“Aavo oli aastaid Rahutuuridel meie parim finišeerija. Loomulikult tõi see meeskonda tööjaotuse, mille järgi mina pidin teda aitama. Tema võite oli ju meil kõigil vaja.
Vastastel oli Aavoga raske, isegi koondise sees. Ta oli esimestel aastatel närviline ja järsk, aga ajapikku rahunes. Ent endiselt mõistsid kõik, et ta on tugevaim. Sageli töötas kamp nõrgemaid tema vastu. Sellisel juhul ei andnud ta ühelegi vastasele armu. Pean ütlema, et puhkenud tülides oli tal enamasti õigus, võib-olla oli alati.”
Aavo doktor Juri Bogdanoviga
Edukast Sõpruse tuurist kõneldes tulevad Pikkuusil meelde treeneri õpetussõnad. “Kirsipuu rääkis tuuri eel, kuidas Vladimir Lebedev oli läinud eelmisel aastal kellegagi distantsil jagelema ja staadionil otsustanud anda tollele jalaga tagumikku. Andnudki, aga vale mees sattus olema. Kirsipuu soovitas, et meie nii ei teeks ja säilitaks ikka külma verd.”
Võistlushooaja 1973 lõpetuseks tuli Pikkuus eraldistardiga sõidus Dünamo üleliiduliseks meistriks, sai esikoha Eesti–Leningradi trekimatši 4 km jälitussõidus ja võitis järjest hulga krosse, ka Eesti meistrivõistlused Elvas. Päevik: “Täna oligi see kauaoodatud päev! Seda krossivõitu tahtsin nii väga!” Võit oli väärikas, hõbedale tulnud Kaljo Malk kaotas üle poolteise minuti.
Aasta jooksul astus Aavo Pikkuus starti 93 korda ja kogus 25 võitu.
Rattajälg tunneli seinal
Sõpruse velotuuril lähenesime Gdanski kaudu finišile. Laskumisele järgnes tagasikurv staadionitunnelisse. Äsjasest vihmasajust oli tekkinud sinna paras veelomp, kuhu esimesed mehed kukkusid. Hakkasin kallutama, et neist mööda pääseda, ja pääsesin ka. Ise ei saanud täpselt arugi, kuidas, aga pärast näidati tunneli pisut kaldus seinal rattajälgi ja öeldi, et need olevat minu tehtud. Kiirus oli väga suur! Kui ma juba staadionile tuiskasin, siis ei suutnud rajale pöörata, vaid sõitsin kaugushüppekasti ja takerdusin liiva sisse.
Maailma eliiti. Eesti parimaks sportlaseks
Juba on põhjust loopida Aavo Pikkuusi taeva poole.
Suveräänne võit Strausbergi karikal.
Aavo Pikkuus saabub Eesti jalgrattaeliiti üsna eduka ajastu lõpul. 1960. aastail oli jõudnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel maanteemedalini 15 meest. Ants Väravas oli võitnud kaks üleliidulist velotuuri ja grupisõidukulla. Jaan Klassepp ja Peep Jöffert olid saanud grupisõidus kaksikvõidu (1968). Haaret oli näidatud kuueliikmelise meeskonna hõbedatega liidu velotuuril. MM-i koondisse oli pääsenud viis meest, seejuures 1966. aastal käisid Kalju Koch, Jöffert, Olavi Ulm ja Klassepp Frankfurdis neljakesi. MM-i medaliarve oli siiski avamata ning Eesti olümpiakogemused piirdusid Väravase varumeherolliga Tokyos 1964.
“Eesti velotuuridel ootas tugev konkurents, aga ma ei usu, et näiteks Rahutuuridel oleksime võinud meeskondlikult läbi lüüa. Ju suutnuks jõuda esikümne lõpuossa, vaevalt, et palju kõrgemale. Tippmeeskondade taga seisid võimsad organisatsioonid ja autoriteedid ning kohutav töö. Ma arvan, et Eesti tasemel viiliti treeningutel veidi rohkem, kui mina endale lubada sain,” kaalub Pikkuus pärast karjääri lõppu.
Aga 1974. aastal pikeerib ta ühe soojaga amatöörjalgratturite maailma paremikku.
Ühel ajal Pikkuusiga tõusis esile treener Kapitonov
Kuuekümnendate teisel poolel ehk pisirattur Pikkuusi esimeste pürgimuste ajal alustas treenerina tõusu 1933. aastal sündinud venelane Viktor Kapitonov. Ta oli võitnud Rooma olümpiamängudel 1960 kulla grupisõidus ja pronksi 100 km meeskonnasõidus – need olid liidu ainsad olümpiamedalid ajani, kui ta töötas juba peatreenerina – ning kuulunud neljal korral võidukasse Rahutuuri-meeskonda. Ikka ja jälle meenutati temaga seoses kaht seika.
Rooma olümpia ajaloolises grupisõidus rebis Kapitonov 45 km enne lõppu ette, järele sööstis itaallasest suurfavoriit Livio Trape. Tehti koostööd. Ent venelane oli läbitud maad valesti arvestanud ja tegi eelviimase ringi lõpul finišispurdi. Treenerite röökimise peale ta jätkas ning 14,6 km hiljem võitis ka õige lõpuspurdi.
Aina toodi eeskujuks ka Kapitonovi mehisust. 1959. aasta Rahutuuri avaetapil kukkus ta nii rängalt, et arstid käskisid tuuri katkestada. Kapitonov lõi käega ja tuli lõpuks individuaalseltki 8. kohale.
1963 tõi Kapitonov koos kaaslastega Nõukogude Liidule MM-ilt meeskondliku pronksi. Kuuel järgmisel MM-il ning Tokyo ja Mexico olümpial polnud maanteemeestel pjedestaalile asja ning aeg juhtkonnavahetuseks oli küps. Pukki tõusid Lenini ordeni kavaler, Nõukogude armee kõrge ohvitser 36-aastane Viktor Kapitonov ja tema relvavend, samuti olümpial ja Rahutuuridel pedaalinud Anatoli Tšerepovitš. Paraku hukkus Tšerepovitš suvel 1970 autoõnnetuses. Ta hüüdis bussiaknast, endal pool keha väljas, ratturitele õpetusi, kui sõiduk vajus kummuli. Tšerepovitšit jäädi mälestama igakevadise rahvusvahelise võistlusega.
Vahetult pärast Tšerepovitši hukku Leicesteris peetud MM-il realiseeris 100 km meeskond treenerite aastase töö kuldmedalitega. Peatreener Kapitonov sai samal sügisel Nõukogude Liidu teenelise treeneri aunimetuse. Ta lahkus pärast hiilgavaid eduaastaid ametipostilt teaduste doktorina alles 1985. aastal.
Pikkuusi karjääris oli armeetreener Kapitonov otsustava sõnaga isik. Sportlasele ei tulnud Dünamo liikmepilet võitluses armeeratturitega mingil moel kasuks. Läbi pidi murdma jõuga. Ometi lausus Kapitonov 1970. aastate teisel poolel oma kuulsad sõnad: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”
Pikkuus tutvus Viktor Arsenjevitš Kapitonoviga lähemalt oma esimeses liidu meestekoondise üldkehalise ettevalmistuse laagris 10.–29. novembrini 1972 Sotšis.
Meil polnud 1979. aastani omavahel suuri probleeme, saime hästi läbi. Ta pidi armeemehena omasid veidi soosima, seda ma mõistsin, kuigi vahel sain haiget. Kapitonovi üks selge lemmik oli tema enda õpilane Valeri Jardõ, kuid too taandus mõnevõrra pärast 1972. aasta meeskonnasõidu olümpiavõitu,” räägib Pikkuus.
“Üldiselt tegutses Kapitonov küll eksperimenteerivalt, kuid siiski üsna neutraalselt, peamiselt võidu nimel ja olukorda arvestades. Kui meeskonnasõidus vahetada mõni liige niisama heast peast, siis tekib üksteise taha tuulde istumistel suuri muutusi, kellavärk võib lakata töötamast.
Kapitonov muutus ajas ja ruumis nagu me kõik. Alguses oli tal mind vaja juba seetõttu, et tulin kuidagi toime inglise keelega. Pabereid oli vaja täita ja ma mõistsin ka saladusi pidada.”
Kirsipuu kui Kapitonovi usaldusisik
Kapitonovi kauaaegseid usaldusisikuid oli Rein Kirsipuu, keda boss palus mitu korda appi Rahutuurile.
“Üldjuhul polnud suhetel häda midagi, kuid 1980. aastal jooksis meie vahelt läbi must kass. Kapitonov saatis mu tookord Rahutuurile, aga mina jätsin ühe tema määratud sõitjaist kõrvale ja kutsusin kapteniks kogenud Valeri Tšaplõgini. Kapitonov lubas telefonis, et võtab mul pea maha. Juhtus aga nii, et kuigi meilt palju ei loodetud, võitis Juri Barinov individuaalselt ja ka meeskond sai soosiku Saksa DV ees esikoha. Kapitonov tahtnuks minu kui sõnakuulmatu kindlasti läbi sõimata, aga polnud nagu millegi eest. Siis ta pool aastat lihtsalt vältis mind…” räägib Kirsipuu.
“Kapitonov oli vastuoluline. Ta võis sõimata ja ropendada. Kord hurjutas ta mind nii kõvasti, et kõndisin minema. Mõtlesin oma hotellitoas natuke järele ja läksin tema juurde tagasi. Ütlesin, et sõidan koju. Ma ei riskinud suurt millegagi, sest ei kuulunud parteisse ja mind ei saanud seda liini pidi karistada. “Mis nüüd, kuidas nii?” küsis Kapitonov. Vastasin, et ma pole harjunud, kui mind sõimatakse teiste ees roppude sõnadega. Ta vaikis tükk aega pahuralt, tõusis siis