Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

koju õhtul kell kümme. Tassisime kola autost üles tuppa ja ma tahtsin hotelli sõita. Kus sa sellega! Proua Kapitonova oli toidu lauale pannud ja viskipudel seisis kõrval. Sõime ja jõime ning ma hakkasin jälle hotelli poole asutama. Mitte mingil juhul! Mind seati magama nende suurde abieluvoodisse ja nad ise magasid kusagil diivanil. Seejuures oli proua Kapitonova aristokraatliku käitumisega daam!

      Ühel Rahutuuril pani Kapitonov iga päev kolleegidega tina. Ta oli ülesanded välja jaganud ja ma tõesti teadsin, mida pean tegema. Elasime aga ühes toas ning ta saabus öösiti ikka mingi kambaga. Jõmin ei lasknud hommikuni magada, aga siis pidin unisena hoolitsema, et poisid oleks õigel ajal söömas ja turvaliselt stardipaigas. Võistluse ajal istusin autoroolis, Kapitonov kõrval norisemas. Tuuri lõpuks olin omadega üsna läbi.”

      Pikkuus kinnitab Kirsipuu sõnu Kapitonovi napsivõtust, aga lisab: “Minu meelest tõmbus ta vanemana tagasi. Rattasõitja Vladimir Kaminski juubelil istus tükk aega niisama. Küsisin: “Noh, treener, kas lööme kokku kah?” Lõime küll ning seekord võttis ta end šašlõki kõrvale veinist ja viinast üsna vindiseks.”

      Legendaarne treener suri kevadel 2005.

      Kevadine tulevärk avas tee Rahutuurile

      1973. aasta lõpul oli Kirsipuu koostanud perspektiivplaani, mida täites pidanuks Pikkuus osalema Rahutuuril kahe aasta pärast. “Õige kõik,” noogutas Pikkuus plaani vaadates, “ainult et ma tahaks juba 1974 Rahutuuril sõita.” Kirsipuul tuli kuue kuu pärast noogutada: “Jah, Aavo oskab oma treenitust hinnata.”

      1974. aastast alates olid Pikkuusi jalad liidu koondises kindlalt maas ja ta korraldas kevadistel võistlustel vinge tulevärgi. Olnud kogu veebruari Bulgaarias laagris, kogunes maanteemeeskond märtsi hakul Leninabadi, nüüdsesse Hudžandi. Õues oli tavatult külm ja sadas lund, seetõttu hakati koos trekimeestega katuse all harjutama. Kõigepealt võitis Pikkuus maanteesõitjate omavahelise katsevõistluse ning siis lõi laineid liidu trekimeeste kuuepäevasõidul, tulles Anatoli Starkovi järel hõbedale. Seejuures sai vastane duelli otsustavad punktid alles viimase võidusõidu lõpumeetritel. Krasnodari kuuepäevasel tänavasõidul ja Anatoli Tšerepovitši memoriaalil Krimmis oli Pikkuus üldvõitja.