Mõjukaimaks Belgia poliitikuks läbi aegade peetakse Euroopa Ühenduse üht alusepanijat, Belgia välis- ja (ase)peaministrina tegutsenud ning ÜRO täiskogu esimeseks eesistujaks ja NATO peasekretäriks tõusnud Paul Henri Spaaki (1899–1972). P. H. Spaakile on omistatud (1957) Aacheni linna Karl Suure auhind (Karlspreis) töö eest Euroopa ühtsuse ja julgeoleku heaks, poliitiku nime kannab Euroopa Parlamendi plenaarsaali hoone.
Teadlastest võiks näiteina nimetada Vallooniast pärit elektriinseneri Zénobe Gramme’i (1826–1901), Gramme’i dünamo leiutajat, ja Suure Paugu teooria loojat, preestrit ning astronoomi, vallooni Georges Lemaître’it (1894–1966). Mõistagi on nimekaid belglasi veelgi, mis tahes alal, sealhulgas ka arvukaid Nobeli preemiaga pärjatuid.
Belgial on, kelle ja mille üle uhke olla. Paraku ilmneb sellegi juures üks sürrealistlik häda. Asi on nimelt selles, et kui miski on prantsuskeelne (kirjandus, laul, film jne), peetakse seda prantslaste loominguks, ja kui miski on hollandikeelne, siis kuulub autorluse au automaatselt Hollandile. Nii see väike ja tubli Belgia oma täies jõus alati silma ei paistagi…
Tänu arhitekt Viktor Hortale võib Brüsselit nimetada art noveau hälliks. Hôtel van Eetvelde, 1897.
VÄIKE MAA SUURES AJALOOS
Rooma provints, Frangi riik, Burgundia ja Brabant, Põhja-Madalmaade, Lõuna- Madalmaade, Püha Saksa Roomariik, Hispaania ja Austria Habsburgid, Madalmaade ühendkuningriik, Belgia kuningriik, Benelux, Flandria ja Valloonia – kõik need mõisted jooksevad täieliku iseenesestmõistetavusega läbi, kui on juttu Belgiast, tekitades üksjagu segadust ja küsimusi. Mis see Belgia siis õieti on? Küsimust „ja kus ta asub?” ei teki tõenäoliselt enam ainuüksi tänu sellele, et Belgia pealinnast Brüsselist on saanud Euroopa Liidu institutsionaalne pealinn ja NATO peakorter.
Euroopa Komisjoni hoone Schumani platsil.
Esmaseks sammuks selles suunas oli Euroopa (Majandus)ühenduse keskuse loomine Brüsselisse 1958. aastal. Miks just Brüssel selleks paigaks valiti, sellele leiab täpsemaid selgitusi Teise maailmasõja järgse Euroopa suundumuste üksikasjalikest käsitlustest5 või lühidas ja konkreetses sõnastuses kodulehelt, mis kuulub Eesti Alalisele Esindusele EL-i juures. Seal seisab kirjas: „Otsus ühenduse pealinna kohta tuli – nagu Euroopa Liidus sageli – raske kompromissina. Juba Euroopa Ühenduse asutamisel 1952. aastal jagunesid liikmete arvamused neljaks: Prantsusmaa eelistas ühenduse residentsina tollal Prantsusmaale kuulunud Saarbrückenit, Luksemburg pakkus enda pealinna, Holland Haagi ja Belgia Liége’i. 1958. aastal nõustusid liikmesriigid Belgia peaministri Paul-Henri Spaaki ettepanekuga viia ühenduse poliitilised institutsioonid Brüsselisse. Brüsseli kasuks rääkisid EXPO 58 maailmanäituseks parandatud infrastruktuur, linna ideaalne asukoht Euroopa südames ja Belgia neutraalne positsioon Euroopa poliitilises elus.”6 Kuid ehk võib vastata ka, küll samuti ajaloole tugineva, lihtloogika põhjal, mis viitab jõujoonele kahe – tihtipeale vastandlikel positsioonidel seisnud – suurriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa, vahel.7 Nii paiknevadki EL-i tähtsaimad institutsioonid nende kahe riigi piirimail, osalt väikeriikides, kellel puuduvad nii või teisiti ambitsioonid kellelgi üle pea kasvada. Samas ei saa jätta mainimata, et just Belgia8 ja Luksemburg olid koos Hollandi ja Itaaliaga, lisaks juba nimetatud Saksamaale ja Prantsusmaale, esimeste Euroopa ühenduste eestvedajaiks. Meretagused ja veidi isepäised britid on aga jäänud nii mõnigi kord pigem (mandrit) kõrvaltvaatavale positsioonile. Seega polegi imestada, et silmatorkamatust väikeriigi pealinnast sai nn mõjukas Brüssel. Teisteks olulisteks tugipunktideks valiti Luxembourg ja korduvalt prantslaste-sakslaste vahel käest kätte käinud ning praegu taas Prantsusmaa alla kuuluva Alsace’i (Elsassi, sks) pealinn Strasbourg (Straßburg, sks)9.
Aga alustame algusest. Nimi Belgia tuleneb kunagise Rooma provintsi nimest Gallia Belgica, mil Põhjamerest Genfi järveni ulatunud ala asustasid kelti ja germaani päritolu hõimud. Varasel keskajal kuulus praeguse Belgia ala Frangi riigi koosseisu ning seda jagati ja tükeldati koos kogu riigiga. 14.–16. sajandil oli Belgial, Hollandil ja Luksemburgil ühine ajalugu ehk teisisõnu Põhja- (Hollandi provintsid) ja Lõuna-Madalmaad (Belgia ja Luksemburgi alad) kuulusid kokku ning kandsid esialgu nimetust Burgundia Madalmaad ja seejärel Habsburgide Madalmaad, mõlemad Püha Saksa Rooma riigi koosseisus. Burgundia hertsogite valitsuse ajal (1384–1477) kujunesid nii majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes juhtivateks Flandria krahvkonna ja Brabanti hertsogiriigi linnad ehk teisisõnu Antwerpen, Brugge, Gent, Brüssel ja Mechelen, mis asuvad kõik praeguse Belgia kuningriigi aladel. Burgundia hertsogite väljasuremisel päris valdused Habsburgide koda (1477), kuigi nimi jäi esialgu veel endiseks – Burgundia Madalmaad (kuni aastani 1556). Sellesse perioodi jäävat Karl V valitsusaega kirjeldatakse kui piirkonna ühtsuse- ja õitsenguajastut. Pärast Karl V troonist loobumist (1556) läksid Madalmaad lõplikult Habsburgide Hispaania liini kätte, viimase väljasuremisel (1714) Austria liini valdusesse, millest ka vastavalt nimed Hispaania (Habsburgide) Madalmaad (1556–1714) ja Austria (Habsburgide) Madalmaad (1714–1795). Kui Hispaania Madalmaad hõlmasid veel nii Hollandi, Belgia kui Luksemburgi alasid, siis Austria Madalmaad katsid vaid Lõuna-Madalmaid (Belgia ja Luksemburgi alad). Põhja-Madalmaad ehk siis kalvinistlik Holland võitles end usutülides ja 80-aastases sõjas (1568–1648) lahti katoliiklikust Hispaaniast ja seega ka välja Püha Saksa Rooma riigi koosseisust, moodustades iseseisva Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigi (1579/1581–1795). Algselt liitusid selle eraldumisprotsessiga ka protestantlik Flandria ning Brabant, kuid õige pea (1585) panid hispaanlased seal uuesti oma sõna maksma, mis tähendas järeleandmatut rekatoliseerimist. Tulemuseks oli kultuurikandjate – intellektuaalide, kunstnike, kaupmeeskonna – massiline pagemine põhjaprovintsidesse. Antwerpenile ja teistele Flandria juhtivatele linnadele andis selline asjade käik tõsise hoobi, tähendades nende senise õitsengu lõppu ja ühtlasi kuldajastu algust Hollandis ehk siis Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigis. Pidevad vastuolud üheltpoolt Hollandi ja Hispaania vahel ning teisalt Habsburgide ja Prantsusmaa vahel räsisid piirkonda sajandeid. 1790. aastal ilmus esimene vihje tulevasele Belgia riigile. Nimelt kuulutasid Lõuna-Madalmaad – siis juba Habsburgide Austria liini valduses – end revolutsioonipuhangus keiser Joseph II vastu Ühinenud Belgia Riikideks (Etats Belgiques Unis), olles võtnud eelnevalt vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Nii Lõuna-Madalmaade iseseisvumiskatse kui ka Seitsme