste puhul arutada omavahel võimalikke vastuseid. Isegi meditsiiniankeedi täitmine katkes pärast nime kirjutamist, sest keegi ei suutnud kokku viia vaktsiinipassis figureerinud vaktsiini nime ankeedis olnud haiguste nimedega. Vaktsineerimiste ajal tundsin end kui noolemängulaud: sain 13 süsti. Palju mu kehasse võõrvedelikku koguseliselt süstiti, ei teagi, kaalujälgmises ma tol hetkel väga edukas poleks olnud. Ilmselgelt polnud meil aimugi, mis ajani mingi vaktsiin mõju avaldab. Ka ei leidnud me kuskilt tõlki, kes arsti käekirja arusaadavaks muudaks. Niisiis tegime vaktsiinipassist koopia – ehk lepivad ankeedi asemel sellega.
Soome koolitusnädala kolmandal päeval andsime kolmes grupis üksteisele tunde ja tegime seda emakeeles, mida rahvuskaaslane inglise keelde tõlkis, et imiteerida tunni andmist tõlgi abiga. Tunde püüdsime anda Mali stiilis ehk siis käepäraste vahenditega. Jao formatsiooni kujutasime näiteks marjadega, kus mustikad olid reavõitlejad, pohl imiteeris jaoülemat ja vaarikad imiteerisid vastaseid.
Neljas päev Soomes ei toonud kaasa midagi märkimisväärset. Käisime laskmas. Õppisin relvatunde isegi nautima, kuigi olin kunagi Soomes sama kuulipildujat ja raskekuulipildujat õppinud. Soomlased viisid need tunnid läbi siiski inglise keeles. Hea oli soomlaste ees hiilata, et teadsin raskekuulipilduja soomekeelset nime ITKK ehk ilmatorjunta konekivääri. Paraku sellega mu mälestused sellest relvast piirdusid. Kalašnikovi automaadi tundi andes oli instruktor meie kõigiga hädas. Ainus uus teema oli meile sihiku reguleerimine ja laesääre eemaldamine. Õnneks kaine mõistus võitis ja õpet ei venitatud kahe tunni peale laiali.
Minu jaoks oli see aga sel aastal juba kolmas eri tüüpi laskmisel osalemine. Kui töö juures laskmas käin, toimub see kõigi reglementeeritud eeskirjade järgi. Missioonieelne väljaõpe oli veidi paindlikum ja keskendus pigem lahinglaskmistele, kus käskluste ja laskeasenditega väga ei pingutatud. Tol korral õppisin selgeks ka selili laskeasendi. Nüüd õpetati, kuidas malilasi õpetada. Põhinõue oli anda padrunid kätte vahetult enne laskmist: halvemal juhul teevad nad valel ajal pauku, paremal juhul lihtsalt varastavad ära ja müüvad maha.
Ohutustehnika instrueerimisel pöörati tähelepanu aga asjadele, mille peale ise ei tulegi. Aga eks elu ole ikka värvikam kui suvalise inimese fantaasialend. Nüüdsest olen targem kõrvatroppide kasutamise küsimuses. Teadvustasin, et need on mõeldud välispidiseks kasutamiseks, mitte kummikommidena alla neelamiseks. Kes iganes end kuldsete tähtedega Pori brigaadi laskeväljade kuulmekaitsmete kuulsusrikkasse ajalukku kirjutas, loodan, et ta need eelnevalt vähemalt kilekotist välja võttis. Ilmselgelt ei ole too tegelane ainus ses nimekirjas. Ühel ajateenijal käskis arst oma kuulmist topelt kaitsta ja nii suutis see mees suruda ühte kõrva kaks troppi ning käis ka teise kõrva jaoks troppe küsimas. Usun, et just tema oli see, tänu kellele tekkis homonüüm tähistamaks sama sõnaga nii piiratud mõtlemisvõimega inimest kui ka kuulmise kaitset. Tropid jäävad troppideks. Mõlemal juhul.
Juhuslikult oli neljas päev ka neljapäev ja see tähistas kauaoodatud kohtumist hernesupi ja pannkookidega. Niikaua kui mina tean, siis Soome sõjaväes selle menüüga ei mängita – see on justkui aamen kirikus, midagi sama traditsioonilist nagu jõuluõhtul verivorst ja hapukapsas. Siiski leidus üllatusmoment siingi, sest probleem võib tekkida seal, kus tavaline eestlane seda kõige vähem ootab. Ühe rahvuse esindaja – keda viisakusest välja tooma ei hakka, kuigi mainida võib, et leedukas vähemasti mitte, pigem midagi sinna meie ja leedukate vahepeale – võttis ka pannkooki, määris selle paksult sinepiga kokku (ja ärgem unustagem, et Soome sinep on midagi, mille pärast nii mõnigi põltsamaalane on Soome-sõidu pigem ära jätnud) ja riputas hakitud sibulat peale. Sööma ta seda hakata ei jõudnud, kuna nii mõnigi jäi teda imestavalt jõllitama. Keeleõpe isikliku kogemuse kaudu on väga viljakas: mees teab nüüd, et pannukakku ei tähenda mitte omletti, vaid pannkooki. Huvitav, kas ta tõsimeeli arvas, et soomlased söövad omletti vaarikamoosiga? Eks või neist sedagi oodata.
Reedene päev viis juba Helsingisse, et laupäeva varahommikul alustada lõpuks teekonda Bamakosse.
Reis missiooni sihtkohta
TEEL HELSINGI LENNUJAAMA SELGUS, et meie esimene üksus saabub koolitamiseks 28. septembril ehk täpselt kuu aja pärast. Senikaua elame sisse. Kaitseväe veterani definitsioon ütleb, et veteran on inimene, kes on viibinud kuu aega järjest missiooni piirkonnas. Seega saavutan pärast sisseelamist veterani staatuse juba mitte midagi tegemata.
Lennuk Amsterdami pidi väljuma kell 7.00 hommikul. Kaks tundi varem pidanuksime olema lennujaamas. Buss lennujaama väljus kell 4.40, hommikusöök algas kell 4.00, äratus oli 15 minutit varem. Ühesõnaga, magada väga ei saanud. Veel Pori brigaadis olles kaalusin oma pagasi üle: kast kaalus 27,4 kilo ja torukott 16 kilo. Ühe koti kaal tohtis olla kuni 23 kilo, kuid lootsin, et oma kottide puhul saan teha virtuaalse tasaarvelduse. Pärast pikas järjekorras seismist selgus pagasi äraandmisel, et kaalu siiski ei saa virtuaalselt kottide vahel jagada ja pean oma kastist neli kilo torukotti ümber pakkima. Õnnelikumad meist said kogu varustuse ära anda normaalapagasina, kuid sõltuvalt teenindajast saadeti osa meist eripagasi lindi juurde. Loodetavasti