Üle ruumi laotub hingemattev lehk. Segu tubakasuitsust, uriinist ja roojahaisust. Lehk on sedavõrd tugev, et selle vastu ei aita isegi irvakil olev toaaken, mida ei suleta siin ruumis iial. Isegi mitte talvel kõige külmemate ilmadega. Sellest lehast on imbunud läbi kõik – alates raamatutest ja mööblist ning lõpetades lagede-põrandate-seintega. Tuppa astuv inimene põrkab otsekui vastu nähtamatut müüri – uks on küll lahti lükatud ja tahaks sisse astuda, aga ometi jäädakse lävele seisma, edasi ei saa.
Poolkülitsi kušetil lebava mehe jalutsis on kägardatud voodiriided – linad ja tekid. Üks tekk on mehele peale tõmmatud. Tegemist on umbes kaheksakümneaastase inimesega, kes näib olevat küllaltki kõhn ja pikakasvuline. Tema hallide juuste piir on tublisti taandunud ning vanamehe pealagi on paljas. Aknast sisse paistvad päikesekiired säravad paljal kolbal nagu Vana-Vene ikoonid küünlavalgel. Vanamees loeb raamatut, aeg-ajalt süljega vasaku käe näppe niisutades ja siis lehekülgi pöörates. Täna on ta lugenud juba paarsada lehekülge ja teist samapalju loeb ta õhtuks tõenäoliselt veel. Ta on ära tõmmanud paki suitsu ning tõmbab õhtuks teise paki veel. Iga tunni või pooleteise järel pistab ta käe voodi alla, urgitseb sealt välja suure pudeli ning võtab väikese lonksu.
Pudel on plastmassist ja selle peale on kirjutatud kaks sõna – Vodka Gorbatschov. Tegemist on salaviinaga, mis maksab nelikümmend krooni liiter. Kuna vanamees võtab jooki väikeste lonksudega, siis jätkub niisugusest liitrisest pudelist talle harilikult kaheks, mõnikord lausa kaheks ja pooleks päevaks.
Mees on peaaegu liikumisvõimetu. Ta suudab küll liigutada ülakeha, kuid alumine kehapool ei taha hästi sõna kuulata. Keerates end näiteks ühelt küljelt teisele, peab ta jalgade nihutamiseks kasutama käte abi. Ka istulitõusmine on küllaltki vaevarikas. Võtab palju aega. Vähemalt paar minutit.
Pikaajalisest lesimisest kangeks muutunud jalad ei tööta. Liigutusi tuleb teha aeglaselt. Terve inimene, kes pole läbi isikliku kogemuse taolise asjaga eales kokku puutunud, ei oskaks uneski näha, kui palju võib mõnes olukorras võtta aega kas või voodiäärele istukilegi tõusmine. Ning ka vaeva. Asjatutest ponnistustest, enne kui asi viimaks laabub, ei hakka ma üldse kõnelemagi.
Ent meie jutustuse vanamees on vapper. Ajab rinna kummi ega anna järele. Seintest kinni hoides suudab ta ennast viimaks kuidagi püsti ajada ja siis toast välja peldikusse koperdada. Kuid harv pole ka niisugune juhus, et ta jääb minekuga hiljaks. Enne kui kohale jõuab, on enese juba täis jõudnud teha. Vahel juhtub see öösel magades. Siis ärkab ta selle peale, et tunneb, kuis jalgade vahele tekib midagi märga ja sooja. Kusest on imbunud läbi ka kušett, millel ta lebab. Sellest kõigest see lehk, mis toas valitseb.
Vahel käib ta üleval ka ilma peldikussemineku vajaduseta. Koperdab mööda korterit vaevaliselt ringi, kuid see tegevus võtab nii palju võhma, et ega ta niimoodi ringi tatsuda enam suurt ei püüagi. Hea, kui oma toaski jõuab liikuda. Näiteks kušeti vastasseinas olevast raamaturiiulist sületäie raamatuid võtta ja kušetini toimetada. See raamatute ühe seina äärest teise toimetamine käib ühekaupa pildudes. Kõigepealt viskab ta kušetile ühe teose, siis teise, lõpuks koguneb sinna terve hunnik. Nende süles tassimiseks puudub lihtsalt jaks või siis võimalus. Et raamatuhunnikut süles hoida, läheb tarvis mõlemat kätt, aga neidsamu käsi on jällegi tarvis iseenese voodini toimetamiseks. Minnes tuleb kogu aeg kusagilt kinni hoida. Olla valmis selleks, et kuhugi toetuda või kuhugi nõjatuda, kui jalad enam ühtäkki kanda ei taha.
Niisiis on tema liikumistrajektoor üpriski piiratud. Mõned meetrid siia-sinna oma toas ning paremal juhul ka mõni retk peldikusse. Rohkemaks pole ta üksinda suuteline. Köögis käib ta haruharva. Milleks? Ta teab niigi, mis seal on. Misjaoks ennast siis asjata vaevata? Milleks raisata energiat? Mugavalt ja kindlana tunneb ta end ainult voodis. Nii veedabki ta seal üheksakümmend viis protsenti oma ajast. Oma rooja sees lesides ning pooljoobnuna raamatuid lugedes. Juba mitmendat aastat.
Paras.
Suurem osa raamatutest on korterisse sattunud 1980. aastate lõpust. Seega laulva revolutsiooni päevist. Ajast, mil Eestimaad tabas järjekordne eestikeelse kirjasõna hävitamise kampaania. Midagi samalaadset, nagu oli toimunud juba 1940. aastatel ja mida ükski aus eestlane punastele barbaritele seniajani andeks pole andnud.
Kaheksakümnendate lõpuks olid ajad järjekordselt muutunud ja tollaste suurmeeste poolt mõne aasta eest kirjapandu ei olnud muutunud ajavaimuga enam kooskõlas. Senised seisukohad olid ümber hinnatud ja neid polnud kirjasõnasse talletatuna enam tarvis.
Ainult et sel korral polnud tegemist niisuguste trükistega, mida võib nimetada eestimeelseiks. Likvideerimisele kuulusid väljaanded, mis nõukaajal kandsid üldnimetust ühiskondlik-poliitiline kirjandus. Aga asja põhiolemus oli ikkagi sama – ajavaimuga mitte kooskõlas olevad teosed kadusid raamatukauplustest ja raamatukogudest ahvikiirusel.
Aatelisem ja isamaalisem publik pildus kirjanduslikku rämpsu isegi oma kodudest välja. Tollastel prügimägedel oli Dostojevski, Tolstoi või Puškini teoseid lademeis. Õige meile seda Vene paska vaja. Eurooplane säherduse sita sisse oma nina ei topi. Teeme nüüd riiulites väheke Cartlandile ruumi.
Ajavaimule jalgu jäänud raamatuid veeti lugematute autokoormate kaupa jumal teab kuhu. Ühe niisuguse koorma oligi tollal veel küllaltki kõbus vanamees lasknud tuttaval autojuhil omale koju toimetada. Milleks raamatuid hävitada? Olgu nad siis missugused tahes – midagi kasulikku leiab neist ikka. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt arusaamise või õigemini teadmise sellest, kuidas ei tohi raamatuid kirjutada. Asi seegi.
Korteri teises toas elab Volli. Õigemini küll Valeri, nagu on tema passi kantud pärisnimi, aga selle nime all ei tea ega tunne teda siin linnas keegi. Teda tuntakse Vollina. Ta on siin elanud juba sündimisest saati ja kõneleb eesti keelt puhtalt. Palju puhtamalt kui need, kes kirjutasid omal ajal kokku meie keeleseaduse. Sellesama, mille lugemiseks tuleb kasutada võõrsõnade leksikoni abi.
Ka tema meelsus on säherdune, nagu just ühele tõsisele eesti mehele kohane. Ka tema ise ei nimeta end mitte Valeriks, vaid hoopis Volliks. Mitte ükski tema tuttavaist, aga neid on tal siin oh kui palju, ei oskaks selle pealegi tulla, et nad ei võtagi viina koos sinimustvalge eestlase, vaid hoopis mingi slaavi okupandinäruga.
Eesti kodakondsust tal mõistagi ei ole. Volli kuulub niinimetatud halli passi omanike kilda. Ei osanud teine omal ajal kodakondsuseksamil vastata küsimusele, miks on eesti rahvuslilleks rukkilill. Mitte ainsagi lausega ei osanud nii tähtsat asja põhjendada. Rohkem ta sinna enam ei lähe. Milleks? Parem juba elada nii, nagu elavad lugematud teisedki, kes küll oskavad eesti keelt, aga kes ei tea, miks on eesti rahvuslilleks rukkilill. Ühesõnaga – hallipassimehena.
Valeri on huvitava saatusega vennike.
Tema vanemad olid põgenenud Eestisse Ukrainast. Sõjajärgse näljahäda eest. Siis, kui Ukrainas tänu Jossif Vissarionovitši patoloogilisele vihale hohollide vastu tekkis olukord, et inimesesöömine üldlevinuks muutus. Isad sõid poegi ja emad tütreid – kõik nagu 1928. aastal. Jossif Vissarionovitš lihtsalt kordas arveteõiendamisel ukrainlastega oma kunagist teguviisi.
Pribaltikas sai vähemalt kõhu korralikult täis süüa. Söödigi. Kohtuti. Armuti. Abielluti, ning kümmekond aastat hiljem sündis juba poisu, kellele pandi nimeks Valeri.
Selleks ajaks kui Valeri mõneaastaseks sai, olid tema vanemad juba sedavõrd eestistunud, et poiss pandi enesestmõistetavalt eesti lasteaeda. Aga ega kusagile mujale teda panna poleks saanudki. Vene lasteaedu linnakeses polnud.
Paarkümmend aastat hiljem ei erinenud Valeri mitte millegi poolest eestlastest, kes moodustasid linnakese põhielanikkonna. Ta oli üks neist, kes juurtelt võõrana oli suutnud täielikult integreeruda eestlaste kogukonda. Tuhat korda efektiivsemalt kui üheksakümmend üheksa protsenti väliseestlastest, kes saabusid siia aastakümneid hiljem.
Ta kohtas imetlusväärset eesti neidu