Sissejuhatus
VAIKSEL JA VARJATUD MOEL alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.
Enne mind ja mu kaasvõitlejaid oli kohalikke koolitatud juba kaks aastat ning militaarkultuuriõpet said sajad kohalikud sõjamehed. Lisaks saadeti ÜRO kattevarjus mõni inimene pealinna Bamakosse infot koguma ja analüüsima, üks logistik lähetati suuremate jõudude tulekut ette valmistama ning mõned täiesti salajased inimesed läkitati tegelema veelgi salajasema asjaga, millest nad ise ka väga täpselt aru ei saanud. Loodi ühine kompanii, soojendati üles lähedased liitlassuhted NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga ning värskendati suhteid lätlastega ja mõningal määral ka leedukatega.
Selleks ajaks, kui see raamat ilmub, on Malist saanud kindlasti osa Eesti kultuuriruumist, kus Eestit teab iga malilane ja lapsi pannakse magama „Aktuaalse kaamera“ saatel. Andsime endast parima, et see nii juhtuks. Heal lugejal on võimalus jälgida köögi poolt, kuidas Eesti sõjaväelased kohanevad missioonil Mali tavadega ja vastupidi. Eesti ja Mali suhted ei ole teab mis kuumad, hoolimata selles Aafrika riigis valitsevast lämbusest. Me ei leia ühegi erakonna valimisloosungitest lubadusi headeks suheteks Maliga. Ametlikult nimetati toimuvat operatsiooni millegipärast Euroopa Liidu väljaõppemissiooniks Malis ja seda kõike tehakse Mali riigi palvel. Ajalool on komme end korrata: 1939. aastal kutsusime ka meie oma territooriumile NSV Liidu baasid…
Kogu alljärgnevat juttu pole üles tähendatud mitte selleks, et kergendada tulevaste ajaloookroonikute tööd Mali ja Eesti suhete kirjeldamisel, vaid need põhinevad koju saadetud kirjadel, mille eesmärk oli ennekõike koduseid maha rahustada. Kodustele tuli sisendada, et siin ei vilise iga päev kuulid, Ebola ei ründa iga nurga taga, aids ei saja koos vihmaga krae vahele ning malaariast pakatavad sääsed ei pikeeri meil pidevalt sabas. Neile pidi jääma mulje, et missioon Malis on otsekui vahepeatus enne paradiisi. Kui oli midagi halba, siis omaksed said sellest teada läbi lillede ja huumori; kui nalja ei saanud, siis tuli asi ise naljaks keerata ja täiendada kohapeal kuuldud lugudega. Kui midagi läks kehvasti, siis see jäeti enda teada. Loodetavasti jäi tänu kirjadele nii mõnelgi inimesel uus hall juuksekarv pähe tekkimata, silmast murepisar langemata ning perearsti säästeti järjekordse annuse rahustite väljakirjutamisest. Absoluutsele tõele kirjasõna ei pretendeeri, vaid kajastab, kuidas autor kogetut mõistis. Mõnda situatsiooni on ilustatud, mitu erinevat sündmust üheks tervikuks seotud ja mõni koht on üle dramatiseeritud. Tegelaskujusidki on osaliselt muudetud. Ennast tunnevad ära need, kes ees- ja perekonnanimega välja toodud, kuid nimede kokkulangevus või sarnasus on juhuslik. Näpuotsaga on lisatud kaasvõitlejatelt kuuldud linnalegende, mis teeb teosest ilukirjanduslike sugemetega raamatu tõsielu ainetel. Lugemiseks on vaja natuke tolerantsi sõdurinaljade osas: kohatav iroonia pole eesmärk omaette, vaid vahend olukordade absurdsuse rõhutamiseks. Tõemonopoliga harjunud inimesed peaksid lõpetama lugemise juba praegu.
Selleks et mina ise ja eestlased üldisemalt lahkemad, kaunimad ja ilusamad välja paistaks, tuleb teisi rahvusi ja inimesi vaadata läbi väikese kõverpeegli. Parem on mitte mõelda, millisena nemad meid kujutavad. Raamatu sisu kohta käivate märkuste jaoks kaebuste raamatut avatud ei ole ja kui nalja ei mõisteta, oleks mõistlikum võtta lugemiseks mõni tõsisem raamat. Kui keegi juhtub raamatu nii läbi lugema, et ta ei leia ühtegi kohta, kus saaks naerda või tekiks väikegi muhelus, siis on viimane aeg vahetada rahvust või külastada sisearsti ja lasta tal uurida oma naljasoont. Vajadusel leidke keegi, kes olulisemad kohad aeglaselt ja vajadusel kaks korda ette loeks. Olen kodus kassi peal proovinud, toimis. Naljasoone avardamiseks soovitan kasutada purgeeni: isegi kui ise naerma ei hakka, on vähemalt teistel lõbus.
Nii see kõik algas
2015. AASTA TALVE ÜHEL MITTEMIDAGIÜTLEVAL PÄEVAL ilmus kaitseväe siseveebi kuulutus, kus otsiti kandidaate Mali missioonile. Sama aasta augustist kuni järgmise aasta veebruarini. See oli esimene konkurss, kus tundsin, et vastan kõigile nõuetele: vanemallohvitseri auaste ja inglise keele oskus NATO standardi (STANAG 6001) alusel 3322. Kogu loetelu nõuetest. NATO STANAG kehtib kolm aastat ja mina sooritasin eksami 12 aastat tagasi tulemusele 3332. Rohkem ei julge teha, vaevalt enam sellist tulemust saan. Tuli vaid loota, et keegi sellele pisiasjale tähelepanu ei pööra. Vanemallohvitser olin juba 15 aastat olnud, mis on miinimumnõudest – nooremveebel – kahe astme võrra kõrgem auaste.
Tavalised töökuulutustel olevad nõuded nagu kohusetundlikkus, pingetaluvus jne on minus alati tekitanud mõningaid kõhklusi ning vähendanud soovi kuhugi kandideerida. Nendes loeteludes leidub ikka mõni, mida minu 165 positiivse iseloomujoone seas pole. Pingetaluvust mul ei ole: kui üle 12-voldise pingega kokku puutun, hakkan kohe üle kere värisema. Pealegi muudetakse ametijuhendeid tihedamini, kui suudan oma kohuseid pähe õppida. Järelikult puudub mul kohusetunne. Nüüd olid nõueteks vaid auaste ja keeloskus ning peas süttis tuluke põlema.
See ei olnud mitte ainult esimene kord, kui tundsin suvalise töökuulutuse puhul ennast täienisti sobivana, vaid see oli esimene kord, kui nägin oma pika teenistusstaaži juures üldse kaitseväes kuulutust missioonile kandideerimise kohta. Ja seda veel ajal, kui Eestil on missioonidel viimase kümne aasta väikseim hulk sõdureid. Ma ei tea, kuidas missioonidele kandideerimine varem käis – ilmselt olen liiga vähe saunas käinud ja suitsunurka satun nagunii üliharva.
Ma ei olnud siiani veel aru saanud, mis tõmbab mehi missioonidele maailma kriisikolletes. Vaadates mõne mehe CVd, võiks temalt juba Eesti kodakondsuse ära võtta, sest enamiku ajast on ta Eestist eemal, kuskil missioonil. Kõige vähem olen oma karjääri osaks pidanud missioonil osalemist ja oleks pigem kaitseväest lahkunud, kui keegi sundinuks mind kaitsma Eestit välismaal. Mulle meeldib kaitseväes toimiv süsteem ja et meil on Eesti, mida kaitsta, ning hea meelega panustan sellesse. Aga sõjamehe pisikut, kes võib rääkida tunde peensustest käte asendist madalroomamisel või erinevatest taktikatest hoonete puhastamisel, minus lihtsalt ei ole.
See, et mulle kaitseväes meeldib, sain teada nagu kass, keda ninapidi piima sisse toppides jooma õpetatakse. Keskkooli lõpuks omandasin harukordsed võimed enese postiljoni eest varjamiseks, teadsin peast postiauto graafikuid ning postiljoni tundsin tema figuuri järgi ära isegi hämaras liikudes. Kõik selleks, et ma ei saaks sõjaväekutset kätte. Ülikooli astumisega sõjaväest pikenduse saamine oli väga üürikene – üle kahe nädala ma seal õppida ei suutnud –, see-eest postiljoniga suutsin kassi ja hiirt mängida peaaegu kaks aastat, enne kui ta mind oma uue autoga ootamatult koduväravast tabas. Arstlikus komisjonis leiutasin erinevaid vaegusi – vahepeal hakkas eneselgi hale –, aga küllap vajas plaan täitmist ja nii mind piiranguga „kõlbulik tagalateenistuseks“ aega teenima saadetigi. Preemiaks postiljoniga manipuleerimise eest sain 200-kroonise trahvikviitungi.
Mu sõjaväeline eriala on side ja infotehnoloogia, kuid viimased 14 aastat oma karjäärist olen teeninud staabis ja teadmised, kuidas käivad tänapäeval asjad taktikalisel tasemel, on allüksustes väga häguseks jäänud. Seevastu tean ülekaitseväelistest ja valitsemisalaülestest side- ja IT-väljakutsetest vägagi palju, lisaks viivad tööülesanded mind sageli töökohtumistele ministeeriumidesse ja teistesse asutustesse. Võin tunde rääkida eri süsteemide omavahelistest seostest, hukukindlusest ning protseduuridest. Kuidas seda Mali missioonil ära kasutada, ma enne missiooni veel ei teadnud.
Sõjaliselt ettevalmistuselt olen suhteliselt ebatavaline allohvitser – Eesti kaitseväest saadud sõjaline väljaõpe piirdub kümne nädala pikkuse sõduri baaskursusega ajateenistuses. Sedagi aastal 1997. Pärast baaskursust õppisin omal käel selgeks raadiojaamad ja tegelesin raadioside protseduuridega. Esimesel korral kaitsevägi veel meeldima ei hakanud, pidin enne peaaegu aasta reservis olema, kui tekkis lõplik selginemine. Olen vanemallohvitseri baaskursusega võrdsustatud kursusena läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja Soome kodanikuna kannaksin austavat auastet vänrikki ehk lipnik. Veel olen läbinud USA sideohvitseride baaskursuse. Kaaludes Mali