Peremehed. Jaan Tangsoo

muutunud? Või õigemini – saatuse poolt muudetud? Peaaegu liikumisvõimetuks sandiks, kes aeleb omaenese mustuses ja kelle vaim on täis sappi, mida ta kogu maailma peale välja kallab.

      Mille eest ta on praegu selline – umbjoobes, oma sita ja kuse sees magamas, ümber sihuke haisupilv, et tule taevas appi? Mingi põhjus peab sel ju olema. Aga missugune?

      Neljas peatükk

      Priidiku vanemad panid omal ajal Ameerikamaale, jättes poisi üksipäini koju ja ulale. Priidik oli siis kuueteistkümnene, käis kümnendas klassis. Sestpeale pole ta oma vanematega enam koos elanud. Raha sealtpoolt ookeani muidugi tuleb. Igal jumala kuul ja nii palju, et kommunaalmaksudeks ja äraelamiseks piisab, ainult et suhted eakaaslastega läksid pärast seda, kui poiss üksi jäi, väheke sassi. Või õigemini mitte väheke, vaid kardinaalselt. Põhjuseks asjaolu, et Priidik ajas pärast vanemate äraminekut oma ninakese liialt püsti. Umbes taolises vaimus, et kes te, näljarotid, minu kõrval olete?

      Ja tõepoolest – linnakeses, kus loo tegevus hargneb, polnud Priidul ühtegi eakaaslast, kelle mõlemad vanemad oleksid Ameerikas. Ses suhtes oli ta tõesti erand. Eks selle erandlikkuse tunnetamine tema suhted kaaslastega rappa viiski. Varsti polnud tal ei sõpru ega kaaslasi, kellega koos midagi ette võtta. Pigem vastupidi – koolis sai temast šestjorka, põlualune, kellega keegi eriti lävidagi ei tahtnud. Mõnikord – ja mitte just harva – anti isegi kere peale. Temasse hakkas kogunema kättemaksuiha – ma teile raiskadele veel kunagi näitan. Maksan kätte, nii et tolmab.

■

      Kui Priit oli gümnaasiumi läbi häda lõpetanud, kutsus üks tuttav ta ehitusele tööle. Priidik mõtles, et hea küll, lükkan paar aastat pappi kokku, küll siis aega ülikooli minna. Läkski ehitusele ja jäi sinna mitmeks aastaks.

      See oli majandusbuumi ajal, mil väga head ehitusmehed olid põrutanud välismaale, ja ehitajatena võeti tööle enam-vähem kõiki. Abitööline, kes midagi teha ei mõistnud, hakkas algusest peale saama viis-kuussada krooni päevas, mõne kuu pärast, kui hakkas jagama, mis on kühvel ja mis labidas, pistis taskusse juba tonnikese päevas. Korralik nuts trügis lausa iseenesest rahakotti. Ilusad ajad olid – postiljonidest said üleöö kinnisvaraarendajad ja seatalitajad mängisid börsil. Aga siis läks majandusmull suure pauguga lõhki ja kogu selle iluga oli kööga!

      Just nii meie Priidikuga juhtuski – oli harjunud teine iga kuu paarkümmend tuhat taskusse pistma, vastavalt sellele oli välja kujunenud ka elulaad, aga siis ühtäkki näidati talle ehitusfirmast ust. Mine kuhu tahad, meil pole sulle sinu kvalifikatsiooni või õigemini selle olematuse juures enam tööd pakkuda.

      Maandumine kõrgustest, kuhu sa vahepeal ajutiselt oled sattunud, pole aga kunagi lihtne. Polnud Priidikugi jaoks. Loomulikult tekitas see tigedust – mis kurat toimub? Kõikvõimalike uste taga kraapimine ei andnud ka mingit tulemust. Ei saanudki anda – kellele ja kuhu on tarvis üht ilma hariduseta jumbut, kelle palgasooviks tonn päevas? Majanduslanguse päevil pealegi. Parem mine ja ravi ennast, lollike.

      Niisugusest asjatust uste taga kraapimistest hakkaski temas süvenema tigedus maailma, aga eelkõige Eesti riigi vastu. Eakaaslaste vastu pesitses temas kättemaksuhimu juba ammugi, alates päevist, mil tema suhted nendega sassi läksid. Pärast majandusbuumi kokkuvarisemist ja töötuks jäämist selle tigeduse areaal lihtsalt laienes, hõlmates endasse õige pea juba kogu planeedi ja inimkonna.

■

      Pool aastat pärast töökohast ilmajäämist:

      „Millega sa, sugulane, nüüd tegeled?”

      „Millegagi ei tegele. Niisama molutan.”

      „Miks sa ülikooli ei läinud?”

      „Ei saanud sisse. Ja tasulise õppe jaoks pole raha.”

      „Elad ikka vanemate juures?”

      „Kus siis veel? Ega ma olen praegu tegelt üksi. Vanamees ja mutt on juba kuuendat aastat Ameerikas.”

      „Sina ei saa sinna minna?”

      „Mulle ei anta viisat.”

      „Tohoh.”

      „Ma olen kriminaalkorras karistatud.”

      „Mis tegid siis?”

      „Ah, oli üks jama.”

      „Tööle ei ole proovinud minna?”

      „Olin tükk aega ehitusel, aga firma läks laiali. Ja tänapäeval pole ju korralikku tööd. Päris sibiks ka ei tahaks hakata.”

      „Millega sa siis tegeled?”

      „Niisama. Surfan netis ja…”

      „Kui sa arvuti juures istuda viitsid, siis ma võin sulle midagi ehk isegi leida.”

      „Mingit tööd vä…?”

      „Jah…”

      „Mis töö see sihuke on?”

      „Hakkad lihtsalt kommentaariumides mögisema. Tatipritsina.”

      „Mis see oleks siis midagi valvekommentaatori taolist või?”

      „Enam-vähem.”

      „Ja keda ma seal tatti pritsides siis esindama hakkan?”

      „Eesti rahvast.”

      „Ei tea…”

      „Mis siin teada? Soe tubane töö. Istud arvuti taga ja muudkui sõimad. Kõike ja kõiki. Midagi paremat mul sulle küll pakkuda ei ole.”

      „Ja mida ma selle eest saama hakkan?”

      „Nii kuidas sa komme toksida viitsid. Igaühe eest saad kaks kuuskümmend. Kümme kommi on kakskümmend kuus, sada kommi kakssada kuuskümmend ja nii edasi.”

      „Kes neid välja jõuab mõelda nii palju?”

      „Pole siin keerulist miskit. Teed väikese koolituse läbi. Siis installivad poisid su arvuti ära, et kommide arvukusel silma peal hoida, ja läheb lahti. Paar-kolmsada krooni lükkad päevas välja iga kell, kui vähegi jaurata viitsid. Aga miks sa viitsima ei peaks, sest töö on ju lihtne. Pritsid õlut rüübates tatti ja muudkui räuskad.”

      „Ja esindan eesti rahvast?”

      „Aga loomulikult. Keda siis veel?”

      „Oi pljää!”

■

      „Siin ruumis me mingit tühja sõnamula ajama ei hakka. Räägime asjadest nii, nagu nad on. Ilma igasuguste eufemismideta. Kõneleme otse ja sirgjooneliselt, sest teie näol on tegemist arukate inimestega, kellele pole tarvis hakata kärbseid pähe ajama. Olete täiskasvanud eliit, mitte mingi manipuleeritav pööbel. Olete inimesed, kes on valmis mõtlema omaenda peaga, aga mitte säherdused, kes on võimelised ainult neile ettesöödetud käibetõdesid nämmutama.

      Niisiis, mida on tarvis? Eelkõige on tarvis tekitada mulje meist kui väikesest tigedast natsiriigist, kus valitseb hulkade viha juutide, vabamüürlaste, kõikvõimalike läänelike institutsioonide ning eelkõige rahvusvahelise finantskapitali vastu. Ärge arvake, et meie internetikommentaariumides toimuvat kusagil väljaspool Eestit ei jälgita. Jälgitakse küll, ja küllaltki pingsalt. Eestikeelne internet on nagu peegel, mille kommentaaride järgi kujundatakse nii meile antavaid hinnanguid kui ka suhtumist.