Asja mõte seisneb selles, et panna lugeja teadvuses põlema punane signaallamp. Umbes nii, et püha jumal, missugused idioodid on ikkagi koondunud sellesse või tollesse erakonda. Sellest jõugust tuleb ennast nüüd küll eemal hoida.
Priidik istub diivanil ja põrnitseb arvutiekraani, rüübates aeg-ajalt õlut. Vahetevahel viskab pilgu ka toa kaugemas nurgas helendavale televiisorile. Võtab diivanilaualt puldi ja hakkab seda klõpsima. Üks kanal ja teine. Kolmas ja neljas, viieteistkümnes ja kolmekümne viies, aga ei tule sealt midagi. Vähemalt midagi säärast mitte, mida vaadata tasuks. Ja kui ehk tasukski, siis pole kanal eestikeelne. Pole mõtet hakata vahtima filmi või saadet, mille tekstist sa aru ei saa.
Egas midagi, tuleb vaadata, mis arvutiportaalides toimub. Jälgida delfit, ajalehti, foorumeid ja kommentaare. Ehk on keegi kusagile mõne niisuguse kommi pannud, et sellele saab omapoolsega vastata. Võimalikult teravaga, sest kusagilt peab see nuts ju ometigi tulema.
Kaks kuuskümmend iga kirjapandud ja vastava suunitlusega kommentaari eest on muidugi naeruväärne summa. Selle eest ei saa midagi. Või kui, siis ainult neli topsi tikke. Aga kui seda naeruväärset numbrit korrutada näiteks viiekümnega, siis selle eest juba saab nii mõndagi. Kümme niisugust ööd, ja korralikud püksid on jalas nagu lipsti.
Järeldus sellest kõigest saab olla ainult üks – enne magama ei lähe, kui on viiskümmend kommentaari kirja pandud. Osa ühtede ja osa teiste varjunimede all. Ning osa hoopis ilma varjunimedeta. Nimetuna. Ning võimalikult paljudes erinevates kohtades. Kõigepealt ühel internetileheküljel ja siis teisel. Edasi kolmandal ja viiendal, kaheksandal ja kahekümne kolmandal. Näitamaks nende kommentaariumide jälgijaile nii Eestimaal kui ka väljaspool Eestimaad, missugune on siinse rahva tegelik meelsus. Tema tõekspidamised ja arvamused. Rahva hääl on lõppude lõpuks jumala hääl. Ja miks ta ei peakski seda olema, kui selle häälimise eest makstakse. Vähe küll, aga natuke siiski. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
Seda enam, et põhimõtteliselt pole niisuguses töös midagi keerulist. Ka aega- ega vaevanõudvat mitte. Tuleb lihtsalt aeg-ajalt siia-sinna vastavaid kommentaare toksida ja ongi kõik. Ühe niisuguse kommentaari kirjapanek ei võta aega rohkem kui mõnikümmend sekundit. Halvemal juhul minuti. Ka ei murra niisugune töö konti. Miks siis mitte niisugust ametit harrastada?
Meie valvekommentaatori spetsiifikaks on võitlus juudi vabamüürlaste käpa all oleva Lääne finantskapitali vastu. Lugeja teavitamine, et maailmas on jõuk salapäraseid massoone, kes tahavad kogu maailma endile allutada ja kes ei vali vahendeid. Nii olevat nad omal ajal aidanud Venemaal võimule bolševikud ja Saksamaal Hitleri. Ka olevat nad oma alatute riugaste abil vallandanud Teise maailmasõja. Rääkimata juba sellest, et praegusel ajahetkel olevat nende plaaniks number üks Eesti riigi ja rahva hävitamine. Nii et kõik, mis on maailmas halba, tuleneb juutidest ja kuna nad kuulu järgi valdavad enamikku Lääne finantskapitalist, siis on ka kogu läänemaailm üks paheline värk. Võiks öelda, et lausa värdjalik. Ning Lääne värdjalikkuse, tema alatuse ja inimvihkajalikkuse pideva meeldetuletamisega lugejaile meie valvekommentaator enamjaolt tegelebki.
Aga see kõik ei tähenda veel, et ta ise niisugusesse asja usuks. Hoopiski mitte. Poliitika teda ei huvita. Valvekommentaator pole mitte poliitik, vaid interneti rööpaseadja. Suunaandja sellele, mis ühes või teises kommentaariumis toimub. Tema annab oma teravate kommidega lihtsalt algimpulsi – küllap läheb möll ja kaklus lahti tematagi, kui tema kommentaar on arvutiekraanidele ilmunud. Valvekommentaator viskab näljastele lihtsalt kondi – järage nüüd.
Ja algabki selle kondi lõputu järamine. Varsti löövad kired lõkkele ning niinimetatud kasulikud idioodid löövad ühises ürituses varsti lausa karjakaupa kaasa. Ning kui möll hetkeks vaibuma hakkab, lisab valvekommentaator tulele hagu – pillab taas internetti mõne kommentaari, millest kaklus saab uue hoo.
Omavahel madistades paiskavad nii mõnedki foorumi sõnavõtjad varsti netti niisuguseid seisukohti ja arusaamu, mis pole neile tegelikult üldse omased. Inimesed on vastastikuste solvangutega lihtsalt endast sedavõrd välja viidud, et ei tea õieti enam isegi, mida nad oma arvuteisse toksivad. Algab verbaalne märatsemine. Oma psühholoogiliste pingete ja eelkõige igapäevase stressi väljaoksendamine, mille käigus tullakse välja järelemõtlematute seisukohtade ja arusaamadega.
Ning mõni pillab negatiivseid kommentaare ka lihtsalt niisama. Ajaviiteks – vaatame, kuidas sellele reageeritakse. Pärast hea itsitades käsi hõõruda. Tunda, et oled Keegi, kelle ühestainsast lausest on netis tõeline möll lahti läinud – ainult vaata ja imesta.
Ons niisugused tegelased provokaatorid? Vaevalt. On see provokatiivsus, kui inimesed oma igapäevast leivakannikat teenivad? Seda enam, et tööandjaiks on ju lugupeetud inimesed!
Või kas on midagi halba selleski, kui inimesed saavad netis oma negatiivseid emotsioone välja oksendada? Võib-olla on see isegi hea. Võib olla maandavad inimesed verbaalses sõnasõjas lihtsalt pingeid. Kas see, kes ennast netis aeg-ajalt välja käib märatsemas, on võimeline kaigast haarama, et sellega tänaval esimese vastutulija peakolu sisse tampida? Vaevalt.
Aga võib-olla on asi hoopis vastupidi. Võib-olla just netis märatsedes end üles keerataksegi?
Kes oskaks vastata?
Nonii. Täna on vanamees enese siis kapitaalselt lääbakile tõmmanud. Jumalast täis. Enam hullemini pole vist võimalikki. Kuradi Volli! Et ta Vanale need kaks liitrist pudelit korraga kätte andis. Jaokaupa oleks pidanud andma. Aga noh, kust Volligi teadma pidi, mis vanal plaanis. Tavaliselt ta ennast ju nii umbe ei tõmba. Napsitab küll hoolega, aga ei joo ennast päris kapsaks. Vaid nii-öelda keskmisse joobesse. Ja hoiab siis auru üleval. Niipea kui sumin lahtuma hakkab, rüüpab juurde.
Aga täna on ta audis mis audis. Ja pole ka ime, ikkagi paar liitrit viina, tema eas. Sihuke kogus lükkaks poole nooremadki mehed sirakile.
Kurat küll, kui mõtlema hakata. Vana on Peremehega õigupoolest ühevanune. Sama aasta mehed. Mõlemad kolmekümnendal sündinud, aga mäherdune vahe. Vana on nagu inimvare, aga Peremees – ei leia lihtsalt sõnu. Mees nagu mürakas. Vana võinuks ju samasugune olla. Aga ei. Tont teab, millega siin tegu. Võib-olla on see looduse and. Mõned lihtsalt on sihukesed – säilitavad ülihea füüsilise vormi kuni raugaeani välja. Aga teised muutuvad juba keskea lõpul väliselt raukadeks. Ning vana näib just nende viimaste hulka kuuluvat. Paraku.
Tõepoolest, nii heas füüsilises vormis olevaid peaaegu kaheksakümneseid nagu Reinu Peremees on siin ilmas vähe. Juba kasv on tal sihuke, et vaata ja imesta. Suur ja turske, peaaegu meeter üheksakümnene hiiglane. Kui vaadata teda selja tagant ja kaugemalt, siis ei oskaks vist keegi arvata, kui vana mehega õigupoolest tegu.
Jalad on tal ka nagu elevandil. Kinganumber vähemalt nelikümmend kuus. Aga mis kätesse puutub, siis need on tal vaatamata hiiglasekasvule väikesed ja lausa pedepoisilikult roosad ja siidised. Aga käte näiline haprus on oh kui petlik ja võib asjasse mittepühendatuid ninapidi vedada. Kui Peremees kellelegi oma paremsirgega kümnesse suvatseb vajutada, kas või n-ö naljaviluks ja profülaktika mõttes, et mida sa, konn, tolgendad mul siin jalus, siis vaata, et pihtasaanu molu kõrvade vahelt minema ei lenda.
Raudne, võiks lausa öelda et titaanlik jõud on nendes haprana näivates, õrnheledate karvaudemetega kaetud kätes, millega ta hoiab kõrist nii linnal kui ka kaugematelgi paikadel. Ega kõiksugu kõrgele valitud ja rahva poolt tervelt mõnekümne häälega seadusandja mandaadi saanud tegelased siis ilmaaegu alalõpmata tema ukse taga audientsil ei käi, müts alandlikult peos. Et kuidas edasi? Mil moel ja kui palju küsida? Kellelt?
Peremehe sõrmeküüned on kaunikujulised ja hoolitsetud. Üldse reedavad tema käed pikaajalist hooldust ning süstemaatilist vaevanägemist. Tema küüned on alati hoolikalt viilitud ja lõigatud, täiesti sümmeetrilised.
Niisiis