Pikk järjestikune staabitöö hakkas aga jälgi jätma sõjalisele ettevalmistusele – sõjaväelise poole moodustas vaid kord kvartalis toimuv laskepäev, millest tavaliselt olin aasta jooksul korra puhkusel ja teisel korral lähetusel. Kord kolme aasta jooksul osalesin mõnel õppusel. Vormi kandsin siiski iga päev – oli vähemalt välinegi hiilgus. Selleks et mingigi militaarse eluga kokku puutuksin, hakkasin riigikaitseõpetajaks. See sundis mind endale selgeks tegema ja kursis olema sellega, mis toimub allüksustes, ja aitas eemaldada roostet pedagoogilistelt oskustelt. Kokkuvõttes oli tekkinud tunne, et olen staabitööga täielikult demilitariseerunud ja midagi tuleb ette võtta.
Soov kandideerida tekkis kohe pärast kuulutuse lugemist. Miks, ei tea veel päris täpselt isegi. Olen püüdnud leida põhjendusi ja andnud inimestele erinevaid selgitusi. Võib-olla sisenesin keskeakriisi, sest olin kohas, kus kõik on justkui olemas ja midagi, mille poole püüelda, enam ei ole? Äkki peaks kogema ja nägema, mis tingimustes elavad teised, ja selle võrra nautima seda, mis on omal olemas? Nii hästi kaitseväes palka ka ei maksta, et võiks aastaga jahi või amfiibautoga Maale tiiru peale teha. Teisalt, riigikaitseõpetajana küsisid mu õpilased tihti, kas olen missioonil käinud ja olin sunnitud vastama eitavalt. Kindlasti veidi punastadeski – tundsin iga keharakuga, kuidas mu maine langes. Selle asemel otsisin neile asendusõpetajaid, kes räägiksid missioonidest.
Võib-olla otsisin koolitajana kogemust, mida Eestis ei saa? Ma ei usu, et põhjuseks oli kõrgema auastme saamine. Oma ebastandardse hariduse tõttu ei julge ma kõrgemast auastmest väga unistadagi. Hea, et veel nooremallohvitseride kursusele tagasi ei saadeta. Kuigi, jah, ilma missiooni läbimata staabiveebliks ei saa. Loomulikult ei saa üle ega ümber rahast – täiendavast sissetulekust ei ütle keegi ära. Kindlasti tahavad paljud näha võõraid riike ning kogeda sealset elu, ei olnud minagi erand.
Seega – ühtegi konkreetset põhjust välja tuua ei olegi võimalik. Küllap oli see kombinatsioon neist kõigist, mida vürtsitab kerge seiklusjanu. Ja mis peamine: missioon algab hilissuvel ja tagasitulek on talve lõpus. Ei mingit külmetamist! Eestimaa on küll ilus, aga talve pole ma veel lõpuni nautima hakanud ja nii hellitasingi end mõttega olla pooleaastane kliimapõgenik.
Ideest kandideerimistaotluse täitmiseni tuli aga läbida mitu kohustuslikku etappi, mis saanuks tärganud ideed kustutada. Esimene samm: arutelu perekonnaga. Naine ütles pärast üsna keerutamata serveerimist kohe „jah“. Ei tea, kas olin millegagi hakkama saanud, et aktsepteeriti kaugabielu, või oli see juba harjumus, sest olen varemgi pooleaastaste õppimistsüklitega kodust ära olnud. Tütre „jah“ tuli pärast guugeldamisega saadud veendumust, et Mali ja ebola ei ole sünonüümid. Poisid ei arvanud midagi. Nelja-aastaselt mingit süvanalüüsi loota on naiivne ja too kümneaastanegi käitus vahel kui neljane.
Järgmine etapp: suhelda eelnevalt missioonidel käinutega. Kõik kolm, kellega rääkisin, soovitasid igal juhul minna. Kohaliku rühma väljaõpe viiakse läbi seitsme inimesega, kuus tundi päevas. Tunnid toimuvad tõlgi abil, mis aeglustab tempot. Kaitseväe algusaastatel õpetasin ajateenijate rühma ja seda kuude kaupa üksi: koostasin õppekava, valmistasin ette õppematerjalid, sättisin paika tunniplaani, viisin tunnid läbi, tegin testid ja kõige kõrvalt täitsin ka sideülema kohuseid. Selles valguses oli seitsme inimesega tõlgi abil rühma õpetamine juba kui pool puhkust.
Kokkuvõttes ei leidunud ühtegi olulist põhjust, miks ma ei peaks minema. Edasi saab asju alati lükata, kuid mida vanemaks jään, seda laisemaks muutun ja vaevalt oleksin 45aastasena missioonile minekust veel huvitatud. Enne avalduse tegemist rääkisin ka vahetu ja otsese ülemusega ning ka temalt ei kohanud vastuseisu.
Avaldus edastatud, jäin ootama, mis saab edasi. Telefonitsi vastutavalt allohvitserilt Janiselt uurides selgus, et konkurss on miinusmärgiga ja pigem vaadatakse, kuidas kohad üldse täis saavad. Seega võisin arvestada, et olen nimekirja arvatud.
Missioonile eelnes kaks kohustuslikku kursust: prantsuse keel ja missioonieelne baaskursus. Kuna minu jaoks oli kõik uus kogemus, siis lootsin esimesest kursusest saada vähemasti nii palju oskusi, et suudan viisakusväljendeid vahetada ja ei lase ennast maha müüa. Teisest kursusest lootsin saada detailset ülevaadet Malis toimuvast, tutvuda riigi ajalooga, kliimaga, olmega ja konflikti detailse taustaga ning saada konkreetseid praktilisi nõuandeid.
Prantsuse keele kursusel tutvusin kaasvõitlejatega, kellega koos missioonile läksime. Antti, Anri, Madis ja Marko olid varemgi käinud, mulle, Denisile ja nooremale Kristole oli see esmakordne kogemus. Rühmaülemaks oli meie meeskonna ainus ohvitser Anri. Üsna omapärane oli tõsiasi, et veel prantsuse keele kursuse toimumise ajal oli Mali puhul tegemist Eesti suurima välismissiooniga. Seda ajani, kui teine rühm jõudis Liibanoni kohale.
Missioonieelne baaskursus väga palju infot, millest Malis oleks abi olnud, ei pakkunud. Meditsiin on vajalik, aga oleksin tahtnud rohkem kuulda troopilistest haigustest. Praktiline laskmine oli samuti väga hästi korraldatud, kuid mida hakata peale miinide kahjutuks tegemise koolitusega, kui selleks on vaja metalliotsijat, mida Malis pole veel leiutatud? Või Mali missiooni tutvustusega, mis seisnes Wikipediast ja mujalt internetist kokku korjatud infoga?
Väljaõppemissiooni ennast sisuliselt ei tutvustatud. Kolme varem seal käinud inimesega suheldes sain mitu korda rohkem infot. Kaitsevägi ise ei andnud missiooni kohta rohkem infot kui kuupäevad. Ükskõik, kellega kursusel või missioonil olles sel teemal rääkisime, jõudsime järeldusele, et missioonile minek on iga mehe enda asi ja kõiki asju tehakse justkui esimest korda.
Aga eks väljakutsed selleks ongi, et need ületada ja ega käekõrval ei hakka sind keegi missioonile viima.
Väljaõpe Soomes
SELLEKS ET MINNA LÕUNAS ASUVASSE MALISSE, oli kõigepealt vaja minna Soome. 27. augustil kogunesime kell 6.30 koos oma varustuskastide, seljakottide ja käsipagasiga sadamasse. Olin grupist ainus õnnelik, kes sai varustuse jaoks kasti, millel rattad all. Kaaslased olid pagasiveoks sebinud vist sadama ainsa pakikäru, kuhu paigutati enamik varustusest. Seljakotid ja varustuskastid olid täis topitud kõike alates sokkidest ja lõpetades kiivriga, lisaks rakmed, vormikomplektid ja erinevad kaitsevahendid. Õnneks oli meil taiplikkust mitte kaasa vedada talviseid kõrbevormikomplekte. Vedasin torukotti ja läpakakotti seljas ning truu kaaslasena ratastega kasti. Mida rohkem edasi sai mindud, seda raskemaks liikumine läks. Koridor muutus iga sammuga pikemaks ja tõusud raskemaks, kasti rattad justkui vajusid maasse. Ega teistelgi pakikäruga lihtsam olnud. Käru kogukaal oli ligi 200 kilo ja erilisi kinnitusvõimalusi see platvorm ei pakkunud. Kuid neli meest ümber käru, kotid seljas, said toetamise ja lükkamisega hakkama küll. Ma ei taha mõelda, mida ülejäänud rahvas, kes oma õllekastidega liikus, meist arvata võis – olime justkui muularakendid turistide ja ehitajate vahel.
Plaan panna laevas käru koos pakkidega pakihoidu luhtus – see ei mahtunud lihtsalt uksest sisse ja vastuvõtja ei paistnud ülemäära rõõmustavat, et peab kogu kärutäie ise riiulitesse paigutama. Kui ta isegi oleks seda teinud, poleks kellegi teise asjad sinna mahtunud. Nii see käru koridori pakihoiu ukse kõrvale jäigi. Kuna mul oli väljavalituna ainsana ratastega kast, siis olin ainus, kes pakihoiuteenust kasutas.
Hiljem pakihoiust oma kasti ning torukotti lunastades avastas pakioperaator, et mu kastist on midagi maha jäänud. Lähemal uurimisel osutus see kasti rattaks. Veel detailsemal läbivaatusel selgus, et see ratas oli üldse viimane, mis alles oli. Kommunismiaja lapsena teadsin, et kõik on võrdsed ja minu eristaatus ratasega kasti omamise näol oli lõppenud. Käisin kerjamas kohta pakikärul, mille suuremate probleemideta ka sain, kuid minu kast osutus teiste omast mõnevõrra pikemaks. Nii jäime laevas sellega uksevahesse kinni ja suutsime tekitada korraliku ummiku. Laevalt maha minnes jäime targu viimasteks, et mitte enam kedagi segada.
Helsingi Lääneterminali koridorid tundusid veel pikemad kui Tallinnas. Tundsin end nüüd käru lükkamisel ühe asjaosalisena ja isegi neljakesi lükates ei liikunud see väga kiirelt. Oma lükkamisteened peatasin vaid liftisõidu ajaks, kuna arvasin end lifti mitte mahtuvat. Selle asemel läksin trepist korrus allapoole liftile vastu ja jäin laadungit ootama. Kui lifti uksed avanesid, kostis sealt leksikoni jagu vandesõnu, sest kellegi ebastandardse pikkusega kast ei olnud taas liftiustest läbi mahtunud ja