Maison du Roi / Broothuis on peavarjuks Brüsseli linnamuuseumile.
BRÜSSEL ÜHE PÄEVAGA EHK PAKKUMINE KIIRETELE
See lugu on mõeldud neile, kes tahavad kohe ja kiirelt teada saada, mis on Brüsselis see kõige-kõige ehk sii solulisim, kõige iseloomulikum ja vaatamisväärsem.
Teistele aga soovitan – varuge aega, avastada on veel palju! Kuna selge on see, et Grand Place’i nägemata Brüsselist lahkuda ei saa, siis siit alustamegi ja paneme kokku ühe soovitusliku marsruudi, mis Brüsselist päevaga kiirülevaate annab. Raekojaplats, mida Grand Place (pr, suur plats) endast sisuliselt kujutab, on nagu kõikjal tavaks, linna vana südamik. Hollandi keeles kannab plats nimetust suur turg ehk Grote Markt. Küllap satume siin kõik ühtviisi vaimustusse 15. sajandist pärit – ja hiljem osaliselt taastatud – pitsilisest gooti stiilis raekojast, sellega silmitsi seisvast ning samavõrd pitsilisest suursugusest hoonest, mis kannab nimetust Maison du Roi (pr, kuninga maja) või Broothuis (holl, leivamaja) ning kunagistest uhketest gildihoonetest, mille rikkalik arhitektuur viitab nii omaaegsete kaupmeeste-käsitööliste ühenduste jõukusele kui ka soovile üksteist igati üle trumbata. Kahe sisult lahkneva nimetusega pitsiline esindushoone Maison du Roi/Broothuis on peavarjuks linnamuuseumile, kus saab näha muu hulgas nii kollektsiooni Manneken Pis’i kostüümidest kui ka kuju originaali ennast. Hoone erinevad nimetused viitavad sellele, et kunagi asusid krundil erineva otstarbega ehitised. Hollandikeelne Leivamaja tuleneb seal 13. sajandil paiknenud kaubahoonest, kus linnarahvas leiva järel käis ja prantsuskeelne Kuningamaja (16. saj) on seotud Brabanti hertsogiriigi sattumisega Habsburgide võimu alla, mil krundile rajatud hoonesse paigutati kuninglik kohus. Paraku sai ka see ehitis, nii nagu raekoda ja gildihoonedki, tugevalt kannatada prantslaste pommirünnakust (1695) põhjustatud hiigeltulekahjus, hävides hiljem täielikult. Praegune hoone pärineb 19. sajandi lõpust, kuigi taastatuna uusgooti- ja uusrenessanss-stiilis. Märkamata ei jää kindlasti ka platsi üht serva ääristav suurejoonelist paleed meenutav hoone (Brabanti hertsogite maja, 17. saj), mille fassaadi kaunistavad Belgia alade kunagiste valitsejate büstid. Kogu see tõelise teatridekoratsioonina mõjuv väljak ei ole aga kahjuks valdavas osas enam autentselt keskaegne, vaid uuesti üles ehitatud pärast 1695. aasta hävingut.
Raekoja arkaadide all tasub üles otsida turismiinfopunkt ja sealt vajaduse korral juhatust või linnaplaani küsida. Nii platsil kui ka ümberkaudsetel tänavatel on võimalik ära näha ahvatlevad šokolaadi-, pitsi-, suveniiri- ja mõistagi õllepoed, kus sortide ja klaaside arv riiulites võib õllesõbral pelgast vaatamisestki pea ringi käima panna… Väidetavalt leiab Belgias kodumaiseid õllesorte 600 ringis, koos teatud puhkudeks valmistatavate erisortidega ulatuvat nimetuste arv koguni tuhande kanti, kusjuures igat liiki õlle jaoks on oma, spetsiaalse kujuga klaas. Mõistagi pole südalinnas puudust ka vahvli- ja friikartulilettidest. Magus paksust tainast vahvel koos vahukooreportsuga on tõeliselt tugev kõhutäis.
Raekoja lähistel, tänavate rue de l’Etuve ja rue des Grands Carmes nurgal, seisab orvas 61 cm pikkune pissiv poisike Manneken Pis. 1619. aastast pärit originaal on hoiul linnamuuseumis (Maison du Roi), praegune kuju valmis aastal 1965. Eesti Vabariigi aastapäeval võib kujukest näha ka meie rahvarõivais. 1987. aastal sai Manneken endale õekese ehk Janneken Pis’i. Istuva tütarlapse kujukese leiab ummikpõiktänavast Impasse de la Fidélité, restorani La Terrasse kõrval. Selleks tuleks minna tagasi Grand Place’ile ja suunduda sealt üle tänava nimega rue du Marché aux Herbes/Grasmarktstraat, – mida võiks nimetada ka kohalikuks Viru tänavaks – turistilõksuna tuntud restoranidekvartalisse. Piirkond kannab Püha Saarekese ehk Ilôt Sacré nime, kuna sealne hoonestus pääses linnarahva survel lammutamisest. Olgu vahemärkusena öeldud, et Grasmarkti tänava ääres asuvad teineteisest paari sammu kaugusel Flandria ja Valloonia turismiinfopunkt, kuhu tasub huvi korral kindlasti sisse astuda. Kui jätta end ahvatlemata rue Neuve’i alati rahvarikkale ostutänavale, võiks nüüd teha kannapöörde ja seada sammud Peavaksali ehk Gare Centrale’i kõrval trooniva, Brüsseli kaitsepühakutele Pühale Miikaelile ja Gudulile pühendatud võimsa katedraali (Cathédrale des Saints Michel et Gudule) suunas, mille uhke gooti stiilis fassaad valmis 15. sajandil, kuigi kirikuehitusega alustati juba sajandeid varem. Kirikus püüavad pilku uhked vitraažaknad (16. saj) ja barokkkantsel (17. saj). Linna kaitsva Püha Miikaeli kuju seisab ka raekoja torni tipus, kuigi 1454. aastast pärit skulptuuri originaal on hoiul linnamuuseumis.
Edasi tasuks ületada rue Royal ja suunduda Brüsseli parki, mis täpselt sellist nime kannabki – Parc de Bruxelles. Jättes selja taha vanalinna, viib pargi peatelg edasi Belliard’i tänavale, mis on otseseim tee Eurokvartalisse. Enne tasuks aga hinge tõmmata ja heita pilk paremal, rue de la Regence’i lõpus, kõrguvale Justiitspaleele (Palais de Justice, 19. saj).
Siinkohal peaks nüüd otsustama, kas piirdudagi vaid vanalinnaga või suunduda läbi Eurokvartali ja Juubelipargi linna ilusaimale tänavale, parkidest ja beaux-arts-stiilis elamutest ääristatud Tervuereni avenüüle, omandades sel moel linnast hoopis avarama ettekujutuse.
Nii või teisiti, kuid pargi horisontaalteljel, fassaadidega vastamisi seisvad Kuningapalee (Palais du Roi) ja Belgia parlamendihoone (Palais de la Nation, 18. saj) tasuks kindlasti enne ära vaadata. Klassitsistlik kuningapalee (19.saj), mida kasutatakse vaid esindusüritusteks, on iga aasta augusti lõpul-septembri algul külastajatele tasuta avatud ja selle esindusruumid, uhkest ballisaalist rääkimata, on tõeliselt muljet avaldavad. Vähem uhke ei ole ka Brabanti provintsiaalvalitsuse tarbeks ehitatud praegune Belgia parlamendihoone oma kahe istungisaali ja arvukate salongidega. Meeldejääv on maaligalerii kõikide Belgia kuningate ja kuningannadega. Parlamendihoone on avatud tasuta külastusteks kõikidel tööpäevadel, külastajate sissepääs on hoone tagaküljel (rue de Louvain/Leuvenseweg), vajalik on isikut tõendav dokument. Kui tahate kindla peale välja minna, võiks paluda kas raekojaplatsi või Brüsseli turismiinfopunktist BIP ette helistada ja külastus kokku leppida. Ringkäigul parlamendis saadavad külastajaid alati maja giidid ja nii on see visiit ka hoopis huvitavam.
Kui otsustate jääda kesklinna, tasuks jätkata ringkäiku Sabloni platsi suunas, vaadates teel ära Kuningliku platsi (Place Royale), iidse Coudenbergi künka. Enne jõudmist platsile, kus kõrgub 18. sajandist pärit uusklassitsistlik Püha Jaakobi kirik l’église Saint-Jacques-sur-Coudenberg, jääb tänava äärde Brüsseli turismiinfopunkt BIP. Platsilt avaneb uhke vaade vanalinnale, pitsilisele raekojatornile ja tagaplaanil kõrguvale hiigelbasiilikale Basilique Nationale du Sacré-Cœur. Küllap torkab silma ka platsinurgast mõni samm allapoole linnasüdame poole jääv Muusikariistade muuseum, üks juugendstiili musternäiteid. Platsi ääristav Magritte’i muuseum on ühendatud Belgia Kuninglike Kunstimuuseumidega (Musées royaux des Beaux-Arts de Belgique), mis pakub vaadata nii vana kui ka uuemat kunsti, valdavalt praeguse Belgia ala meistritelt. Astudes platsinurgalt sisse muuseumi kunstiraamatute poodi, näete ära ühe tõeliselt paeluva art noveau stiilis fuajee, kus samas stiilis on nii põrand kui ka vitraažid, nii lambid kui ka lift, nii ukse- kui ka seinakaunistused. Kunstimuuseumist möödas, hakkab silma üks Brüsseli kaunimaid kirikuid, filigraanse raidkunstiga võluv Notre-Dame du Sablon (14. saj). Kiriku vastas, üle tänava, püüab pilku väike haljasala, mille piiret ehivad mitmeid meistrimehi kujutavad skulptuurid. Väikese Liiva Platsi ehk place du Petit-Sabloni keskmeks on aga skulptuurigrupp, pühendatud krahvidele Egmont ja Hornes, kelle vastuhakk Hispaania võimudele (16. saj) lõppes kõrgaadlike jaoks erandliku kohtuotsusega – peade maharaiumisega. Lisaks arvukatele filmidele, raamatutele ja kuuldemängudele on sellest loost inspireeritud ka J. W. Goethe kurbmäng „Egmont” (esietendus 1789), millele kirjutas Viini Burgtheatri palvel muusika L. v. Beethoven (1810, „Egmonti avamäng”). Jumalaemakirikust südalinna poole jääv plats on tuntud kui place du Grand-Sablon. Nädalavahetustel peibutatakse siin turiste antiigi- ja vanavaraturuga, kuid sama laadi kaupa pakuvad ka ümbruskonna tänavate (rue des Minimes jt) arvukad