Avastamisrõõmu täis ringkäik algas ühe taluõue kõrgesse lillepuhmasse mattunud vanas mahajäetud kanalas… Väikeses ruumis rippusid redelipulkadel taiesed, aknalaudu täitis põnev keraamika ja kõrvalruumis lükkas noor kunstnikust perenaine värskelt vormitud leivapätse labidal ahju. Külaliste kostitamiseks või soovijaile kaasa ostmiseks. Midagi ehedamat oleks olnud raske tahta. Järgmine kohtumine ootas ees tillukeses ateljees vanas aednikumajas, mis oli omandanud modernse sisekujunduse, tüüpilised maast laeni aknad aeda avanemas. Kunsti võis vaadata kenade eramute hubastes salongides, kitsastes esikutes, soojades köökides, intiimsetes ateljeedes või hoopis vanas laudas või kaunis talveaias… Kord täitis ekspositsioon kogu maja, lastetoad kraamist tühjaks tõstetud, kord pooleldi remondis vana aidahoone – maalid seintel, portselan riiulitel, skulptuurid põrandal ja hõõgveini anum nurgas… Ikka küünlad akendel või kamin sooja andmas, köögis aurav kõrvitsasupp või omatehtud küpsetised, mida kõigile läbiastujaile koduselt pakuti. Elamised tagasihoidlike fassaadide taga olid kaunid ja maitsekad, high-tech sisustusega köögid särasid läikivast metallist ja kunsti jagus seinast seina – tõeliste professionaalide loomingust kuni iseõppinud hobikunstnike taiesteni. Kõikjal ootas ees sõbralik vastuvõtt, kõik sisenejad olid oodatud – ja huvilisi jätkus. Mõistagi oli võimalus ka eksponeeritud kunsti osta. Iga kohtumine oli eriline, soe ja meeldejääv, rääkimata uskumatust loovuse kontsentratsioonist ses väikeses piirkonnas. Kui ka mitmed autorid eksponeerisid oma töid kolleegide või sõprade pool, siis ülalmainitud regioonist Flandria ja Valloonia piirimail olid pärit nad kõik.
Avatud ateljeede nädalalõppude traditsioon, mida korraldatakse Püha Martini – ehk siis mardipäeva – pidustustuste (Les Fêtes de la Saint-Martin, pr) raames kunstiralli (parcours d’artistes, pr) nime all Tourinnes-la-Grosse’i ümbruskonnas, on toimunud juba ligi pool sajandit. Mõtte algatajaks oli aastal 1965 keraamik Max van der Linden ning omal ajal osalesid ettevõtmises koguni Delvaux ja Magritte.
Selliseid päevi korraldatakse novembris ka Valloonias, kus saab näha tõeliste tippjuveliiride, kullasseppade, maali- või mööblirestauraatorite ja mis tahes muu valdkonna professionaalsete tarbekunstnike ateljeesid-töötubasid. Iga meister tutvustab oma tööprotsessi, kas või näiteks alates hõbeda sulatamisest kuni sõrmuserõnga valmimiseni. Kogu üritus on tasuta, nii nagu ka buklett ja kaart infoga kunstnike ja nende ateljeede kohta. Avatud ateljeede päevad toimuvad tavaliselt ka Brüsselis, samuti novembris, lisaks ka veebruaris, kuid ehk on ringsõit külakohtades isegi elamuslikum. Udused novembripäevad, täis soojust ja loovust – ja sügavat sisemist elegantsi – kujunesid üheks meeldejäävaimaks elamuseks Belgias.
Soomlastel on ilus ütlemine: „Maassa maan tavalla” ehk siis teisisõnu – igal maal tuleb kohandada end kohalikele kommetele. Võõrapärase üle imestamine on loomulik, kuid siiski tuleks iga maa eripära respekteerida. Kui kõik oleks täpselt nii nagu omas kodus, poleks ju mõtet kaugemale sõitagi. Sellest, mis Belgias imestama – ja eelkõige imetlema – paneb, selles raamatus juttu tulebki. Mõnusat lugemist ja huvitavaid leide Belgias!
Hanna Miller
Art noveau stiilis katusetornike Muusikariistade muuseumil Brüsselis.
BELGIAST PÄRIT SUURNIMED
On pea uskumatu, kui palju maailmakuulsusi – ning leiutisi, mida me kõik tunneme, kuid enamasti Belgiaga seostada ei oska – on pärit sellelt väikeselt maalt. Rääkimata tervest plejaadist maailmanimega kunstnikest ja arhitektidest, kellest veel eraldi juttu tuleb.
Nii näiteks leiutas Vallooniast Dinantist pärit muusik Adolph Sax (1814–1894) saksofoni, saades sellele 1846. aastal Prantsusmaal patendi. Hoopis vähem tuntud on aga ilmselt Valloonias Huy linnakeses sündinud ja Londonis surnud Jean-Joseph Merlin (1735–1803), muusikariistade ja kellade meister, kelle nimega seostatakse rulluiskude leiutamist. Dokumenteeritud on Merlini esinemine omaleiutatud rulluiskudel Londonis 1760. aastal. Leiutist arendas mõnikümmend aastat hiljem edasi teine belglane, van Lede. Veidral kombel ei teata paljude suurnimede puhul aga midagi nende Belgia päritolust. Võib-olla on põhjuseks see, et väga mitmed neist tegid oma tähelennu hoopis Prantsusmaal või Ameerikas ega pöördunud ka hiljem kodumaale tagasi. Kas oli lahkumise põhjuseks Belgiat tabanud sõdade keeris või jäi väike maa suurtele talentidele liig ahtaks? Vastused on erinevad. Nii kujunes näiteks Brüsselist pärit šansoonilaulja ja näitleja Jacques Brel (1929–1978) pariislaseks ja maailmakodanikuks, kelle viimaseks puhkepaigaks said Markiisaared Prantsuse Polüneesias. Muuseas, samas lähedal asub ka kuulsa prantslasest kunstniku Paul Gauguini haud. Breliga samal aastal sündis Brüsselis ka Audrey Kathleen Ruston (1929–1993), kelle isa oli britt ja ema hollandlane ning kes sai maailmakuulsaks Hollywoodis, Audrey Hepburni nime all. Oscariga pärjatud filminäitleja, moemaailma ikoon ja UNICEF-i saadikust maailmakodanik on maetud oma viimasesse kodukohta Šveitsis, Genfi järve ääres. Puhas belglane on aga Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik, Gentist pärit Maurice Maeterlinck (1862–1949). Maeterlincki sulest on pärit sellised tuntud ja eesti keeldegi tõlgitud teosed nagu „Sinilind” ja „Pelléas ja Mélisande”. Neist viimase põhjal lõi helilooja Claude Debussy ka samanimelise ooperi. Teenete eest kirjanduses Belgia kuninga Albert I poolt krahvi seisusesse tõstetud Maeterlinck põgenes sõja eest Ühendriikidesse, kuid pöördus 1947. aastal tagasi oma lossi Nice’is, kus ta ka suri. Pea samavõrd nimekas on Antwerpeni lähistel sündinud Émile Verhaeren (1855–1916). Poeet, kelle sümbolismist kantud looming tõi talle kuulsuse, rääkimata austajaskonnast toonaste nimekaimate prantsuskeelsete kirjanike ja kunstnike seas. Kuigi prantslased soovisid austada poeeti viimase puhkepaigaga Pariisi Panteonis, on Verhaeren maetud perekonna soovil siiski oma kodukanti Belgias, Sint-Amandsi, kus on ka kirjanikule pühendatud muuseum. Eestikeelsele lugejale võiks tuttav olla ka Marguerite Yourcenari (1903–1987) nimi, kelle mitmed teosed, sealhulgas peateos „Hadrianuse mälestused”, on tõlgitud eesti keelde. Sündinud Brüsselis, isa poolt prantslanna, ema poolt belglanna, veetis kirjanik suurema osa oma elust USA-s, võttes endale ka sealse kodakondsuse. Kirjanik on maetud oma ookeanitaguses kodukohas, Maine’is. Yourcenar oli esimene naine, kes võeti vastu prantsuse keele hoiuga tegelevasse Prantsuse Akadeemiasse (L’ Académie française). Vallooniast, Liege’ist pärit, hiljem Põhja-Ameerikas ja Šveitsis elanud ning seal ka surnud Georges Simenoni (1903–1989) nimi ei vaja ilmselt mingit tutvustamist – kes ei teaks tema loodud detektiiv Maigret’d. Teinegi ja vähemalt samakuulus detektiiv Hercule Poirot on tema looja, Agatha Christie soovil samuti belglane! Kirjandushuvilistele on kindlasti silma jäänud ka Jaapanis, Belgia diplomaatide peres sündinud (1967) Amélie Nothombi nimi, kelle produktiivset loomingut on pärjatud mitmete prantsuskeelse kirjanduse auhindadega.
Inspireeritud Hergést?
Loomulikult ei saa Belgiast rääkides üle ega ümber ehtsast brüssellasest, koomiksite autorist George Prosper Remist ehk Hergést (1907–1983) ja tema loodud kangelasest Tintinist. Meisterliku lugude looja ja joonistaja kunstnikunimi on moodustatud tema kodanikunime muudetud järjestuses esitähtedest RG, mille prantsuskeelne hääldus kõlabki Hergé. Esimesed lood Tintini seiklustest ilmusid aastal 1929 ning mõjutasid oluliselt selle omapärase, vaimuka ja satiirilise kunstiliigi arengut kogu Euroopas. Aastast 2009 on Louvain-la-Neuve’is avatud Hergé muuseum. Ka kuulsate Smurfide (teleseriaal) looja, koomiksiautor Pierre Cullford ehk Peyo (1928–1992) oli ehtne brüssellane, kuigi isa poolt inglane.
Muusikud